Armastuse varjus. Barbara Cartland

muretsege,” kostis mees. “Olen harjunud enda järele vaatama, kuid luban, et saate riided tagasi ja keegi ei saa teada, et ma neid laenasin.”

      “Tänan teid.”

      Inglane hakkas eemalduma, kuid kõhkles veidi ja ütles: “Pole aus, et ma teid kuidagi tänada ei saa. Minu nimi on Lyle Westley ja kui te kunagi hätta satute või abi vajate, siis pöörduge Briti saatkonda. Nemad teavad, kust mind leida. Kui mind pole seal, siis juhatatakse teid minu juurde.”

      “Aitäh,” tänas Nadina naeratades ja sirutas vaba käe.

      Mees haaras selle pihku ja kummardus Nadina suureks üllatuseks.

      Inglane puudutas huultega pehmet nahka ning lausus: “Tänan teid veel kord, mademoiselle. Jumal õnnistagu teid!”

      Nende sõnadega laskis mees neiu käest lahti, pööras ümber ja kadus põõsaste vahele.

      Nadinale jäi mulje, nagu teadnuks mees täpselt, missuguses aia osas ta on kõige märkamatum.

      Kui ta kõnnib aia lõppu, on sealt lihtne üle tara maanteele ronida.

      Raha mehel muidugi polnud.

      Nadina juurdles, kas pidanuks võõrale pisut laenama.

      Ta oli üpris kindel, et üle kõige soovis mees end vabana tunda.

      Vabana mitte üksnes venelastest, vaid ka kõikidest teistest.

      Iga liigne kokkupuude inimestega oli ohtlik.

      Mida rohkem asju oli tarvis tagastada, seda rohkem küsimusi ja huvi tema isiku vastu võis tekkida.

      Nadina seisis ikka veel paigal ja vaatas lahkujale järele, kui väike Rahmi hakkas tema süles nihelema.

      Tüdruk hõõrus silmi ja palus türgi keeles: “Räägi mulle juttu.”

      “Küsi prantsuse keeles,” õpetas Nadina.

      Laps kõhkles veidi ja tegi, mis palutud.

      Nadina suudles teda.

      “Väga tark tüdruk oled!” kiitis ta. “Kui isa koju tuleb, on tal sinu uute teadmiste üle väga hea meel.”

      Väike tüdruk oli taibukas ja kahtlemata isasse.

      Nadinal piisas Osmani ehitatud suure ja oivalise maja vaatamisest, et aimata, kui palju raha peremees teenis.

      Teised türklased virelesid vaesuses, mida nad polnud ära teeninud.

      Konstantinoopolis oli olukord väga halb.

      Sõda oli takistanud venelasi Türgit vallutamast, kuid samas oli riigi vallutanud miski veelgi põhimõttelagedam – Euroopa rahalaenaja.

      Abdul Aziz oli Türgi impeeriumi esimene sultan, kes langes Lääne-Euroopa rahameeste küüsi.

      Ta oli laenanud suuri summasid, et armeed nüüdisajastada.

      Abdul Aziz elas maailma suurimas ja luksuslikumas palees Dolmabahces ja ehitas teisele poole Bosporuse väina Beylerbeysse veel teisegi.

      Dolmabahce paleed ehtisid kullast kaunistused, mis pimestasid selle imetlejaid.

      Ometi pidi saabuma tasumise päev.

      Ent niikaua kulutas Abdul Aziz raha nii suurtes summades, millest polnud undki nähtud.

      Tema konkubiinide arv küündis üheksasajani ning neid valvas kolm tuhat mustanahalist eunuhhi.

      Kõik temas, kaasa arvatud välimus, oli suur ja võimas.

      Abdul Aziz ise oli arvatavasti neljasaja aasta jooksul üks oma rassi peenemaid mehi.

      Ta magas kahe ja poole meetri pikkuses voodis, kuhu mahtus lisaks tema massiivsele kehale ka üks või mitu konkubiini.

      Terve Konstantinoopoli rahvas jälgis sultani meeletut priiskamist ega suutnud uskuda, et see tõepoolest aset leiab.

      Euroopa võimud olid valmis toetama igat riiki Venemaa ahnete käte ulatuses.

      Abdul Aziz kutsuti ametlikule visiidile Pariisi.

