Ahvatluse ingel. Monika Rahuoja-Vidman

on mul hiljem, võib-olla isegi juba homme, tahtmist kellegagi rääkida? Äkki helistaks kallile sõbrannale, Sabinale? Ütleks, et saaks õige kokku. Läheks istuks kusagil ja räägiks? Ee…vaatame.“

      Nikorella ei uskunud veel isegi, et ta seda teha tahab. Näha teise pulbitsevat energiat ja rõõmsat olekut. Kuulata, kui hea töö on tema mehel ja mida tema kaksikud lasteaias teevad. Nii valmis ei tundnud ta end oma uue elu alustamisega veel olevat. Kuid kõik on nüüd võimalik! Majast väljunud ning ukse lukku keeranud, pistis ta võtme igaks juhuks kaasa võetud dressipluusi taskusse ning tõmbas tasku luku hoolikalt kinni. Sidunud seejärel pluusi ümber kõhu, oligi ta valmis.

      Hommikune värske õhk oli uimastav. Pea hakkas lausa ringi käima. Nikorella kõndis mööda tänavat edasi, ise mõeldes, et pidi ju jooksma. Lõpuks sundiski ta oma keha kergele sörgile, lohutades end sõnadega:

      „Mis siin ikka nii hirmsat on? Kui ei jõua joosta eks siis võib edasi kõndida…“

      Esimesed jooksusammud olid rasked. Sundisid hingeldama ja õhku ahmima. Kuude kaupa polnud ta ju teinud muud, kui ainult vedelenud. Nikorella seisatas ohates. Oodates, et hingamine taas normaalseks muutuks otsustas ta, et läbib ühe elektriposti vahe joostes, teise kõndides. Tänavad olid üsna inimtühjad. Seisnud paar minutit, alustas ta kerge sörgiga.

      „Ma ei tohi nii kergesti alla anda. Otsustasin, et hakkan hommikuti jooksma ja seda ma ka teen!“ motiveeris ta ennast

      Peaaegu Kadaka tee lõppu jõudnud, pööras Nikorella vasakule ja veel kord vasakule, et mööda Sisaski tänavat tagasi kodu poole sörkida. Ta hingeldas raskelt ning mõtles kuuma kohvi täis kruusile, mille ta, loodetavasti üsna pea koju jõudes, endale keedab. See oleks, kui preemia selle eest, et ta on nii tubli ja käis jooksmas ning plaanib seda igal järgneval päeval jälle teha. Kohviisu kasvas iga mööduva sekundiga, iga meetriga, mille ta läbis.

      „Ei saa ennast siin selle kohvist unistamisega piinata,“ arutles ta. „Ma pidin hoopiski silmad lahti hoidma, et ehk teeb naabrimees ka tervisejooksu.“

      Ta vaatas tahtmatult ringi. Naabrimeest polnud loomulikult kusagil näha.

      „Mis mul viga on? Kust selline loll mõte? Miks peaks Jaak hommikuti jooksmas käima?“ pahandas naine iseendaga. Muigas siis. „Ja kust ma selle üldse võtsin? Naabrimees hommikuti Pääsküla tänavatel ringi jooksmas… Jessas! Võibolla käib mees kusagil trennis või jõusaalis… Kui üldse käib või kui üldse sporti teeb. Ma ei tea ju…“

      Nikorella muigutas suud. Nüüd ajas see rumal unistamine teda juba suure häälega naerma. Ta seisis uuesti mõne hetke ning hakkas siis aeglaselt edasi kõndima, sundides end sügavalt sisse-välja hingama, et rahuneda. See aitas ning Nikorella hakkas uuesti sörkima, et kiiremini koju saada. Oli jäänud vaid paarsada meetrit. Oma maja ette tagasi jõudnud, toetus naine kätega põlvedele ning kummardus ette, et taas hinge tagasi tõmmata:

      „Äh… ko-he lä-hen maj-ja … äh… ja pa-nen koh-vivee keema.“

      „Tere kena varahommikut!“ kõlas meeshääl selja taga. Ta polnud märganudki, millal naabrimees kõrvalaiast väljus, aga tema hääle tundis ta kohe ära. Naine ajas end üllatunult sirgu. Tal oli järsku tunne, nagu oleks saanud ühe korraliku rõõmusüsti:

      „Oi! Jaak… tere-tere!“ Nikorella naeratas ning mõtles salamisi, et on peaaegu selgeltnägija. Mees küll jooksmas ei käinud, aga näe, kokku said nad ometi.

      „Kas tööleminek?“ küsis ta.

      „Jah, kus sa pääsed,“ naeratas Jaak „Viola on vaja ka lasteaeda ära viia. Hakkasin just aiaväravat lahti tegema, et autoga välja sõita, kui nägin, et sa seisad siin. Kas sul hakkas halb?” Nikorella raputas pead.

      „Jooksid liiga kiiresti?“ jätkas Jaak murelikult. „Tead sa seda, et vett tuleb vahepeal juua…“ kaugemale ta oma õpetussõnadega ei jõudnud.

