Ahvatluse ingel. Monika Rahuoja-Vidman

tuli talle parem mõte.

      „No seda, kas see on selle maja võti, peaks küll olema kerge ja lihtne välja selgitada!“

      Nikorella suundus otsustavalt maja esiukse juurde ning torkas võtme lukuauku. See ei tahtnud eriti sisse minna. Keerata ei õnnestunud seda hoopiski. Ta proovis veelkord. Ei midagi.

      „Eks see olekski liiga lihtne olnud,“ pomises ta pettunult ja hakkas tagasi taga-aia poole minema. Maja ees avalikult seista ja välisukse juures muukida tundus kõhe. Paljugi, kes võib teda seal näha. Ta ei tahtnud, et mõni naaber pärast maja perenaisega jutustades ehk nimetaks, et näe, teie naaber jalutas ka teil aias ringi ja käis uksest sisse-välja.

      Jõudnud maja taha aeda tagasi, tahtis Nikorella hakata juba koju minema, kui tema pilk kogemata verandauksele langes. Ka sellel oli tavaline ukselukk, mida sai võtmega väljastpoolt avada.

      „Aga, kui järsku…“ sosistas ta erutusest värisema hakates kähedalt, kui ukse juurde jooksis ja võtme lukuauku toppis. Sinna see sobis. Nikorella keeras võtit. See liikus kergelt ja kohe kuuliski ta luku klõpsatust. Võtnud ukselingist tugevalt kinni, vajutas naine selle alla ja tõmbas. Uks avanes. Tema ees oli elutuba. Uudishimulikult vaatas ta ringi. Nahkdiivanid, klaasist diivanilaud. Seina ääres pikal madalal kapil suur teler. Selle kõrval üle terve seina suur punutud stend, millele kinnitatud mitmesugused erinevad maskid ja esemed.

      „Vist reisidelt kaasa toodud,“ mõtles Nikorella ja tahtis juba sisse astuda, kui märkas otse enda ees peaaegu kogu põrandat katvat vesihalli värvi suurekarvalist põrandavaipa.

      „Sellele jäävad vist küll jäljed, kui plätudega peale astuda? Ja liivaterad põrandale?“

      Ei, selliseid nähtavaid jälgi ta endast maha jätta ei tahtnud. Võõrasse majja salaja sisse trügiv naabrinaine võttis jalad paljaks ning astunud ettevaatlikult vaiba servale, oligi majas. Nikorellast oli hetkega saanud vägivaldne sissetungija. See oli nii lihtne. Sellele ta aga ei mõelnud.

      „Siis niimoodi nad elavad!“

      Aeglaselt kõndis ta läbi elutoa ja esiku kööki, vaatas ka seal ringi ning kehitas õlgu – tüüpiline tibi köök! Ta ei teadnud isegi, miks ta nii mõtles. Köök oli ometi täiesti tavaline. Nikorella tuli tagasi suurde halli, kus oli trepp ning läks teisele korrusele. Pikk koridor. Heledaks värvitud seinad, tumedad puust uksed. Esimese parempoolse toa uks oli paokil. Põnevil ja ärevil, astus ta üle läve. See polnud pererahva magamistuba. See oli kena valgusküllane tütarlapse tuba. Baldahhiin, mille roosa-valge lilleline kangas üle lapse voodi langes, muutis terve toa printsessilikuks. Ka põrandavaip oli roosa-valge kirju. Seina ääres seisis tõeline nukumaja. Selle üks sein oli ära. Barbid ja Sindyd istusid oma tubades. Kõik oli nagu päris, ainult et tibatillukene. Pisikesed diivanid, väikesed toolid-lauad ja miniatuursed telerid. Pisemaid pudinaid silm isegi ei seletanud. Vist raamatud või pildid. Nikorella vangutas pead ja ohkas.

      „Kui mina veel väike olin ei tulnud ma selle pealegi, et mul oleks võinud selline roosa printsessi tuba olla…“

      Ta astus sammukese tagasi ja pöördus ning lahkus toast. Ukse kinni pannud, läks ta edasi ja lükkas lahti järgmise ukse.

      „Nii, siin on siis vannituba!“ konstateeris ta. Ruum oli suur, katuseaknaga. Nurgas asus mullivann, põrand oli musta värvi, samuti üks sein. Nikorella jõudis märgata, et käterätikud olid elektrisinised. Ta sulges ukse ja tahtis edasi minna, kuid peatus. Avanud taas vannitoa ukse, astus ta sisse ja vaadanud kõigepealt ringi, piilus suurde kapi. Käterätikud reas, siis vannilinade virn. Järgmisel riiulil voodiriided. Tõmbas lahti esimese sahtli – trussikud. Ta võttis ühe paari kätte.

      „Naiste omad! Päh…“

      Ta viskas püksid käest ja lükkas sahtli põlastusega kinni.

      „Need siin ka kõigile vaatamiseks välja pandud. Arvab, et on keegi… jumalanna või…“

      Siis meenus talle, et on võõras majas. Jaagu majas. Ta keeras peegli poole ja vaatas ennast, siis hambaharju riiulil. Milline neist on Jaagu oma? Vist see sinist värvi? Aga äkki see roheline? Ta võttis sinise kätte ja uuris seda. Sellega ta siis peseb…

      Midagi praksatas kusagil. See polnud teise naabri muruniiduk.

