Armasta mind kui meest. Barbara Cartland

et Jones oli kõik Percevali toapoisile edasi rääkinud.

      „Põrgusse see naine! Ta on niisama reeturlik kui tema emand,” ütles markii endale.

      Mitu korda päeva jooksul oli markii mõelnud, kas hertsog on veel elus või ei.

      Kui ei oleks, kas Fleur teataks talle kirjas või isiklikult, et nad ei ole enam kihlatud?

      Talle tegi talumatult haiget mõte, et tütarlaps oli kindlasti andunud Settingtoni suudlustele samal moel nagu tema omadelegi.

      Kas ta oli mehele öelnud oma õrnal, armsal, süütul häälel, et ta teda armastab?

      Kas Settington oli temas tekitanud samasuguseid õrnu värinaid, nagu markii seda teinud oli?

      „Olgu ta neetud! Ta jääb mind alatiseks painama!” ütles markii metsikult. „Ja ma ei suuda iial, mitte iial enam ühtegi naist usaldada!”

      Ta oleks olnud rumal, kui poleks mõistnud, milline on tema tähtsus seltskondlikul tasandil.

      Ta teadis, mida tähendaks ühele naisele olla Mounteagle’i markiis ning kanda võrratut suguvõsa tiaarat Inglise parlamendi avaüritusel.

      Ta oli alati mõelnud, et kui tal oleks abikaasa, kaunistaks ta oma meest, nagu oli seda teinud tema ema.

      Kui Eaglesis oli suur pidu, oli ta näinud välja kui haldjate kuninganna.

      Teemantide sära tema peas ja kaela ümber oli muutnud ta imeilusaks.

      Ta oli vaadanud ema vaimustusega nagu ka siis, kui too oli tulnud tema magamistuppa head-ööd-musi andma.

      „Kas täna on väga-väga suur pidu, emme?” oli markii ühel korral küsinud.

      „Väga suur, kullake,” oli ema öelnud, „ja isa külaliste hulgas on ka ühe kauge maa kuningas ja kuninganna ning Inglise peaminister.”

      „Ma oleksin nii väga tahtnud koos teiega õhtust süüa,” oli markii öelnud.

      Ema kallistas teda ja lausus siis:

      „Ühel päeval, kulla poiss, istud isa asemel sina ning ma loodan, et minu kohal istub su abikaasa, kes on väga ilus ning kes armastab sind üliväga.”

      „Iial ei saaks ta olla nii ilus kui sina, emme!” oli markii truult vastanud.

      Ema naeris.

      „Ma loodan, et ta on veelgi ilusam ning armastab sind sama palju kui mina!”

      Ema oli andnud talle head-ööd-musi ning ta oli veel kaua lebanud oma voodis ärkvel olles.

      Nüüd, ütles ta endale, ei lähe ema soov kunagi täide.

      Naised tahtsid temaga abielluda seetõttu, et ta istus oma isa toolil.

      Nad tahtsid istuda tema ema kohal ning kanda tema tiaarat oma külmalt kalkuleerivas peas.

      „Ma ei abiellu kunagi!” lubas ta.

      Ta ütles need sõnad kõva häälega välja ja mõtles samas, et see lubadus ei käinud mitte ainult Fleuri, vaid kõigi naiste kohta.

      Kuid ahastusega mõtles ta, et varem või hiljem peab ta ikkagi naise võtma.

      Tal peab olema pärija, kellest saaks järgmine markii ning kes kannaks edasi perekonna traditsioone.

      Ta asuks tiitlikandjate positsioonile, kui nood lähevad erru.

      Kui praegune Oxfordi asehaldur läheks erru, võtaks markii tema ameti üle.

      Ta juba pidas prints-regendi saatja ning auväärse Aide-de-Camp’i ametit.

      Kõik Mounteagle’i markiisid said kuninganna kammerneitsiteks.

      Oli kümneid teisigi ameteid, mis saadi endale automaatselt, pärandusena oma isalt.

      Loomulikult soovis markii endalegi poega, kes võtaks üle tema ameti, kui aeg on täis.

