Armastuse varjus. Barbara Cartland

      Autori märkus

      Kui käisin 1927. aastal esimest korda Türgis, oli riik väga vaene. Suurem osa Konstantinoopoli tänavapilti sisustavatest inimestest olid 1917. aastal revolutsiooni eest põgenenud venelased.

      Olin abikaasaga Vahemere-ristlusel ja laevakapten hoiatas meid, et vaataksime ette, mida sööme või joome.

      Mind lummas Konstantinoopoli ilu. Nägin esimest korda haaremit ja nautisin idamaist turgu.

      Teist korda sattusin Türki 1976. aastal koos kahe pojaga. Selleks ajaks oli seisukord riigis paranenud, kuid endiselt valitses vaesus.

      Põnevusega ületasime praamil Dardanellid, nagu käesolevas romaanis tehakse, ja liikusime mööda rannikut, külastades Troojat ning teisi iidseid vaatamisväärsusi.

      Ephesos oli väga meeldiv ja selle ilu ning ajalugu ei unune mul iialgi.

      Kui läksin Türki ka kolmandat korda, oli kõik taas muutunud.

      Sinna oli ehitatud hiigelsuuri hotelle, mis on niisama mugavad ja luksuslikud nagu mujal Euroopas, Bosporuse väin oli endiselt kaunis ja inimesed terved, õnnelikud ning külalislahked.

      Oma suureks rõõmuks sain teada, et kolmkümmend protsenti Türgi naistest loeb minu romaane.

      Ehkki suur osa neist olid plagiaadid, polnud need sugugi kehvad, ja mul oli hea meel neid näha.

      Sõitsin piki Bosporuse kaldaäärt, kuni jõudsin sultanite suvepalee juurde, mis andis mulle tõuke käesoleva romaani kirjutamiseks.

      Loo süžee turgatas mulle pähe teel kohta, kus Bosporuse väin suubub Musta merre.

      Veetsin noorema pojaga Türgis väga meeldivalt viis päeva. Inimesed olid nii lahked ja sõbralikud, et otsustasime võimalikult ruttu naasta.

      Esimene peatükk

      1875

      Laps uinus Nadina süles.

      Tüdruk oli alles nelja-aastane ja oli terve hommikupooliku mänginud ning õppinud.

      Nadina äiutas teda kergelt.

      Pimestav päikesevalgus peegeldus sinise Bosporuse miljonist punktist vastu.

      See oli üks vähestest kohtadest maailmas, kus meri ulatus otse maani.

      Kiviklibuga kaetud randa polnud.

      Terrassi ees, millel Nadina istus, loksus vesi vastu aiaäärt.

      Varem oli ta lapsele näidanud kalu, kes nende all ujusid.

      Nadina mõtted rändasid tagasi lapsepõlve ja ta hakkas hällilaulu laulma.

      Lapsehoidja oli laulnud seda talle siis, kui Nadina oli alles väikese Rahmi vanune.

      Et Rahmi oli moslem, siis oli tal palju nimesid.

      Tumedad juuksed olid tüdruku väikese ümara näo ümber käharas.

      Tema suurtes silmades, mis praegu olid suletud, oli arukas pilk.

      Nadina jumaldas Rahmi õpetamist.

      Lauldes mõtles naine rõõmuga, et on viimaks ometi leidnud koha, kus on turvaline olla.

      Koha, kust teda ei leita.

      Tema mahe hääl helises nii, nagu kannaks seda tuul.

      Ingliskeelsed sõnad sobisid muinasjutulise vaatega.

      Järsku Nadina tardus.

      Tema ette, terrassi ääre taha oli ilmunud kellegi pea.

      “Aidake mind!” anus mees inglise keeles. “Jumala eest, aidake mind! Nad on mul kannul.”

      Veidi aega Nadina lihtsalt jõllitas võõrast, ent siis asus temas mingisugune sisemine jõud tegutsema ja ta lausus: “Toas on riideid.”

      Nende sõnadega osutas ta väikesele majale, mis oli pisut suurem kui tempel.

      Nadina tööandja Nannk Osman kasutas seda, kui käis Bosporuses ujumas.

      Osman oli noor mees, kes jumaldas vett isegi siis, kui see oli külm.

