Ahvatluse ingel. Monika Rahuoja-Vidman

õnnestus tagumik siiski pükstesse mahutada. Tumepruun sviiter peale ning valmis ta oligi. Ukse juures tossud jalga pannud, lõi Nikorella korraks põnnama aga kui seal on äkki koer? Kuid ei, ei saanud olla. Ta ei mäletanud, et ta oleks naabrite poolt koera haukumist kuulnud. Teisel pool tänavat oli küll koer. Aga too oli ketis.

      „Ah, eks näeb, mis ma enne pabistan!“ otsustas ta ning tumedate pilvedega taevast trotsides, läks tagaaeda, et sealtkaudu naabri maja taha jõuda. Tagaaias puude all oli päris pime. Nikorella komistas. Ta ei saanud aru, kas oli see maast välja upituv toigas või mõni salakaval puujuur, mis teda takistas, kui juba istus karusmarjapõõsas. Et see tõesti oli tikripõõsas, sai ta aru, kui okkad keha kriimustasid. Endamisi vandudes, ajas ta end jalule ning hõõrunud veidi aega kriimustada saanud kohti, jätkas põõsaoksi eemale lükates teekonda naabri aeda tema omast lahutava heki poole. Kohale jõudnud ja üle sireliokste vaadates naine pettus. Maja oli täiesti pime. Ei ühtegi valguskiirt! Mõne hetke seisis ta jalalt jalale tammudes ja aru pidades. Noh, ja mida oli ta lootnud seal näha? Et naine peksab meest? Ja tema oleks karjudes vaesele mehele appi tõtanud?

      „Missugune juhmakas ma olen,“ kirus ta iseennast ning hakkas tuldud teed tagasi minema. Kell on vist juba üks või kaks öösel, kui mitte rohkem. Inimesed ammu magavad.

      Toas end uuesti diivanile pikali visanud, ei jäänud ta rahule. Tõusis püsti, viskas tossud jalast ning paljajalu maja mööda ringi paterdades, soris läbi kõik sahtlid, kuni leidis, mida otsis. Mõned küünlad, mida veel põlema sai panna. Ta asetas paar tükki lauale, ühe kapile ja veidi mõelnud, ühe ka teleri kõrvale kapile. Küünlad süüdanud, kustutas ta kõik lambid ning heitis diivanile poollamaskile. Nii, et ta võis Janari pilti näha. Küünlaleek võbeles, moodustades varje enda ümber, seintele, lakke ja põrandale.

      „Janar,“ sosistas Nikorella, „ma tean, et sind pole enam minuga. Tean, et seal, kus sa nüüd oled, on igavene valgus ja rahu. Aga mina pean siin olema. Ma ei saa sulle veel järele tulla. Tead, sinu isa oli selline… kuidas öeldagi, külm, ja libe kui kala. Sina muidugi seda ei tea, olid ju veel pisike… Ja palju sa teda nägidki. Aga tead, ma pean siin edasi elama. Pean inimesi aitama. Siin kõrval elab üks pisike tüdruk. Aga ta ema on kuri. Umbes nagu kuri nõid. Sa tead ju küll, kes nõid on? Me vaatasime sinuga ju pildiraamatuid…“

      Pisar valgus silmanurka. Nikorella pühkis selle ära ja nuuksatas. Ta sulges silmad, tõmbudes diivanil kerra. Miks peab elu nii ebaõiglane olema? Naisel oli endast kahju. Millega teenisin mina ära selle, et siin üksinda olla? Üksinda elada? Mis mõte sellel on? Uus Nikorella temas meenutas äsjaöeldud lauset – aga ta ema on kuri! Jah, imelik naine see seal kõrvalmajas. Ta peab lihtsalt halb ja vastik olema! Selles oli Nikorella surmkindel. Igasugused seletused ja õigustused tõrjus ta kõrvale. Aga mees meeldis talle. Tema oli väga, väga tore. Sõbralik.

      „Aga ma ei pidanud ju enam ahastama!“ tuli korraga naisele meelde. „Jah, kas nüüd või mitte kunagi! Ja ma ei maga enam diivanil…“

      Ta tõusis ning kummardanud ja korjanud põrandale jäänud rätiku üles, kustutas küünlad. Viis vannilina tagasi vannituppa ja riputas nagisse. Võttis siis hambaharja ja lasi sellele tuubist hambapastat. Kõik oli korraga jälle normaalne. Hambaid harjates vaatas naine peeglisse ning pilgutas endale silma. Magamistoa poole minema hakates tundis ta isegi veidi rõõmu:

      „Ma olen tubli,“ kiitis ta iseennast. „Aitab sellest riietega diivanil vedelemisest. Nii jätkates ei muutu küll midagi!“

      Janari toast möödudes seisatas ta ja lükkas ukse lahti. Vajutas tule põlema. Seal oli kõik jäänud nii, nagu päeval, kui nad temaga haiglasse läksid. Väike voodi, tekk äärele visatud, pall põrandal ja Janari väike traktor, millel istudes ta, huuled torus, põrinat tegi. Et need asjad siin ka nii kasutult peavad seisma… keegi ei taha ja ei vaja neid… Või siiski? Korraga ta teadis. Mõte, mis ootamatult pähe torgatas, meeldis talle. Ta korjab Janari asjad kokku ja viib väikelastekodule. Keegi väike poiss võib neist rõõmu tunda. See oleks kena viis Janarit mälestada.

