Neitsi Pariisis. Barbara Cartland

      Esimene peatükk

      „Kas see maja?” küsis Gardenia pisut närviliselt prantsuse keeles, kui igivana fiakker aeglustas Champs Élysées’ga paralleelse kõrvaltänava äärse suure häärberi sammaskoja ees kiirust.

      „Oui, ma’m’selle,”1 vastas kutsar. „See on õige koht – eksida oleks raske.” Kutsar peatas rääkides hobuse ja sülgas jõuliselt teisele poole troskat.

      Gardenia tundis võbinat. Midagi hirmutavat oli nii mehe jultunud käitumises kui ka selles, et kogu maja säras tuledes ning sees toimus vähimagi kahtluseta pidu.

      Eesukseni oli lausa raske pääseda. Kruusatatud sissesõiduteel seisis hulk läikivaid automobiile ning niisama palju elegantseid kinniseid tõldu hõberakmetes hobustega. Nende eest näis hoolt kandvat terve armee uhketes sääristes ja kaherealises vormis sohvreid, prillid mütsinokale tõstetud, kokardiga ja keepides kutsareid ning bordookarva vormis teenreid. See kõik tundus Gardenia kogenematule silmale teatraalselt toretsev.

      Kutsar ronis iidselt sõidukilt alla ega hoolinud isegi ohjade kinnitamisest, kuna hobune, kelle küljeluud olid haletsusväärselt nähtaval, oli liiga väsinud, et sunnita liikuda.

      „See on see koht, mis te ütlesite, ma’m’selle,” kordas kutsar, „muidugi kui te pole juhtumisi meelt muutnud.”

      Jälle oli mehe silmis see läige ja tema hääles miski, mis sundis Gardenia vaistlikult kangestuma.

      „Ei, olen kindel, et tõite mind õigesse kohta,” vastas ta jäigalt. „Palun öelge, kui palju ma teile võlgnen.”

      Kutsar nimetas summa, mis oli selgelt ülepakutud. Gardenia kõhkles, kuid oli liiga piinlik hakata vaidlema, kui kuuldekauguses oli nii palju inimesi. Ta mõistis, et nii mõnedki sohvrid ja kutsarid piidlevad teda varjamatu uudishimuga. Gardenia avastas õnneks, et tal on rahakotis piisav summa ja ehkki see võttis talt peaaegu viimse penni, lisas ta žestina ka väikese purboire’2, leides, et mees on selle ära teeninud.

      „Palun tooge minu kohver sisse,” ütles Gardenia vaiksel daamilikul häälel, mis sundis kutsari edasiste kommentaarideta kuuletuma. Neiu astus mööda laia kivitreppi mehe ees üles. Eesuks oli paokil ja nüüd kostis seest rõõmsat viiulimuusikat. Seda kippus aga peaaegu summutama jutukõmin ja kile, üsna kole naer, mis mõjus kuidagi hüljatuna.

      Uudistamiseks ei jäänud aga kuigi palju aega. Toretsev lakei, kellel oli seljas samasugune veinpunane arvutute kuldnööride ja – nööpidega ehitud livree nagu väljas ootavatel teenritel, lõi ukse pärani. Lakeil oli peas puuderdatud parukas, jalas põlvpüksid ja käes valged kindad, mis tundusid talle pisut suured. Mees seisis jäigalt, lõug püsti ja pilk suunatud kuhugi üle Gardenia pea. Neiu avastas, et hääl väriseb tugevasti, kui ta ütles:

      ”Sooviksin näha hertsoginna de Mabilloni.”

      Lakei ei vastanud. Lähemale astus teine, veel uhkem mees, kelle ametisau reetis, et tegemist on majordoomuse või mõne väga kõrge teenriga.

      „Kas Tema Hiilgus ootab teid, ma’m’selle?” küsis mees toonil, mis andis selgelt mõista, et selline võimalus üllataks teda suuresti.

      Gardenia raputas pead.

      „Kardan, et ei,” ütles ta, „ent kui teataksite Tema Hiilgusele minu nime, siis võtab ta mu kindlasti vastu.”

      „Tema Hiilgus on täna õhtul hõivatud,” teatas majordoomus kõrgilt. „Kui te homme tagasi tuleksite…” Mees vakatas ja silmitses rabatult kutsarit, kes puhkis trepist üles, vilets nahast sumadan kukil. Ülemteener vaatas, kuidas kutsar kohvri marmorpõrandale kukutas ja astus lähemale. ”Lollpea!” käratas ta murrakus, millest Gardenial oli raske aru saada. „Mida sa mõtled, kui tood siia säherdust rämpsu? Vii otsekohe minema! Minema!”

      „Tegin, nagu kästud,” vastas kutsar tusaselt. „Daam käskis sumadani sisse tuua ja nii ma tegin.”

      „Vii see nüüd jälle välja!” ägestus majordoomus. „Sa tõkestad ukse, jääd külalistele ette! Kas sa arvad, et me sallime siin sinusugust canaille’i3?”