      Selle asemel et lipata tagasi suurde suvemajja, eelistas ta vee lähedal supelmajakest omada.

      Seal oli mugav end kuivatada ja riietuda.

      Mees, kes oli Nadinat kõnetanud, ei lausunud sõnagi, vaid vinnas end nobedalt üle terrassiääre.

      Ta kadus uskumatult kiiresti majakesse, millele Nadina oli osutanud, jättes valgetele kividele suure veeloigu.

      Nadina, kes oli harjunud end jälgi jätmata peitma, tõusis, haaras lapse kaenlasse ja viskas märgadele kividele valge salli, mille oli ennist magava Rahmi jalgadele laotanud.

      Seejärel võttis ta põksuva südamega uuesti istet.

      Nadinal oli hirm.

      Varsti selgus talle ka hirmu põhjus.

      Nadina vaateväljale ilmus suur lootsik, mida sõudis kuus meest.

      Ta sai kohe aru, et lootsik tuli Mustalt merelt.

      Bosporuse väina suue polnud aiast kaugel.

      Polnud kahtlustki, et mehed on venelased.

      Nad olid riskinud Bosporusse sisenemisega.

      Juba Krimmi sõjast saadik oli Venemaa Türgi suur vihavaenlane.

      Seda vaenu õhutas suurem osa Euroopa võimudest.

      Keegi ei tahtnud, et Venemaa laieneks või muutuks tugevamaks.

      Inglismaa kaitses raevukalt oma marsruuti Indiasse.

      Paat liikus piki terrassi äärt ja Nadina jõllitas mehi.

      Need olid suured ja tursked orjad, kellesuguseid võis leida Lõuna-Venemaal.

      Ent paadi ahtris istus kaks meest, kes osutusid juba esmapilgul täiesti erinevaks.

      Meeste teravad näojooned ja kahtlustavad silmad olid omased salapolitseile.

      Nemad olid vastutavad osa jõleduste eest, mis pandi toime Balkanis vabaduse nimel.

      Venelasi, kes olid alati valmis pahandusi tekitama, leidus kõikjal.

      Türklased, kes polnud Krimmi sõjas kuigi palju kannatanud, olid venelased kergendustundega Konstantinoopolist välja visanud.

      Nad tahtsid Euroopaga sooje suhteid hoida.

      Kolm sõudjat haaras terrassi äärest kinni.

      Kaks ahtris istunud meest sisenes aeda.

      Nad takseerisid Nadinat ja üks neist ütles türgi keeles: “Siia tuli üks mees! Kus ta on?”

      Nadina kõhkles veidi ja juurdles, kas peaks samas keeles vastama.

      Kõik vene intellektuaalid kõnelesid prantsuse keelt.

      Sankt-Peterburgi õukonnas ei räägitudki midagi muud.

      Veidi aja pärast venitas Nadina prantsuse keeles: “Ei, siin pole ühtki meest ja teil pole õigust siia tulla. See on konsul Nannk Osmani eramaja.”

      Kaks meest vahetas pilke.

      Üks neist vastas Nadinale samas keeles: “Pole tõsi, mademoiselle. Me oleme kindlad, et mees tuli just siia.”

      “Ma ei tea, kellest te räägite,” raius Nadina, “aga kui te siin veel kaua omavoliliselt viibite, kutsun valvurid. Nad on kuuldekauguses ja tulevad kohe majast välja, kui ma kutsun.”

      Ta märkas meeste silmis värelust ja teadis, et nood ei taha mingil juhul türgi valvuritega tegemist teha.

      Valvurid sattunuks kindlasti raevu, kui oleksid loata aeda sisenejatest kuulnud.

      “Minge ära,” palus Nadina, “ja tehke seda vaikselt, sest muidu äratate lapse, kes on konsuli au ja uhkus.”

      Mehed ei liigatanudki, ent üks neist piilus ringi ja kiikas põõsastesse.

      Teine pööras pilgu supelmajakese poole, kuhu inglane oli lipsanud.

      Nadina taipas, et peab aega võitma.

      “Öelge mulle,” lausus ta, “kas mees, keda te otsite, ujus?”

      “Just-just!”