Novellid. Anton Hansen Tammsaare

neile hinge sisse panema. Miks ei pane sa oma sõduritele hinge sisse?»

      «Mul ei ole hinge,» vastas Uuno.

      «Näen esimest korda last, kel pole hinge,» rääkis jõuluvana üllatunult. «Seni on kõigil lastel hing sees olnud ja nende hingest on mängukannidki osa saanud, et nad elaksid. Ainult vanadel pole enam hinge, sellepärast on ka nende mängukannid surnud.»

      Neid sõnu kuulates märkas Uuno, et ta seisab porgandina paljas jõuluvana ees, ainult karbus on endiselt üle silmade ja isa kõver kepp käes. Sellepärast ütles ta:

      «Mul pole hinge, sest et pole ilusaid riideid ja lokke.» «Ma annan sulle ilusad riided ja lokid, tahad sa?» küsis jõuluvana.

      «Ei,» vastas Uuno, «anna mu sõduritele hing, nii et nende silmad käiksid kinni ja lahti.»

      «Kallis poiss, sinust ei saa küll kunagi ei maavalitsejat ega malevajuhti,» ütles jõuluvana nukralt. «Maavalitsejad ja malevajuhid tahavad kõik sõdureid, kel pole hinge sees.»

      «Miks nii?» küsis Uuno imestanult.

      «Kui sõduril pole hinge, siis on ta hästi vahva,» seletas jõuluvana. «Aga sõdur peab vahva olema. Ta peab nii vahva olema, et läheb tule ja mõõgaga ka kaitsetute naiste ja laste, vanade ja nõtrade, iseoma isa ja ema, õdede ja vendadegi vastu.»

      «Kui sõduril pole hinge, siis ta sureb nagu loom, silmad lahti,» seletas Uuno, nagu tahaks ta jõuluvanale vastu vaielda. «Mina tahan sõdureid, kes surevad nagu inimesed, silmad kinni.»

      «Hea küll, mu poiss,» rääkis jõuluvana nagu alistunult, «kui sul endal pole hinge, siis annan selle su sõdureile. Aga sõdurid, kel pole sinu hinge, ei kuula ka sinu sõna. Tahad sa sõdureid, kes ei kuula su sõna?»

      «Kui nad ei kuula, ütlen isale.»

      «Kus on su isa?» küsis jõuluvana.

      Ja Uuno hakkas oma isa otsima, kuid tegi seda asjata: isa oli ja jäigi vajaka.

      «Näed, sul ei ole isa,» ütles jõuluvana. «Tahad sa ikka veel sõdureid, kes ei kuula su sõna?»

      «Ikka,» vastas Uuno, «ainult kui nende silmad käiksid kinni ja lahti.»

      «Sündku siis sinu tahtmine,» ütles jõuluvana ja laksutas oma suuri käsi, pannes lumehelbed lendlema, mis nagu udusuled langesid kergetena Uuno silmnäole. Ja kohe avanesid mingisugused salauksed, kust astusid ette rivis södurid, ilusad riided seljas ja toredad tutiga mütsid peas. Nende silmad olid pärani lahti, nagu oleksid need võetud Mareti Tiiu peast, ja nende näoilme oli kivistunud, nagu seda näeb ainult vahvail pärissõdureil paraadimarsil.

      «On neil kõigil hing sees?» küsis Uuno.

      «Neil on ju ilusad riided seljas, nagu oleksid nad noored tüdrukud, kelle hing on lintides ja lokkides.»

      «Ja nende silmad käivad kinni ja lahti?» päris Uuno.

      Vastuse asemel käsutas jõuluvana sõdurid nagu üks mees selili ja ütles siis:

      «Vaata ise.»

      Ja Uuno käis ning vaatas, aga ta ei leidnud ainustki, kelle silmad oleksid olnud lahti.

      «Võin ma need kõik endale võtta?» küsis ta jõuluvanalt.

      «Niipalju kui tahad,» vastas see.

      «Aga kuhu ma nad panen?» küsis Uuno nõutult.

      «Hea nõu on kallis,» lausus jõuluvana ja võttis kusagilt suure koti, mille laotas pikalt ja laialt põrandale, öeldes Uunole: «Tule, aita suu lahti hoida.»

      Aga kui Uuno kotisuud puutus, tundis ta, et see on pehme nagu karu, mille ta õhtuti asemele kaasa võtab, et oleks seltsim magada, kuna jõuluvanast, kes nüüd lähedal, hõõgus külma. Ometi ununes see silmapilkselt kõik, sest sõdurid hakkasid liikuma, marssides korralikus rivis lahtihoitud kotisuust sisse. Kusagilt ilmusid aina uued ja uued rivid, kõik paraadimarsil, silmad pärani, näod ilmetult kivinenud, ja neile järgnesid ratsanikud lehvivate lippudega, kõik kotisuust sisse, mida hoidis Uuno ühes jõuluvanaga, kelle valge habe puutus vahetevahel tema nä.gu, kõditades nagu sibav kärbes. Ratsanike kannul sõitsid kahurid, soomusautod ja tankid ning kõige kohal mürisesid lennukid, aga nemadki pääsesid ilusasti kotisuust sisse, nii avar oli see. Viimaks hakkas Uuno kartma, et kogu seda mürisevat ja ragisevat hulka saab niipalju, et ei mahu kuidagi tema mängunurka, sellepärast ütles ta:

      «Aitab! Jätame teistele ka.»

