Armasta mind kui meest. Barbara Cartland

nii mõnegi kaotuse lahinguis ning sõdurite surma,” märkis lord Charles.

      Markii ei vastanud ning mõne hetke pärast sõber jätkas:

      „Minu isa tavatses ikka öelda, et millegipärast peetakse teenijaid kurttummadeks, aga nii imelik kui see ka poleks, on nad täpselt samasugused inimesed nagu kõik teisedki!”

      „Ma mõtlesin jutuajamistele,” ütles markii, „mis on aset leidnud Eaglesis ja Berkeley väljakul ning need pole kindlasti olnud mõeldud muudele kõrvadele kui minu ja mõne mu usaldusväärse külalise omadele.”

      „Kuid teid teenindavad teenrid koos ülemteenriga kuulasid kindlasti uste taga ning nautisid teie paljastusi,” märkis lord Charles.

      „Ma ei usu sind!” hüüatas markii. „Sa lihtsalt mõtled selle ise välja!”

      „Oleks see vaid nii,” vastas lord Charles, „aga Percevali kihlvedu on sulatõsi ja Fleur võtab su abieluettepaneku vastu vaid sel juhul, kui hertsog toibub ning elab veel paar aastat.”

      Markii ajas tugitoolis selja sirgu.

      „Ma räägin temaga ja küsin temalt, kas see on tõsi!”

      „Ta eitab seda – loomulikult eitab ta seda,” ütles lord Charles, „kuid ausõna, Johnnie, sellest ei oleks mingit kasu, see viiks sind vaid veel rohkem endast välja kui sa juba praegu oled.”

      „Endast väljas? Loomulikult olen ma endast väljas!” nähvas markii.

      Ta võttis oma šampanjaklaasi, kuid pani selle lauale tagasi.

      „Purju joomine ei lahenda siin midagi,” ütles ta. „Ma pean asja üle järele mõtlema.”

      Lord Charles vaatas teda kaastundlikult.

      Ometi ei öelnud ta midagi enne, kui markii, nüüd juba teistsuguse tooniga, küsis:

      „Mida ma peaksin tegema, Charles? Sa ju tead, et kui hertsog toibub ning Fleur abiellub minuga, ei usu ma temasse enam kunagi. Ma arvan, et tegelikult võin ma hakata teda isegi vihkama, kuna ta purustas mu ideaalid.”

      „Kui ma sinust nüüd õigesti aru saan,” vastas lord Charles, „siis tahad sa olla armastatud mitte oma tiitli või varanduse, vaid iseenda pärast.”

      „Loomulikult tahan ma seda!” oli markii nõus. „Kas sa arvad, et ma ei ole aru saanud, kuidas kõik auahned emad, kellel on kodus meheleminekuealine tütar, on minu peale juba aastaid hammast ihunud?”

      Ta vaikis, enne kui ütles:

      „Kui ma mõtlen, mil viisil neid on minu ette üles rivistatud nagu kesikuid kevadlaadal, siis ma ei mõista, kuidas ma sain ennast nii lolliks teha!”

      „Sul oli selleks piisavalt põhjust,” ütles lord Charles kaastundlikult. „Fleur on väga veetlev, kuid ka väga kaval.”

      „Piisavalt kaval, et mind haneks tõmmata!” ütles markii kibedusega. „Ma uskusin teda, ma tõesti uskusin teda, Charles!”

      „Sa pead sellest aru saama,” vastas talle sõber, „et ükskõik millise naise jaoks on väga raske näha sind ilma aadlikrooni hiilguse ja Eaglesi sadade akende peegelduseta.”

      „Kas sa tahad tõesti öelda, et mitte keegi ei hakka mind iial armastama kui meest?” küsis markii.

      „Loomulikult armastatakse sind,” vastas lord Charles. „Sa oled ju saanud selle kohta piisavalt tõestust, aga mida sa tegelikult teada tahad, on see, kas sinuga abiellutaks ka siis, kui sa oleksid tavaline mees ning su ainsaks rikkuseks oleks sinu kena näolapp ning isiksus.”

      Markii mõtles hetke enne kui lausus:

      „Jah, nii see on ja ma usun, et kõik mehed on minuga sama meelt. Kõik tahavad, et neid armastataks nende mehisuse pärast, mitte mõnel muul põhjusel.”

      Lord Charles naeratas.

      „Aga paneme selle proovile!”

