Ära iial kaota armastust. Barbara Cartland

ootas teda ja kui D’Arcy saabumisest oli teatatud ning uks tema järel sulgunud, seisatas mees hetkeks ja vaatas talle otsa. Seejärel haaras ta Margareti oma käte vahele. Neiu proovis protesteerida, üritas öelda, et see kõik on vale, kuid oli liiga hilja, sest D’Arcy suudles teda hullunult, kirglikult ja ennastunustavalt ning tüdruk tundis, et peale selle mehe pole siin maailmas mitte millelgi enam tähtsust.

      See juhtus tolle saatusliku päeva eelõhtul, mil D’Arcy teda lõplikult endaga põgenema veenis.

      Margaret leidis, et ta peab isale rääkima oma soovimatusest vürst Friedrichiga abielluda.

      Kabinetti minnes Margaret värises – ta oli isa ees alati natuke hirmu tundnud ning alates ema surmast oli krahv võimukam ja käskivam kui iial varem.

      Isa istus kirjutades laua taga ning ütles tütre tuppa sisenedes napilt: “Ma olen hõivatud, Margaret.”

      “Ma… ma tahan sinuga rääkida, papa,” kogeles tüdruk.

      “Pulmakülaliste nimekiri vajab lõpetamist,” ütles krahv ärritunult. “Nii palju sugulasi tahab pulma tulla, et sõpradele jääb vaevalt ruumi!”

      “Aga ma tahan öelda, papa, …et ma ei soovi… vürstiga abielluda!”

      Hetkeks tundus, et Margareti sõnad ei jõudnud isale kohale, kuid seejärel krahv urises: “Mida sa ütlesid? Mis asja see tähendab? Ei taha vürstiga abielluda? Muidugi abiellud sa temaga!”

      “Aga… ma… ma ei… armasta teda, papa.”

      Krahv pani sulepea lauale ja küsis: “Armastus? Mis on armastusel sellega pistmist? Friedrich on ju vürst – tema vürstiriik pole küll suur, kuid palee on mugav ja sa hakkad liikuma Euroopa kroonitud peade seltskonnas. Mida enamat sa veel võiksid tahta?”

      “Ma soovin olla… armunud, papa.”

      “Armastus! Armastus!” kordas krahv vihaselt. “Kas see ongi kõik, millest naised üldse mõtlevad? Armastus tuleb pärast abielu, vähemalt peaks tulema!”

      “Aga, …papa, …ma… ma ei taha abielluda!”

      Krahv vaatas teda nii, nagu poleks oma tütart kunagi varem näinud.

      “Ma oletan, et sa võiksid leida ka midagi paremat kui Friedrich. Kuid see poleks lihtne ning Tema Majesteet on teie abielust vaimustatud! Jah, vaimustatud! Mul pole praegu mõttetusteks aega. Mine ja räägi vanaemaga, kui see sulle muret valmistab, aga ära tüüta mind!”

      Krahv haaras uuesti sulepea.

      Margaret lahkus ruumist, teades, et oli võimatu isa end mõistma panna.

      D’Arcy naeris, kui neiu talle juhtunust rääkis.

      “Loomulikult ei saa isa sinust aru,” ütles ta. “See oleks suurepärane partii kõrgemasse seltskonda ja muudaks kõik su sugulased rõõmsaks.”

      Noormees naeris veel ja jätkas: “Varsti hakkavad nad kurtma, sest vürstitarina tohid sa enne neid õhtusöögilauda istuda ja lisaks peavad nad sulle reveranssi tegema. Kas seda sa tahadki?”

      “Sa ju tead, et ma ei soovi seda!” vastas Margaret.

      “Järelikult, mu kullake, pead sa vapper olema. Siia jäädes veetakse sind altari ette ja, sõrmus sõrmes, pole sul enam mingit tagasiteed. Suudaksid sa sellega leppida?”

      Mees ei oodanud Margareti vastust ära, vaid suudles teda seni, kuni tuba nende ümber pöörlema hakkas ja mõlemad end taevastes sfäärides tundsid hõljuvat.

      Teades, et tal pole valikut, pakkis leedi Margaret esimest korda elus ise oma riidekirstu, korjas kokku ehted ning D’Arcy juhtnööre järgides ka nii palju raha, kui isa kirjutuslaua sahtleist leidis.

      “Me saame rikkaks, mu kallis, kõiges peale raha,” ütles D’Arcy Marsh, “ja rahal, nagu sa peagi näed, on üürike väärtus.”

      Kõigi oma edasiste abieluaastate jooksul tõdes leedi Margaret, et just nii see täpselt oligi.

      D’Arcy rääkis enda kohta alati tõtt. Ta tunnistas Margaretile, et on mängur ning see vastas täielikult tõele: “Ma mängin, sest et see meeldib mulle, sest ma vajan raha ja ka sellepärast, et ühelgi teisel alal pole ma eriti osav.”

