Novellid. Anton Hansen Tammsaare

üks hall aasta teisele. Polnud enam ainustki suurt ega ülevat mõtet, polnud enam ühtki ülevat tundmust ega hukutavat unistust, mis oleks kiskunud kaugele – kaugemale oma kitsast kodust, eemale oma igapäevasest murest ja askeldusest.

      «Millal saame küll lapsed suureks!» ohkas vahetevahel ema.

      «Jah, millal hakkaksid kaela kandma, ise ennast toitma, siis saaks ehk pisut hinge tagasi tõmmata,» lausus isa.

      Lõpuks ometi saabus silmapilk, kus viimane laps, tütar, oli veel ainuüksi kodus vanemate rõõmuks-mureks. Ka tema oleks pidanud juba teenistust otsima, aga ema eestkostmise tõttu lubati tal veel üks aasta koju jääda.

      «Tema ju meie viimane,» lausus ema isale, «ega meil enam peale tulemas ole, las ta saab ometi pisutki häid päivi, mäletab pärast, et tal olnud isa ja ema. Teised läksid muidugi kohe võõra käsutada.»

      Nõnda jäigi nende viimane ihuvõsu koju tellerdama – liikmeis lennuliigutused, sõnad kui liblikad, naer kui kelluke, silmad kui sädelevad tähed taevas.

      «Ta on sinusse, ta on kõige enam sinusse endasse,» lausus mees mõnikord naisele oma nooremat last mõeldes.

      «Ta on päris mina ise, seesama helepala,» vastas naine.

      Aga ei kestnud aastatki, kui leidus mees, kes tahtis, et kergemeelse tütarlapse silmad säraksid ikka tema toas, naerukelluke heliseks tema kõrvus, sõnaliblikad lendleksid tema ümber ja et ta tunneks oma läheduses liikmeid, mis aina tantsiksid, aina oleksid valmis nagu lendu tõusma.

      Vaene oli mees nagu tütarlapski, aga ometi tekkis nende vahel armastus, tekkis võib-olla just vaesuse pärast, sest nende elu oleks muidu olnud liig kurb. Armastus oli nende ainuke varandus, nende ainuke lohutus, kui nad õhtul kõrvuti mööda valgustatud linnatänavaid kõndisid ja unistasid kõigest sellest, millest elu neid ilma jätnud: unistasid rikkusest, toredusest, ehteasjust, lõbustustest, maitsvatest roogadest. Õhtu õhtu kõrval võisid nad üheskoos kõndida ja oma unistusist rääkida, ning nende kujutlusil ja sõnadel polnud lõppu.

      Aga veel kunagi polnud nad tulnud mõttele reisida, sõita kuhugi kaugele, kus on uued inimesed ja olud, uued tuuled ja päikene, uued linnud ja lilled, mäed ja orud, saared sinises meres, tähed suviöö mustas taevas.

      Kuid kord sattusid nad reisibüroo suure akna alla, mis täidetud igasuguste kavade ja kaartidega, suurte ja toredate aurikutega, raudteerongidega, autodega ja lennukitega vaatlemiseks ja järelearvamiseks, mis maksab ja kui palju nõuab aega sõit Berliini, Pariisi, Helveetsia, Rooma, Neapoli jne.

      Kaua vaatlesid ja higesid nad, süvenesid reisikavadesse ja reisihindadesse. Viimaks ohkas tütarlaps:

      «Kui ometi võiks sõita, kui võiks istuda laevale või rongile ja minna!»

      «Aga ehk võib, kui kindlasti tahab,» vastas mees. «Kuidas?» küsis tütarlaps.

      «Korjame raha,» vastas mees. «Sina hakkad kah teenima, teenime mõlemad.»

      «Millal sest tuleb!» ohkas tütarlaps. «Enne oleme vanad.»

      «See ei võta kuigi palju aega,» julgustas mees. «Sina jääd endiselt vanemate juurde, mina elan tädi kõrval, nõnda pole meil korteritki vaja. Otsime ka peale lõunat omale tööd, töötame kõigest jõust, ainustki penni ei anna asjata välja, raha viime panka hoiule…»

      «Aga meie pulmad?» küsis tütarlaps.

      «Need peame muidugi seniks edasi lükkama.» «Kui kauaks?» päris tütarlaps.

      «Noh, ütleme nõnda,» jatkas mees oma seletust, «sina hakkad saama viis tuhat kuus, esiotsa pole rohkem loota.

      Mina saan praegu seitse, tuleval aastal pannakse ehk pisut juurde. Kui pealelõunast tööd ka leiame – ja me leiame, kindlasti siis võime iga kuu kahe peale vähemalt viis tuhat seisku panna. Aastas saame seega kuuskümmend tuhat, kolmes – sada kaheksakümmend, ühes protsentidega ümmarguselt kakssada tuhat ning sellega võime vististi kas või Itaaliaski ära käia.»

