Armastuse varjus. Barbara Cartland

Londoniga?” uuris suursaadik.

      “Sellest ja veel muudestki asjadest,” vastas Lyle. “Aga nüüd, teie kõrgus, pean vabandama, kuid suudan veel vaid ülakorrusele voodisse vaaruda.”

      “Hoolitsen isiklikult selle eest, et sinna jõuaksite ja et teil oleks kõik, mis vaja,” lubas Walter Baring ning helistas kella.

      Teener avas silmapilk ukse ning suursaadik ütles talle: “Viige härra Westley ülakorrusele magamistuppa ja tegelge temaga. Jälgige, et teda ei segataks, kuni ta ärkab.”

      Teener kummardas ning Lyle Westley lahkus tema järel ruumist.

      Üksi jäädes suursaadik ohkas.

      Just seda oligi oodatud ja kardetud.

      Ta teadis, et Lyle Westley avastus vastab tõele, kuid ei teadnud, mida ses suhtes ette võtta.

      Harilikult oleks ta sultaniga ühendust võtnud ja nad oleksid koos välja mõelnud, kuidas takistada Venemaal Balkani raskustest viimast välja pigistada.

      Ent praegu, nagu ta suurepäraselt teadis, oli terve Osmanite impeerium mässuks küps.

      Kaks kehva saaki olid rahva elujärje veelgi viletsamaks muutnud.

      Ta oli juba mitu kuud aimanud, et on oodata plahvatust.

      Venelased kavatsesid seda enda huvides kasutada.

      Suurbritannia pidi kaitsma Suessi kanalit – väravat Indiasse.

      Ta tõusis kirjutuslaua tagant ja hakkas toas ringi kõndima, soovides iga keharakuga, et võiks seda teemat Lyle Westleyga pikemalt arutada.

      Ometi sai ta Westley väsinud ilmest ning kõneviisist aru, et mees oli traumaatilise kogemuse üle elanud.

      Talle tuli anda taastumisaega.

      Lyle Westley oli legendiks saanud.

      Tegemist oli noore mehega, kes võinuks veeta vaba aega Londoni seltskonnaelu nautides, kuid selle asemel oli Lyle otsustanud vapralt impeeriumi teenida.

      Temast oli saanud üks andekamaid spioone, kes luuras Briti vaenlaste järele.

      See oli äärmiselt julge valik.

      Spioonid riskisid iga jumala päev piinamise või surmaga.

      Lyle Westley pärines iidsest ja väga lugupeetud perekonnast.

      Tema isal, 6. baronetil oli Huntingdonshire’is suur häärber ja ta oli rikas mees.

      Lyle’i isa oli loomulikult eeldanud, et vanim poeg astub tema jälgedes, soetab mõne korraliku võidusõiduhobuse ja laseb neid Newmarketis koolitada.

      Samuti oli ta arvanud, et Lyle võtab häärberis ohjad enda kätte.

      Tiitlit oli pärandatud põlvest põlve juba ligi nelisada aastat.

      Ent Lyle läks hoopis Indiasse sõjaväkke ja sattus automaatselt “Suurde mängu”.

      See oli kõige geniaalsem ja nutikam salateenistuse võrk, mida eales on tuntud.

      Sõjaväest lahkudes otsustas Lyle hakata välisministeeriumile oma teeneid pakkuma.

      Seal haarati tema pakkumisest kohe kinni, sest parajasti oli hädasti tarvis isikut, kes aitaks impeeriumi laiendada, mis polnud sugugi kerge ülesanne.

      Samal ajal tuli vältida sõja puhkemist.

      Krimmi sõda oli olnud tõeline katastroof ja mitte üksnes suure hukkunute arvu tõttu.

      Florence Nightingale paljastas õudused, mida haavatud ja haiged pidid üle elama.

      Peale kõige muu oli võitjaks jäänud Venemaa, kellel oli maailma kõige ebapädevam ja distsiplineerimatum armee.

      See oli innustanud venelasi arenema, mis oli aga ohtlik, iseäranis sultanile.

      Venelased olid Indias alati nuhtluseks olnud ja Afganistani ning kirderinde vahel paksu verd tekitanud.