      Kuid praegu hoiab ta kõigest abieluga seonduvast eemale.

      Samuti hoiab ta eemale ka naistest üldiselt, sest isegi nende vaatamine tuletab talle meelde, kuidas Fleur oli proovinud teda tüssata.

      Ah, kuidas ta oli valetanud ja valetanud ja valetanud!

      Ta jalutas ikka veel kabinetis edasi ja tagasi, kui tentsik tuli tagasi kirjaga lord Charlesilt.

      Kirjas seisis, et sõber ühineb temaga pisut enne kella kaheksat.

      Markii läks ülakorrusele riideid vahetama.

      Toapoiss ootas teda juba.

      Ka tema oli perekonna teener, kes oli tööd alustanud Eaglesis ning oli teda teeninud alates sellest, mil ta lõpetas Eatoni.

      Ta soovis, et tema toapoiss oleks seesama adjutant, kes oli olnud temaga koos Portugalis ja Prantsusmaal.

      Aga ta teadis, et ta saaks seepeale tugeva halvakspanu osaliseks.

      Kuidas oleks võimalik, et üks võõras inimene saab endale ametiposti, mida peetakse üheks olulisemaks kogu majas?

      Ta oli seetõttu pidanud Hawkinsiga hüvasti jätma ning premeeris teda eluaegse pensioniga.

      Markii leidis talle töökoha ühe oma sõbra juures, kellel polnud nii arvukalt perekonna teenijaid.

      Tema praegune teener, Storton, sai oma tööga suurepäraselt hakkama ning ta oli markiile alati jätnud ülimalt ustava mulje.

      Kuid nüüd küsis markii endalt, kas Stortonit saab ikka usaldada?

      Kui ta kohtuks mõne seltskonnakaunitari teenijatüdrukuga, räägiks ta kindlasti edasi kõik, mis talle kõrvu hakkab.

      Kuna ainuüksi sellistele asjadele mõtlemine teda vihastas, riietas markii end lahti ning astus vanni, ise vaikne kui haud.

      Storton vaatas markiid seepeale mõistmatu pilguga.

      Ta ei mõistnud, mis tegi isandale muret.

      Äkki sai markiile selgeks, et tõenäoliselt teab Storton tema ja Fleuri kohta!

      Seetõttu näiks kahtlane, kui ta oleks masendunud või ärritunud.

      „Mu jumal küll!” ütles ta iseendale. „Millal see segadus küll kord lõppeb ning kas ma saan end veel kunagi vabalt tunda?”

      Talle meenus, et Stortonil polnud tema lahkumisplaanidest vähimatki aimu.

      Suure jõupingutusega suutis ta vannist välja astudes tavapärase hääletooniga lausuda:

      „Ah, ma unustasin sulle öelda, Storton! Ma lähen lord Charlesiga mõneks päevaks ära maale. Ta tahab mulle näidata paari hobust, mis oleks suurepärane kaup, kuid oleks viga, kui omanik teaks, kes me oleme.”

      Storton vaatas teda üllatunud pilguga.

      „Kuidas saab armuline härra teha nii, et teda ära ei tuntaks?”

      „Näib, et ta on üsna lihtne ja vähese tähtsusega mees, kuid kui asi puudutab hobuste hindu, on ta vägagi terane.”

      Storton muigas.

      „Nad on kõik sellised, mu isand!”

      „Ma tean,” oli markii nõus. „Paki mulle kaasa mõned vajalikud asjad, kuid mitte midagi peent, saad aru?”

      „Loomulikult, mu isand. Ja millal armuline härra lahkub?”

      „Homme hommikul umbes kell seitse,” vastas markii. „Sa võid mind tund aega varem äratama tulla. Lord Charles tuleb mulle järele ning sina, muidugi mõista, kaasa ei tule.”

      „Sellest on mul väga kahju, mu isand.”

      „Ma loodan, et sa leiad minu äraolekul endale tegevust,” märkis markii.

      Talle tundus, et nägi nende sõnade peale Stortoni näol irvet, ning oli kindel, et tal oli plaanis mõne naisega kokku saada.