Ära iial kaota armastust. Barbara Cartland

talle võõrast, sügavas leinas naist.

      Siiski kavatses ta kindlameelselt ema korraldustele alluda ja Milanost lahkudes teadis neiu, et sellega algas kummaline ja natuke hirmutav seiklus, mis võib-olla, aga võib-olla ka mitte, lõpeb läbikukkumisega.

      Alles rongis olles mõistis Josina, kui ettenägelik oli ema olnud, käskides tal kanda kogu nägu katvat loori. Vagunisaatja otsis talle esimese klassi vagunis hea aknaaluse koha, kust tüdruk võis vedurit näha, pani Josina mõlemad kohvrid hoiuruumi ja võttis napi jootraha tänulikult vastu.

      “Ema oli taibukas,” mõtles Josina endamisi. “Mina ise poleks elu sees midagi nii fantastilist nagu leseriietes reisimine välja mõelnud.”

      Ema laulatussõrmus oli tal sõrmes ning ta kiikas seda korra või paar, mõeldes, kas millalgi saabub ka see päev, mil ta endale mõeldud sõrmust päriselt kanda saab.

      Koolis olid kõik tüdrukud armastusest rääkinud.

      Paljud aadlisoost tüdrukud teadsid, et nende abielud korraldatakse isade poolt ja olid leppinud tõsiasjaga, et abielluvad mehega sellest hoolimata, kas nad teda armastavad või mitte.

      Rong sööstis läbi Prantsusmaa lopsaka roheluse ja Josina vandus endale mõttes, et ei abiellu iialgi, kui ei armasta meest nii palju, kui tema ema isa oli armastanud. Josina oli piisavalt intelligentne ja vastuvõtlik mõistmaks, kuidas nende kahe inimese armastus oli kõik kohad, ükskõik kui vaesed ja allakäinud need ka polnud, kauniteks muutnud. Ema ja isa olid olnud koos niivõrd õnnelikud ja armastus nende ümber sedavõrd valdav, nii et ka Josina ise oli muutunud selle osaks.

      “Ühel päeval tahan ka mina midagi sellist leida,” mõtles tüdruk ning palus, et tal oleks piisavalt õnne leidmaks oma unistuste meest.

      Teekond oli pikk.

      Pariisis oli Josinal vaja ümber istuda ja kui ta viimaks Calais’sse jõudis, pidi ta seal kaks tundi ootama, enne kui saabus aurik, mis ta üle kanali Doverisse viis.

      Tänu esimese klassi piletile leiti talle mugav koht kajutis. Meri oli tasane, merehaiguse käes kannatasid ainult mõned inimesed ja lõpuks, pärast kahte ööd rongis, saabus Josina keskpäeval Doverisse.

      Ta polnud kunagi varem Inglismaal käinud, kuid ema oli sellest nii palju rääkinud, et Josinale tundus kõik tuttav. Ema oli üksikasjalikult kirjeldanud, kuidas leida nende perekonna residentsi, Nevon Halli.

      Läks vaja kahte ümberistumist, enne kui Josina ainult krahvi poolt kasutatavasse peatusse jõudis. Kuna tüdruk oli enne vagunisaatjaga kokku leppinud, siis rong peatus seal ning Josina astus maha, mõeldes selle peale, et kui ema kiri oleks õigel ajal posti pandud, siis oleks krahv talle võib-olla tõlla vastu saatnud.

      Ta uuris vanalt väravavahilt, kes peatuses valvas, kuidas Nevon Halli pääseda, aga mees kratsis pead: “Ma’i tiagi täpselt, provva,” ütles ta. “Sinna on kahe miili jagu maad ja teid põle tõlda ootamas.”

      “Mida ma siis teen?” küsis Josina.

      “Vahest viskab talunik Giles teid ära,” pakkus valvur viimaks. “Ma küsin järele.”

      Mees läks ära ja kui ta lahkunud oli, suundus Josina ooteruumi.

      Kuigi see oli väga väike, oli seal mitu mugavat tooli ja laud. Ühel seinal rippus peegel ja kui Josina oma peegelpilti nägi, tuli ta äkki mõttele, et reis oli lõppenud ja lesetanu oligi teda kaitsnud, täpselt nii nagu ema oli planeerinud. Kuid nüüd, jõudnud Nevon Halli, peab ta uuesti endaks saama.

      Nobedalt viskas ta loori näo eest tagasi, mässis selle kübarale, millele see oli kinnitatud ja sidus seejärel tagapool sõlme.

      See andis Josinale hoopis teistsuguse väljanägemise, kui kogu reisi vältel läbi Itaalia ja Prantsusmaa. Nüüd, kuldsed juuksed tanu kitsa ääre all säramas, nägi ta viimaks välja sellena, kes ta ka oli – väga noor leinav neiu.

      Ta oli just lõpetanud oma uue peakatte korrastamise, kui valvur tagasi tuli ja hetkeks jäi mees tüdrukut hämmeldunult vahtima.