      „Õigus jah,“ nõustus Nikorella kohe. „Ma ei mõelnudki sellele…unustasin täitsa ära. Oleks võinud ju enne jooksma minemist ka juua, aga no ei tulnud üldse meelde! Pikk vahe ka sees… Hommikusel jooksmisel, ma mõtlen.“

      „Eks ta ole,“ noogutas Jaak ja pilgutas korraga Nikorellale silma, „pean sulle vist järgmine kord tulema meelde tuletama!“ Ta hakkas naerma. „Parem kui ma nüüd autole hääled sisse panen. Enne, kui naisuke kurjustama hakkab.“

      Ta tõstis käe ja lehvitas, hakates oma maja poole tagasi minema. Lükanud väravad lahti, kadus ta aiateel puude varju.

      „Mõtles ta seda tõsiselt, et naine võib kurjustama hakata, kui mees küllalt kiiresti autot käima ei pane?“ arutles Nikorella endamisi, kui dressipluusi taskust võtit otsides jalgväravast sisse läks. „Kui hea elu sellel Lindal (nii vist oli ta nimi) on. Hoolitsev mees, tütar. Ja ise selline vastik nõid… Aga see Jaak on jälle tore… Vahva mees, aga kahju kohe vaesekesest.“

      Ta kuulis läbi ukse telefoni helinat ning astus majja hetkel, kui helin lõppes.

      „Ja kellel mind nüüd siis nii äkki vaja oli? Naljakas. Ema see kindlasti polnud. Ta teab, et ma olen telefoni välja lülitanud ja tema ei hakkagi helistama. Tuleb ise siia. Ja kõik tuttavad teavad ju ka, et ma olen haige ja tahan rahus olla.“

      Ta võttis mobiili ja vaatas sissetulnud kõnede alt helistaja numbrit. See oli tundmatu. Tema mobiili numbrite nimekirjas seda polnud.

      „Ah, kellel vaja, küll see helistab uuesti. Ja võib-olla, et mõni helistas hoopistükkis valesti.“

      Ta pani mobiili tagasi kapi peale ning läks kööki, et vesi keema panna. Vahepeal, kui kohv tõmbab, jõuab kiiresti duši all ära käia.

      Nikorella oli üle ootuste heas tujus. Justkui laps, kes jõuluvana tulekut ootab teades, et on saada olevad kingitused täiega ära teeninud. Saadud rõõmusüsti mõju oli olnud ülimalt efektiivne.

      Duši alt tulles tõmbas ta jalga aluspüksid, ning pani selga lühikese kodukleidi. Uurivalt ennast peeglist vaadates, hakkas ta järjekordselt ohkima:

      „Oh, olen end täiesti käest lasknud. Keha lõtv kui sajaaastasel. Ja nägu? Ilmetu ja väsinud. Oh jumal küll… Kui teeks endale õige silmad pähe? Kas aitaks? Eeh…“

      Naine võttis ripsmetušši ja keeras korgi lahti:

      „Tea, kas on ära kuivanud või?“

      Kuidagi ei meenunud, millal ta seda viimati kasutas. Igatahes oli see toimunud tema eelmises elus. See oli kindel. Enne seda, kui Janar… jah… Silme ees kiskus ähmaseks. Kurbusehoog valgus üle keha. Seegi tegevus oli toimunud eelmises elus. Elus, mida ta enam iialgi tagasi ei saa. Ahastus püüdis taas kord naist oma võimusesse haarata.

      Nikorella raputas kiiresti pead, tegi isegi mõned käteringid, püüdes vabaneda ägedalt pealetungivatest kurbadest mõtetest. Mõtetest, milledest olid saanud meenutused.

      „Pean keskenduma! Oma tundeid ja mõtteid kontrollima,“ mõtles ta. „Tahtsin ju silmi värvida! Ja ma teen seda!“

      Uurivalt silmitses ta harjakest. Otsustas siis, et kõige parem on seda ripsmetel proovida. Mõned tõmbed ning kontrolliv pilk peeglisse.

      „Ei olegi veel päris ära kuivanud!“ nentis ta rahulolevalt. „Hea teada! Ja Janar tahaks ka, et ema kena välja näeks. Mitte nagu vana kole nõid. See sealt kõrvalmajast!“

      Kujutlus naabrinaisest kui hambutust tigedast vanaeidest tegi tuju paremaks ja Nikorella läks rahulolevalt väljamõeldud viisikest ümisedes kööki, imestades selle üle, kuidas tema meeleolu küll nii kiiresti muutub. Ta kallas kohvi kruusi ja võttis ettevaatlikult lonksu – kui hea! Võttis veel paar lonksu. Kõhus hakkas korisema.

      „Oh, peaks midagi sööma. Et oleks jaksu oma uut elu alustada.“

      Ta otsis kapist välja kilesse keeratud juustutüki ning pistis sügavkülmast võetud saiatükid rösterisse. Nõjatus siis oodates kapi vastu ning vaadates aknast välja, rüüpas kruusist kohvi. Peas kumises nüüd miskipärast tea kust kunagi kuuldud viisijupp – oi, aegu ammuseid… Lause tundus Nikorellale mingil