      „Kas keegi tuleb koju?“

      Ettevaatlikult tuli Nikorella tagasi koridori ja kuulatas. Kui nüüd keegi koju tuleb, kuidas ta siis siit minema saab? Peab end ehk peitma ja hiljem minema hiilima.

      Naine seisis, keha pinges, valmis vajaduse korral mõnest uksest sisse hüppama, et end varjata. Kuid kedagi ei tulnud ja ta rahunes. Läks edasi koridori otsas asuva ukse juurde ja avas selle. Nüüd oli ta leidnud, mida näha tahtis. Selge pilt, et see siin oli pererahva magamistuba. Tema ees, kaldlaega ruumis, avanes malemaailm. Justkui filmis, mõtles Niki. Musta-valge ruuduline põrandakate. Otse tema ees suur kaheinimesevoodi, mida kattis ruuduline voodikate. Samast materjalist kardinad varjasid terve küljeseina.

      „Liiga ruuduline ja kirju!“ otsustas Nikorella. „Pea hakkab ringi käima ja nõme on kah.“

      Ta oli täiesti kindel, et see oli Jaagu naine, kes sellist jubedat kujundust magamistuppa oli tahtnud. Täiesti segane. Aga mida paremat olekski võinud temalt oodata? Nikorella muigas ja astus kõheldes üle ukse. Ah, et siin ta siis magab – see Jaak. Ja tema naine, see vana nõid. Millegipärast tundis Nikorella järjest kasvavat viha naise vastu, keda ta ei tundnud, kellega polnud iialgi rääkinud, keda polnud kunagi isegi kohanud. Ta oli lihtsalt otsustanud, et ei salli teda ja kõik. Hakkamata pikemalt selle vihkamise üle juurdlema, astus Nikorella hoopis paar sammu edasi ja seisiski voodi jalutsis.

      „Huvitav, kummal küljel Jaak magab?“ tundis ta uudishimu kasvama hakkavat. Vaatas uurivalt ringi. Pilk jäi pidama voodi kohal oleval riiulil. Seal seisid kaks pikerguse kupliga lampi, paar raamitud fotot. Ühel piltidest naeratas kogu nende väike kolmeliikmeline perekond. See asus täpselt riiuli keskel. Teisel pildil, mis kujutas Jaaku koos teiselt fotolt tuttava blondi naisega, asus otse vaadates paremal riiulipoolel. Pildi kõrval lebas pooleliolev raamat. Polnud näha, mis oli selle kaanele kirjutatud.

      „Hm,“ tegi Nikorella järelduse. „Seal magab kindlalt naine, see lulli-lalli-mis-ta-nüüd-oligi! Ja Jaak magab vasakul poolel.“

      Ta läks voodi kõrvale ning silitas käega üle siidise ruudulise voodikatte. Mõelda, kui tema ise selles voodis magaks… Aeglaselt istus Nikorella voodile. Mõnus, pehme. Kui heidaks õige pikali? Naine vaatas ukse poole ja kuulatas. Kõik oli vaikne. Tõstis ettevaatlikult jalad voodile ja heitis pikali. Voodi vastas, seinale, kus asus ka uks ja kust ta äsja sisse oli tulnud, oli kinnitatud teler. Palju väiksem, kui see, mis asus allkorusel. Midagi mõtlemata sirutas Nikorella käe, et riiulilt teleripulti otsida. Kobas käega, kuid ei leidnud. Ohates ajas ta end püsti:

      „Kuhu see siis pistetud on?“

      Pult lebas riiulil, kuid teisel pool voodit. Üle voodi Niki end upitama ei hakanud. Püsti tõusnud, kõndis ta teisele poole voodit ning võtnud puldi kätte, vajutas nupule. Ekraan lõi heledama.

      „Oi, komissar Rex,“ hakkas Nikorella naerma. Et telekas pärastlõunane film jooksis, meenutas asjaolu, et kell liigub. Kes teab, millal pererahvas koju võib tulla. Nikorella otsustas, et parem oleks minema hakata. Ta viskas puldi voodile ning väljus toast. Vasakpoolse seina ääres, akna all seisid kaks korvtooli ja nende vahel lillepott kääbuskasega. Puu oli suur.

      Nikorella astus akna juurde ja pressis end korvtooli ning puu vahele, et aknast välja vaadata. Ta tahtis teada, mida sealt näha on. Kas ka tema maja? Kuid seda ta ei näinud. Aken avanes tänava poole.

      „Aga kui üle aknalaua kummarduda? Kas siis näeks oma maja?“ Nikorella lükkas kardina kõrvale, et aken avada, kui nägi, kuidas maja ees auto peatus. Juhipoolne uks avanes ning välja astus blondi peaga sale naine. Süda jättis löögi vahele, hakates pärast seda puperdama.

      „Jessas… mis nüüd saab… Mutt on iga hetk toas… Appikene…“

      Unustades, et ta oli jätnud teleka mängima, tormas Nikorella trepi poole. Libastus astmel, kuid jõudis