      «Hea, et mõtled ka teistele,» lausus jõuluvana ja hakkas kotisuud siduma. Kui see tehtud, aitas ta Uunole koti selga ja ütles: «Nüüd katsu, et koju saad, muidu mõtleb ema kes teab mis.»

      Kott seljas, tuli Uuno jõuluvana juurest välja ja sammus edasi. Aga et kandam oli raske, siis mõtles ta jällegi isale, et kuhu see küll pidi jääma, oleks aidanud ometi kotti kanda. Ja kuidas oskab ta üksinda koju tagasi minna? Aga siis kuulis ta kaugelt selja tagant nagu läbi tuisu ja tormi jõuluvana häält:

      «Kott näitab teed, kott näitab teed!»

      Ja et kotil oleks võimalik teed näidata, pöördus Uuno ümber ja hakkas minema tagurpidi – kott juhiks ees, tema ise järel. Kui kaua ta nõnda läks, seda ei teadnud ta, aga lõpuks väsis ta ära ja pani koti maha, et puhata. Aga siis nägi ta, et kotisuu on halvasti seotud ja kipub lahti minema. Ta hakkas häda parandama. Aga mida eriam ta parandas, seda hullemaks asi muutus. Viimaks ei saanud Uuno muud, kui pidi kõigest jõust kahe käega kotisuud kinni hoidma, sest muidu oleks ta hoopis lahti läinud. Aga ta tundis, kuidas ta sõrmed kord-korralt ikka rohkem väsisid ja lõdvenesid, nii et varsti polnud tal enam vähimatki jõudu hoidmiseks. Ja kui lõpuks see silmapilk kätte jõudis, pahvatas kotisuu lahti ja sealt tormas kogu vägi hirmsa rüsinaga välja, nii et osa sõdureid ja ratsanikke tallati siinsamas surnuks. Uuno tahtis vaadata, kas surnuil on nagu kord ja kohus silmad kinni, aga kuidagi ei saanud, sest ikka tormasid uued hulgad üle langenute, nagu oleksid need tühine puru, mis määratud tee sillutamiseks. Kes olid ellu jäänud, need sattusid millegipärast kohe tülli. Ratsanikud kihutasid sõdureile, kuulipildujad ja kahurid tulistasid ratsanikke, soomusautod ja tankid kihutasid kõigest raginal üle. Uuno mõistis, et nõnda hävib varsti kõik, ja ta hakkas käskima ning karjuma, aga keegi ei pannud teda mikski. Kõik, ka soomusautod ja tankidki, naersid tema üle ja irvitasid valju häälega.

      «Kus mul käskija! Endal pole hingegi sees!»

      Ja äkki pöördusid nad kõik tema vastu, nii et ta pidi varju otsima, kus hakkas kordamööda hüüdma isa ja jõuluvana. Aga enne kui kumbki saabus, hakkasid lennukid põrisema ja pomme sadas alla kui rahet. Mõned neist tabasid Uunot ja ta langes selili, pannes silmad ilusasti kinni, et ta ei sureks kui loom. Kuna ta nõnda seal lamas, kuulis ta äkki jõuluvana häält, mis küsis:

      «Kus on kott?»

      «Ma olen surnud,» vastas Uuno viimse jõuga.

      «Kus on kott?» kordas jõuluvana endist küsimust.

      Ja kuigi Uuno teadis, et ta oli surnud, ometi hakkas ta ei tea kuidas kotti otsima, mida polnud kusagilt leida.

      «Ma ei leia!» hädaldas ta viimaks.

      Aga jõuluvana vastas talle üsna ükskõikselt:

      «Kui pole kotti, siis pole parata. Headel lastel on kott või hing, aga sinul pole kumbagi.»

      «Anna mulle ükski sõdur, kel hing sees!» karjus Uuno, endal nutt varaks.

      «Tule tuleval jõulul, siis võid jälle valida, kas hinge või koti. Seni oled oma nukkudega hingeta nagu sõdurid, keda armastavad maavalitsejad ja väejuhid, sest nad on nii vahvad, et tapavad kaitsetuidki.»

      Jõuluvana oleks ehk veel midagi ütelnud, aga Uuno ei saanud teda enam kuulata, sest ta hakkas suure häälega karjuma ja ärkas üles.

      Itaalia-reis

      Nad pidasid mesinädalaid, õigemini ainult mesipäivi ja mesitunde, sest rohkemaks puudus aeg. Mees teenis kusagil ametiasutises ja tegi peale lõunat mingisugust lisatööd; naine oli algkoolis õpetajaks, parandas õhtuti