      „Mida sa öelda tahad?”

      „Uurime järele, milline oleks elu siis, kui sa oleksid lihtne härra Konksnina, mitte Mounteagle’i kõige üllam markii.”

      „Ma keeldun kandmast säärast nime nagu Konksnina!” sähvas markii vastuseks.

      „Sa võid ennast kutsuda, kuidas iganes soovid,” vastas lord Charles. „Kuule, Johnnie, veame selle peale kihla!”

      Ta mõtles enne, kui sõnas aeglaselt:

      „Ma vean kihla oma ratsu Hõbepistriku peale, keda sa väga kiidad, et sa ei suuda elada kahte nädalat tavalise mehena, ilma et sa alla annaksid, sest sa eelistad oma elu sellisena, nagu see on sul praegu. Kui kaotad, on sinu täkk Torm minu!”

      „Taevane arm, Charles, mis kihlvedu see on! Loomulikult suudan ma elada tavalise mehena ning mitte nutta taga kogu kulda ja karda. Sõjatandreil oleme pidanud taluma piisavalt palju ebamugavusi.”

      „Aga sa oled ikka olnud komandör, sa oled andnud käsklusi, sind on imetlenud nii sinu mehed kui ka kindralid!”

      „Hea küll, milliseid ebamugavusi sa siis tahad, et ma taluma peaksin?”

      Lord Charles mõtles hetke ning vastas:

      „Sa just väitsid, et ei tea midagi teenritest. Kuidas oleks, kui sa oleksid kaks nädalat ise teener? Loomulikult tähendab kihlveost kinnipidamine seda, et sa ei tohi ebakompetentsuse pärast hundipassi saada.”

      „Kuidas sa julged mõelda, et mind võidaks ebakompetentsuse pärast lahti lasta!” ütles markii. „Teenri elu ei ole ju nii raske!”

      „Seda arvad sa seetõttu, et sa pole iial teener olnud,” lausus lord Charles. „Ma ei usu, et sa suudaksid Mullinsiga võrdväärselt lauahõbedat puhastada!”

      Mullins oli Eaglesis markii ülemteener ning teda teadsid kõik markii sõbrad.

      „Kui ma pean olema teener,” ütles markii, „siis teeksin ma pigem midagi, mis on seotud hobustega. Siis ei saaks keegi mulle midagi ette heita!”

      „See on tõsi,” ütles lord Charles. „Kuigi see annab sulle ebaausa eelise, luban ma sul siiski pidada kutsariametit.”

      „See on kah suur asi!” ütles markii. „Mulle on Hõbepistrik alati meeldinud ning mulle teeks heameelt näha teda oma tallis.”

      „Ära meelita ennast!” ütles lord Charles. „Hoopis mina sõidan suurima naudinguga Tormi seljas.”

      Mõlemad naersid ning markii valas lord Charlesile veel klaasi šampanjat.

      Kui ta pudelit tagasi jää sisse pani, ütles ta:

      „Sa ei mõelnud seda ju tõsiselt?”

      „Miks mitte?” küsis lord Charles. „Lõppude lõpuks räägid sa Fleuriga kohtudes talle ikkagi oma tunnetest ja sa saad ju aru, et kuna tõde tuli päevavalgele teenijarahva kuulujuttude kaudu, paneb see sind Percevaliga samale pulgale.”

      Markii surus huuled kõvasti kokku.

      „See on viimane solvang!” ütles ta. „Mul pole mingitki kavatsust seda teha!”

      „Hea küll, võta siis mu kihlvedu vastu ja paneme selle raamatusse kirja.”

      Markii kummardus, et võtta kõrvaltoolil lebav kihlveduderaamat.

      Siis mõtles ta ümber.

      Selle asemel ütles ta:

      „See muudaks inimesed uudishimulikuks, ja üks asi, mida me peame vanduma kõige nimel, mida me pühaks peame, on see, et keegi ei saa kõigest sellest mitte vähimatki aimu.”

      Ta naeris, kuid tema naerus puudus lõbusus.

      „Kujutad sa ette, millist naudingut pakuks see lugu keelepeksjatele? Me ei elaks seda häbi üle!”

      „Sul on õigus,” nõustus lord Charles, „ja ma luban, Johnnie, et mina ei räägi sõnakestki.”

      „Mina ka mitte!” ütles markii. „Aga sa ajasid mulle oma jutuga judinad