      Juba puhaste linade vahel magamistoa voodis end sirutades, tegi ta plaane järgmiseks päevaks. Janari asjad ära anda; esimese asjana tuleb aga juba enne kohvijoomist jooksma minema ning käia poes. Tuleb hakata korralikult sööma. Neist rasvavoltidest peab lahti saama. Ja kiiresti.

      Pannud käe pea alla padjale ta otsustas. Ma olen ka ära teeninud selle, et mul oleks hea, hoolitsev mees ja rõõmus, terve laps. Mõeldes kõrvalmaja toredale meesterahvale, Nikorella uinus.

      II peatükk

      Hommikul ärgates ei kippunud Nikorella kohe teki alt välja ronima. Ringutades end mõnusalt, avastas ta imestusega, et ei nutagi ja avas silmad. Tekil mängles kardina vahelt tuppa piiluv päikesekiir. Hinges oli arusaamatult rahulik. Naljakas. Ta tundis end kindlana, miskipärast isegi ootusärevana. Ennast külili keeranud, sulges ta uuesti silmad ning püüdis uinuda. Kuid ei. Pealetükkivad mõtted ei andnud selleks enam võimalust. Naist üllatas see ootamatult saabunud rahu. Mis on nüüd siis juhtunud? Mis on muutunud? Kuude kaupa oli ta nuttes uinunud ja ärgates kohe jälle pisaraid pühkinud. Kas pisarad olid otsa saanud? Aga kui ta ei nuta ja ei kurvasta, äkki on ta siis ebalojaalne Janari suhtes? Aga… tema armast last ei ole ju enam. Ja ta poleks kindlasti tahtnud, et ema kurb on. Poiss oli alati nii rõõmsalt naerma hakanud, kui ema talle nägusid tegi või palli veeretas. Nikorella naeratas endamisi. Ta püüdis suletud silmade abil Janari rõõmsat nägu näha. See ei õnnestunud. Ta kurvastas, läks isegi kergelt närvi, kuid nututuju ei tulnud sellest hoolimata tagasi. Naine pööras end selili. Ka see ei aidanud. Kuidas siin nii? Kas tõesti oli ta kõik oma pisarad olematuks nutnud? Silme ette ilmus järsku pilt Janarist, kes vaevaliselt enda järel suurt autot vedas. Poisike vedas ja vedas. Järjekindlalt ja kuhugi välja jõudmata. Justkui katkises filmis, mis kerib ja kerib. Lõputult. Näidates ühte ja sedasama katkendit, aina uuesti ja uuesti.

      Nikorella vajus mõtteisse. Käsi sasis juukseid. Pähe tikkus igahommikune muremõte, et mis nüüd edasi saab? Vähemalt midagi oli nagu ennegi.

      Korraga paugatas midagi. Kostis masinamüra ja siis hakkas kellegi muruniiduk tööle.

      „No nii vara hommikul?“ ajas Nikorella end nüüd istukile. Und enam ei olnud. Tema mõttekäik oli segi löödud. Ta tuli voodist välja ja läks akna juurde. Kaela õieli ajades vaatas ta välja. Ei, polnud näha seda, kes varahommikul muruniidukit piinas. Tuulehoog akna taga liigutas õunapuuoksi. Õied olid puult maha pudenenud. Nende asemel olid nüüd imepisikesed rohelised punnid. Paari kuu pärast valmivad esimesed õunad. See meenutas eelmise õhtu otsust – ma pean edasi elama hakkama. Ilma Janarita ja ilma Tõniseta, aga nii hästi, kui ma suudan. Ma pean end kokku võtma!

      Taevas oli selge ja täiesti pilvitu. Päike paistis. Seisnud mõne hetke ja nautinud uue päeva päikeselist algust, naine pöördus ning vaatas voodi poole. Sinna oli jäänud tema selle öö magus uni.

      „Kui ma igal ööl niimoodi magada saaksin! Janar tahaks seda. Kindlasti!“

      Ta tõmbas jalga eelmisel õhtul välja otsitud dressipüksid ning selga sportsärgi ning läks vannituppa hambaid pesema. Vaadates end vannitoa peeglist, ise samal ajal hambaharjaga tugevasti nühkides, kujutas ta ette, kuidas läheb kohe välja jooksma ning püüdis ära arvata, kas ka naabrimees hommikuti jooksmas käib. Viimane mõte ei tundunudki nii võimatu. Sel juhul oleks ju tore kusagil juhuslikult kokku joosta ning… hm, naine muigas kavalalt. Talle oli pähe turgatanud üks mõte. Üks idee. Üksainus asi tegi talle muret – kui ta nüüd välja läheb ja äkki seal oma pisikest poissi nii hirmsasti taga igatsema hakkab, nutma purskab ja kokku kukub? Kes teda aitab? Kui ta juhuslikult naabermaja kena ja sõbralikku meesterahvast kohtaks, siis muidugi poleks vaja muretseda. Millegipärast tundis ta kohutavat vajadust naabrimehele oma mõtetest ja tunnetest rääkida.

      „Äkki ma näen teda?“ mõtles ta lootusrikkalt ja sülitanud vahu välja, loputas suud.

      Esiku põrandal istudes ja tossude paelu sidudes, meenus talle midagi. Paelad kinni, ajas ta end aeglaselt püsti. Jõudes otsusele, läks ta aeglaselt tuppa bürookapi juurde ning võttis sahtlist oma mobiiltelefoni. See oli seal juba tükk aega vedelenud. Ta lülitas selle sisse. Loomulikult,