      «Isegi Itaalias?!» hüüdis tütarlaps.

      «Isegi seal,» vastas mees.

      «Hakkame korjama!» hüüdis tütarlaps ja haaras mehel käest kinni.

      «Hakkame!» vastas see tütarlapse kätt surudes. «Ainult pulmad,» lausus tütarlaps natukese aja pärast, «ema ei taha, et me nad edasi lükkaksime.»

      «Noh, siis peame pulmad ära, aga elame nagu siiamaalegi – korterit ei võta, mööblit ei osta, uusi riideid ei muretse – elame kui pruut ja peigmees.»

      «Elame!» hüüdis tütarlaps vaimustuses.

      Just sel silmapilgul ilmusid nurga tagant eit ja taat. Nad olid juba oma lapsed suureks kasvatanud ja need olid peale ühe kodupesast juba kõik välja lennanud. Mees ja naine olid jällegi üksinda, nagu paljude aastate eest. Nüüd oli neil jällegi aega mõnikord üheskoos linnatänavaile jalutama minna ja toredaid vaateaknaid imetleda. Täna oleksid nad vististi reisibüroo akna allagi astunud, kuid õigel ajal märkas mees seal seisvaid noori. Ja ilma et ta eidele sõnagi oleks lausunud, vedas ta selle kõrvaluulitsasse, nagu põgeneks ta mingi kurja nägemuse eest.

      «Mis sa must nõnda rebid?» küsis eit peaaegu pahandudes.

      «Noored olid seal,» vastas mees.

      «Kelle noored?»

      «Meie omad muidugi.»

      «Mis siis sest?»

      «Nad seisid reisibüroo akna all, hoidsid teineteise käest kinni,» vastas mees.

      Sellest oli eidele küll. Enam ei küsinud ta midagi. Samuti polnud ka taadil enam põhjust rääkimiseks. Vaikselt ja nukralt kõndisid nad kodu poole ja raskus südames hakkas nagu alles siis pisut järele andma, kui võis jalad pista pehmeisse tuhvlitesse ning vimma vajunud selja toetada vastu sooja ahju.

      Jõulupuu

      Kui aeg täis sai, ilmusid Issanda inglid taevapilvede peal ja nende näod särasid kui päike ja nende valged riided olid tuules kui helendav tuleleek. Ja nad tõstsid oma hõbepasunad suule ja võtsid puhuda kuldset kuulutust, mis pidi saama kogu maailmale. Ja ep olnudki taevalaotuses muud kuulda, kui aga Issanda inglite pasunad, mis kostsid hommikul vara ja õhtul hilja, südapäeval ja isegi keskööl, kui aga juhtus olema taevas mõni pilvelaik, kuhu inglid võisid toetada oma kanna.

      Aga inglite hõbepasunaid kuulsid ja mõistsid ainult vagad, kes viitsid oma maiseid elupäevi pühade raamatute ja palvete lugemisega, ja nende säravaid nägusid ning tuliseid rõivaid märkasid ainult vaimust vaesed, kelle elumõte peitus paljas usus ja lootuses. Ning nad tõusid varmalt, kängitsesid oma vanad ja noored jalad ja sidusid vööd oma vööle, et minna läbi käima lausku ja mägiseid maid, kuulutades igal pool suure häälega:

      «Olge valmis, rutake, sest vaata, aeg on käes, et Ta tuleb jälle, nagu Ta on tulnud ennegi ja tuleb ka pärast seda igavesest ajast igavesti. Aamen!»

      Ja see sündis, et kui inimesed ja nende valitsejad seda kuulsid, said nad kõik täis ärevat meelt, sest nad olid juba ammugi nõnda elanud, nagu ei tuleks Tema enam kunagi uuesti. Isegi selle särava puu, mida nad millalgi olid ehtinud ja põletanud oma laste rõõmuks ja Tema mälestuseks, olid nad unustanud. Ja nad olid maha raiunud kõik rohelised kuused, et neid peeneks jahvatada ja valget paberit ning värvilist siidi valmistada – paberit suurte raamatute kirjutamiseks, siidi oma ihuliikmete katteks ja ehteks.

      Aga nagu maailmast olid kadunud jõulupuud, samuti ei leidunud ka lapsi enam, sest inimesed olid kõik rikkaks ja targaks saanud, laps on aga vaese ja rumala rõõm. Naised ei tahtnud enam lapsi ilmale kanda oma rindade ilu pärast ega neid sülle võtta kalliste siidirõivaste pärast, kuna aga mehed kandsid kartust südames oma suurte ja tarkade raamatute pärast, kuhu lapsed armastasid teha väikseid sõrmejälgi.

      Inimesed elasid, nagu oleksid nad juba siin maa peal õndsaks saanud, sest õndsate riigis pole enam ei sigimist ega sigitamist, nii lähedal elavad nad taeva ja maa jumalale ning tema inglitele.

      Aga targad maavalitsejad kutsusid kokku oma veel targemad