      Prantsusmaal oli suurejooneline ja pillav Teine impeerium1 otsi kokku tõmbamas, kuid Suur Näitus2 meelitas ligi monarhe ja nende kaasasid kõikidest Euroopa nurkadest.

      Üheski pealinnas polnud kunagi varem üheaegselt nii palju kroonitud päid nähtud.

      Louis Napoleon korraldas Abdul Azizi auks helde vastuvõtu, mis oli mõlemale harjumuspärane.

      Keiser muutis Élysée palee sultani auks araabia ööde teemaliseks haldjate riigiks.

      Edasi läks sultan Inglismaale.

      Pärast pikki vaidlusi ministritega nõustus kuninganna Victoria vanaduspuhkuse katkestama ja Abdul Azizile vastuvõtu korraldama.

      Londoni tänavaid ääristasid hõiskavad rahvahulgad.

      Ehkki Krimmi sõda oli ammu lõppenud, oli kõigil ikka meeles, et Türgi on vapper liitlane.

      Sultan kutsuti raekotta õhtusöögile.

      Soovides kõik üle trumbata, saabus ta valgel sõjaratsul, vormiriietus medalites kiiskamas.

      Tema mütsi ehtis teemantidest haigru kujutis.

      Eurooplaste külalislahkuse tagajärjel muutus Abdul Aziz veelgi pillavamaks kui varem.

      Koju naastes kulutas ta Dolmabahce paleele üle kahe miljoni naela.

      Tal oli viis tuhat teenijat.

      Sultani meelelahutusviisid olid Osmanite ajaloo külluslikemaid.

      Tema õhtusöögipidudel viibis alati vähemalt kolmsada külalist, keda ta tervitas neljasaja muusikuga.

      Tema rändloomaaia eest hoolitses kakssada meest.

      Köögis töötas kolmsada kokka ja tallis nelisada tallipoissi.

      Euroopa hiilgus oli jätnud Azizile nii tugeva mulje, et ta alustas uut pillamislainet.

      Ta tellis Pariisist puhtast kullast valmistatud lauaserviisi, millel olid rubiin- ja smaragdkaunistused.

      Sultan laskis palee seinad pärlmutriga katta.

      Ta ostis Suurbritanniast tosinate viisi klavereid.

      Nimetatud muusikariistad, mida mängiti palee aias, olid meestele selga kinnitatud, et sultanit saadaks kõikjal muusika.

      Abdul Aziz ostis Suurbritanniast ka ronge, vaatamata sellele, et polnud rööpaid, millel need võiksid sõita.

      Ta esitas tellimuse viiele sõjalaevale, ehkki tal polnud meremehi, keda laevale panna.

      Nadina kuulas nagu kõik teisedki lugusid, mis Konstantinoopolis ringi liikusid.

      Ta lootis, et ei pea sultaniga iialgi kohtuma.

      Pärast isa surma oli ta Nannk Osmani juures rahuliku elupaiga leidnud.

      Kui just õnn talle selga ei keera, võis ta jääda selle peremehe juurde aastateks.

      Et Osman oli arenguvõimeline inimene, siis pidid ka tema lapsed erinevaid keeli kõnelema.

      Nad alustasid prantsuse keelega.

      Sellepärast oligi Nadina õpetajana tööle palgatud.

      Prantsuse keelele pidid järgnema inglise ja itaalia ning mõned kasulikumad balkani keeled.

      Kahtlemata oli uudis, et üks tütarlaps saab nii ulatusliku hariduse.

      Osmani poegi, kelle talle olid kinkinud esimesed kaks abikaasat, koolitasid meesõpetajad.

      Peremees oli oma kenasse tütresse meeletult kiindunud ja otsustas, et tüdrukust peab saama tõeline kuninganna kaasaegsete naiste hulgas, kes alles hakkasid Türgis esile tõusma.

      Naised kandsid ikka veel näokatet.

      Ometi oli paljudel juhtudel tegemist millegi enama kui lihtsalt looriga.

      Sultan oli seda meelt, et konkubiinid peaksid minema poodidesse,

1

Napoleon III valitsemisajal (1852–1870) Prantsusmaal laialt levinud külluslik arhitektuuristiil.

2

Suur Näitus toimus 1. maist 15. oktoobrini 1851 Hyde Parkis, Londonis.