      Nüüd polnud kahtlustki, et Venemaa ihub hammast Türgi impeeriumile.

      Suursaadik taipas, et on plindris.

      Tal ei jäänud üle muud kui loota, et Lyle ei maga liiga kaua.

      Ent Lyle Westley magas südamerahuga kakskümmend neli tundi järjest.

      Vahepeal üksnes sõi midagi ja siis läks uuesti magama.

      Järgmise päeva pärastlõunaks oli ta viimaks välja puhanud ja võimeline selgelt mõtlema.

      Hoolimata väsimusest oli tal enne magamaheitmist meeles, et pidi tagastama laenatud riided enne, kui omanik avastab riiete kadumise.

      Ta laskis selle suursaadiku isikliku teenri kaudu ära korraldada.

      Ärgates helistas Lyle kella, avaldades soovi vanni minna, ning tundis kohe huvi: “Kas riided viidi tagasi omanikule, nagu palusin?”

      “Jah, härra,” kostis teener. “Need jõudsid sihtpunkti hilja õhtul ja jäeti hoonesse, mida kirjeldasite.”

      “Kas viijat ei nähtud ega kuulatud üle?” uuris Lyle Westley teravalt.

      Teener raputas pead.

      “Ta on väga kogenud mees, kes liigub nagu vari, nii et teda ei nähta ega kuulda.”

      Sellest Lyle Westleyle piisas.

      Tal oli hea meel, et operatsioon viidi läbi tagasilöökideta.

      Riietudes meenus Lyle’ile neiu, kes oli teda aidanud ja seejuures väga arukalt käitunud.

      Samuti oli too üks armsamaid noori naisi, keda ta oli viimasel ajal kohanud.

      Pääsemishetkel oli Lyle teda tõeliseks imeks pidanud.

      Neiu oli päästnud ta kõigest mõni sekund enne võimalikku tabamist.

      “Võib-olla peaksin talle lilli või kingituse saatma,” arutles Lyle endamisi ning kohendas jakihõlmu.

      Ent samas taipas ta, et see olnuks äärmiselt eluohtlik nii päästjale kui ka temale endale.

      Venelased võisid olla ta viivuks silmist kaotanud, kuid Lyle oli kindel, et Konstantinoopolis viibivaid spioone on hoiatatud.

      Tal veab, kui teda suvalisel ajahetkel vagaseks ei tehta.

      Isegi rahvarohketel tänavatel kõndides varitses teda oht pistodaga selga saada.

      Ta läks trepist alla ja pidi möönma, et Konstantinoopolisse jääda oleks rumalus.

      Nadina ei söandanud kaks päeva aias olevasse supelmajakesse kiigata.

      Kui käes oli Nannk Osmani tagasituleku päev, läks ta viimaks koos Rahmiga majja.

      Esimese asjana märkas ta punast tuttmütsi, pikka rüüd ja pintsakut.

      Tal oli nii hea meel, et jäi mulje, nagu hakanuks päike eredamalt paistma ja linnud valjemini laulma.

      Lyle Westley polnud teda alt vedanud ja riiete kadumisest ei tulnudki pahandust.

      Järelikult oli mees ohutult sihtpunkti jõudnud.

      Sihtpunkt oli ilmselt Briti saatkond.

      Nii nagu Lyle Westley, oli ka Nadina teadlik, et venelasi leidub kõikjal.

      “Ta peab olema ettevaatlik… üliettevaatlik,” pomises neiu endamisi ning palvetas mehe turvalisuse nimel.

      Tol pärastlõunal läks Nadina Rahmi järele magamistuppa, kus laps oli lõunauinakut teinud.

      Allkorruselt kostis mingisuguseid hääli.

      Rahmi vaatas üle trepipiirde.

      “Papa, papa!” hüüatas ta.

      Enne kui Nadina jõudis tüdrukut peatada, tormas too trepist alla isa käte vahele.

      Nannk Osman haaras tütre sülle, suudles ja kallistas teda kõvasti ning küsis: “Kas olid minu äraoleku ajal hea laps ja kas igatsesid minu järele?”

      “Sa tulid tagasi, sa tulid tagasi!” juubeldas Rahmi. “Kas tõid Rahmile kingituse?”

      “Tõin