      Marsh oli saanud kaardiväerügemendi kapteniks ja pälvinud medali selle eest, et oli päästnud oma sõdurid Indias varitsusest. Sellest hoolimata oli ta loobunud sõjaväelaseelust, väites, et see oli olnud liiga kulukas. Ta eelistas olla vaba, et mängida ja elu nautida ning külastas kasiinosid igas riigis, kus neid vähegi leidus.

      Armastus leedi Margareti vastu oli aga midagi sellist, mida ta polnud osanud oodata ning sellele ei suutnud ta vastu panna.

      Sellist armastust on mehed otsinud aegade algusest saadik, kuid vaid vähestel on õnne olnud seda leida.

      Marsh teadis, et ta naine oli öelnud lahti kogu oma eelnevast elust, et koos temaga olla ning nad olid õnnest joobunud. Ei lugenud kõige vähematki, kui asjad allamäge läksid ja ta kaardilauas kaotas, nii et nad olid sunnitud elama odavates ja ebamugavates majutuskohtades – seni, kuni nad koos olid, polnud miski muu tähtis.

      Selline elu oleks igale naisele harjumatu olnud, eriti veel aga krahvlikust päritolust tulenevas luksuses ja mõjukuses üles kasvanud leedi Margaretile, kuid kuna naine oli sedavõrd õnnelik, ei hoolinud ta iial sellest, kas nad elasid suurimas või siis kõige väiksemas sviidis. Ei hoolinud ta ka sellest, kas neil oli villa Lõuna-Prantsusmaal või kriiksuvate põrandalaudadega katusekamber Pariisis.

      Ta oli oma mehe abikaasa ja D’Arcy oli ta silmis, südames ja hinges.

      Mehe surmaga ei lõppenud mitte ainult Margareti armastuslugu, vaid ka kogu tema elu. Ta ei suutnud meheta elada ja teades, et ta põeb vähki, oli selge, et tema jaoks pole enam lootust. Tal oli väga vähe aega, et tütre tulevikuplaane teha.

      Polnud sugugi üllatav, et Josina – kahe kauni inimese laps – oli ilus. Temas oli külgetõmbavat, erutavat, hingelist ilu, mida öeldakse iseloomulik olevat kreeka jumalannadele. Ta näojooned olid täiuslikud, silmad väga suured ja nahk läbikumav – kuid mitte ainuüksi seda. Josinal oli mingi eriline aura, mõjuväli, mis eristas teda teistest temaealistest tüdrukutest.

      Ise polnud ta sellest kuigi teadlik – kuna ema oli nii ilus, polnud Josinal kunagi isegi mitte mõttesse tulnud, et ka tema on sama kaunis.

      Kloostrikooli nunnad olid päid vangutanud, mõistatades, mis temast küll tulevikus tuleb ja õde Benedict oli saanud ülemõelt karmid juhtnöörid Josinal reisi vältel korralikult silm peal hoida.

      Leedi Margaret oli lebanud ööst öösse ärkvel, kaaludes, kuidas tütar turvaliselt Inglismaale toimetada ning alles lesetanu peale mõeldes sähvatas talle, et kas mitte Josina kaitseingel või ehk tema isa ise talle viimaks appi polnud tulnud.

      Margaret teadis täpselt, kuidas abikaasa sõbrad nende kenale tütrele imetlevaid pilke heitsid. Josina polnud seda kunagi tähele pannud, kuid nüüd reisiks ta ju üksinda ja see võiks kujuneda ohtlikuks.

      Tõsiasi, et mehed tüdrukut pilkudega saatsid, oligi põhjuseks, miks leedi Margaret veel enne Josina kuueteistkümnendat sünnipäeva ta Firenze kloostrikooli saatis.

      See oli eksklusiivne kool, kuna selle patroonideks olid kõik Euroopa aristokraadid, kes soovisid, et nende tütred saaksid hariduse korralikus ja turvalises kohas.

      Nii et kui D’Arcy ühel õhtul Monte Carlo kasiinos täismängu võitis ja raha võidurõõmsalt koju tõi, võttis leedi Margaret selle vastu ja sõnas: “See raha on Josina hariduse jaoks ja sina ära seda edaspidi puutu, sest see ei kuulu enam sulle.”

      D’Arcy Marsh naeris ja sõnas: “Hästi, mu kullakallis armastatu, kuid kui me peaksime juba homme agulisse kolima, siis ära mind süüdista!” Margaret pani käed mehe kaela ümber ja vastas: “Sa ju tead, et ma talitan õigesti. Josina on ka sinu tütar ja meie peame tema tuleviku eest hoolitsema.”

      “Millega ma täiesti nõustun,” ütles D’Arcy, “kuigi selle probleemi lahendamisel on minul vähe valikuvõimalusi.”

      Ta