      Kutsar laskis kuuldavale vandesõna, mis näis suures hallis vastu kajavat.

      Gardenia astus lähemale.

      „See mees täitis minu käsku,” ütles ta. „Ärge kõnelge temaga sel viisil ja palun teatage minust viivitamatult mu tädile.”

      Järgnes jahmunud vaikus.

      „Votre tante,ma’m’selle4?” Majordoomuse hääl oli nüüd vaiksem ja selles segunes uskumatus teatud lugupidamisraasuga.

      „Ma olen Tema Hiilguse õetütar,” selgitas Gardenia. „Kas te teataksite palun, et ma saabusin, ja saadaksite kutsari minema? Ma ei vaja teda rohkem.”

      Seda polnud kutsarile vaja teist korda öelda.

      „A votre service,ma’m’selle5,” sõnas mees lömmis torukübarat puudutades. Irve näol, lonkis ta tagasi oma troska poole.

      Majordoomus kõhkles.

      „Nagu te näete, ma’m’selle, on Tema Hiilgusel pidu.”

      „Seda on nii näha kui ka kuulda,” vastas Gardenia, „ent olen täiesti kindel, et Tema Hiilgus saab aru, kui talle selgitan, miks ma siin olen.”

      Majordoomus suundus paksu vaibaga kaetud trepi poole, mis viis teisele korrusele, kust kostis muusika. Mitu õhturiietuses külalist tuli trepist alla suure saali poole halli teises otsas, kus oli näha valgete linade ja hõbenõudega kaetud laudu.

      Üksi halli jäetuna tundis Gardenia end kohmetult. Majordoomus polnud teinud ettepanekut, et neiu võiks kusagil mujal oodata, samuti polnud talle istet pakutud. Hetkel oli hall tühi, kui välja arvata noor lakei, kes seisis endiselt liikumatult paokil ukse juures. Gardenia oli küll majordoomuse ja kutsari vahel puhkeda ähvardanud tüli puhul vapralt käitunud, ent nüüd tundis ta, et süda taob ja huuled on kuivad.

      Miks küll, küsis ta endalt, polnud ta enne saabumist oodanud, et tädi kirja kätte saaks, või ei olnud telegrammi saatnud? Kuid ta teadis vastust: tal polnud võimalik oodata ning tal polnud raha, et telegrammi saata.

      Ta polnud söönud sestsaati, kui varahommikul Doverist lahkus, ning nüüd panid muusika ja lärm tal pea ringi käima. Kartes endale selles võõras ja hirmutavas majas häbi teha, toetus ta kohvriservale, pannes tähele selle kriimustatud nahka ja kulunud nurki. Gardenia teadis, et ta isegi vajanuks pärast enam kui ööpäevast reisi hädasti vanni. Ta oli andnud rongis endast parima, et end pesta, kuid sealsed võimalused olid peaaegu olematud ning ta ei julgenud jaamas oodata, kartes, et võib pagasivagunist välja tõstetud kohvrist ilma jääda.

      Odavaima välimusega ja kõige lagunenuma fiakri oli Gardenia valinud vaid seetõttu, et lootis, et see on odavam kui uhkem üüritõld.

      Ülakorruselt kõlas äkki kile naer ning Gardenia ärkas mõtisklustest, nähes trepist alla tulemas elegantselt riides naist, teemandid paljast kaela ehtimas, kes kohevat seelikut käies kõrgele pahkluude kohale tõstis. Naise järel tuli kolm tärgeldatud valges särgis noormeest, kelle õhtukuubede sabad näisid trepist laskudes lausa tantsu löövat. Seltskonna poolt kostus rämedat naeru ja kiledaid, peaaegu hüsteerilisi protestihääli.

      Oli raske mõista, millest käib jutt, kuid Gardenia tabas härrasmeeste suust mitu korda sõna „valima”, millele järgnes vastus, mis pani nad veel pöörasemalt naerma. Viimaks haarasid nad daamil käte alt ja kandsid ta uuesti trepist üles.

      Gardenia vaatas neile jahmunult järele. Ta polnud suurilma kommetega harjunud. See, kuidas üks härradest hoidis daami jalgu ning teised kaks tema õlgadest, tundus neiule väga julge ja isegi skandaalne. Ta jälgis trepil toimuvat nii suure huviga, et jahmus äkki mehe häält kuuldes:

      „Mon Dieu6! mis uus lõbustus siis Lilyl meile varuks on?”

      Pilku tõstes nägi Gardenia kaht meest enda poole vaatamas. Rääkija oli päris kindlasti prantslane – tõmmu, noor, kena välimusega ja silmadega, mis näisid mõõtvat Gardenia musta poolvillase reisikostüümi

1

jah, preili (pr k)

2

jootraha (pr k)

3

pööbel (pr k)

4

Teie tädi, preili? (pr k)

5

Teie teenistuses, preili (pr k)

6

Mu jumal! (pr k)