      Seejärel, olles liiga viisakas, et muutuda isiklikuks, ütles mees: “Talunik Giles viskab teid ja te pagasi Nevon Halli, see’i tee talle rohkem ku poolemiilist ringi.”

      “Ma olen väga tänulik,” ütles Josina. “Suur tänu!”

      Valvur tõstis tüdruku kohvrid vankrisse ning Josina andis talle jootraha.

      Seda tehes mõtles ta väikese ärevusega, et nüüd jäi talle alles vähem kui kümme šillingit – see oli kõik, mis tal siin maailmas on. Calais’s aurikut oodates oli ta Prantsuse ja Itaalia raha ära vahetanud ning taluniku kõrval vankri kõrgel istmel istudes mõtles Josina sellele, mis juhtub siis, kui krahv teda vastu ei võta ning tal Nevon Hallist kohe lahkuda tuleb.

      Talumehe hobune kappas üsna kiiresti mööda Nevon Halli viivat kitsast teed alla ja Josina tundis korraga, et on väga hirmul.

      Ta hakkas meeleheitlikult palvetama: “Palun… jumal… tee nii, et krahv oleks… minu vastu lahke. Palun… jumal… luba mul… siia jääda!”

      Tüdruk kujutas ette, kuidas ta peab öö kraavis veetma või, kui tal ei õnnestu Londonisse küüti saada, jaama pisikeses ooteruumis ööbima. Ta ei teadnud isegi seda, kas tal on piisavalt raha, et tagasi Londonisse jõuda. Ja kuidas õnnestuks tal ka Londonis hakkama saada, ilma et tal peale ema laulatussõrmuse midagi müüa või pantida oleks?

      Josinal oli olnud meeles sõrmus kübara väljanägemist muutes sõrmest ära tõmmata ning ta oli selle samuti emale kuulunud musta käekotti pistnud.

      Talumees polnud eriti jutukas ja nad sõitsid vaikides, kuni pöörasid ümber nurga ning Josina nägi suurt tellismüüri.

      Nüüd meenus talle, et ema sõnade kohaselt ümbritses müür Nevoni parki ning ta ei eksinudki, sest vähekese aja möödudes pööras talunik oma hobuse läbi sepisvärava.

      Mõlemal pool väravat seisis kaks aukartustäratavat vahimaja.

      Nüüd olid nad sissesõiduteel ja Josina kuulis, kuidas ta süda palavikuliselt peksis ja ta suu kuivas, aga samal ajal ei suutnud ta ära hoida sügavat hingetõmmet ning erutatud pominat, kui esimest korda Nevon Hallile pilgu heitis.

      Ema oli seda nii tihti kirjeldanud, et ta oleks maja igal juhul ära tundnud.

      Nevon Hall oli esmalt kavandatud Indigo Jonesi poolt ning seejärel olid lisanud detaile vennad Adamsid.

      Nagu ema oli talle rääkinud, seisis katusel raidkujudest ümbritsetud lipuvarras ja see oli esimene asi, mida Josina pilk otsis. Krahvi sealviibimise ajal pidi tema lipp Halli katuse kohal lehvima, sest nii teadsid kõik, et tema kõrgus viibib oma residentsis.

      Loomulikult oli Josinal mitte ainult üks, vaid kümneid kordi käinud peast läbi mõte, et tema saabumise ajal ei pruukinud krahv kodus olla. Siis oleks ta pidanud paluma teenijaid, et need lubaksid tal öömajale jääda või vähemalt senikaua Hallis viibida, kuni nad tema kõrgusega ühendust võtavad.

      Kui vaid ema kiri krahvile oleks posti pandud, nii nagu leedi Margaret oli kavatsenud!

      Josinale tundus, et siis oleks kõik lihtsam olnud.

      Selle asemel pidi ta nüüd mehele selgitama, kes ta on, ning krahv, hoolimata sellest, et ta oli perekonna pea, võis Josina etteteatamata sissetungimist pahaks panna.

      “Me oleme kohal,” ütles talunik Giles, kui hobune järve kohal olevat silda ületas. “Kas viin teid peaukse ette?”

      Josina taipas, et kuna Giles polnud teda enne näinud, kaalus talumees mõttes, kas teenijaskonnale mõeldud uks poleks sobilikum. Josina vastas vaikselt: “Esiukse juurde, kui teile sobib. Ma olen teile tõepoolest väga tänulik, et te mu siia tõite, kõndimiseks oleks see olnud pikk maa.”

      Talle paistis, et talumees võinuks selle mõtte peale naerda, kuid too vastas tõsiselt: “Teiesuguse leedi jaoks liiga pikk!”

      Mees peatas hobuse laia trepi ees, mille mõlemal küljel olid kivifiguurid, käes kilbid, nagu leedi Margaret oli tütrele rääkinud, suguvõsa