Liiga kallis, et kaotada. Barbara Cartland

puruvaeseks nagu pärast oma esimest abielu ning minu arvates oleks õiglane, et su isa oma surma korral kogu vara mulle pärandaks.”

      Naine silmitses Norinat vaenuliku pilguga ning lisas siis:

      „Aga nagu välja tuleb, kuulub vähemalt kolmveerand tema varast sinule!”

      Üleni pingule tõmbudes sõnas Norina:

      „Isa ei ole veel viiekümneaastanegi. Ma ei mõista, kasuema, miks peaksite te muretsema selle pärast, mis juhtub pärast tema surma.”

      „Selliseid lollusi võivad ainult noored tüdrukud rääkida!” vastas Violet. „Kui sa vanemaks saad, mõistad ise ka, et oma õiguste eest tuleb seista ja hoolitseda selle eest, et olles pühendanud kellelegi parimad aastad oma elust, ei lõpeta sa puruvaeselt.”

      Sõnad vihaselt Norinale nähvanud, lahkus naine ukse paukudes toast.

      Ohates mõtles tüdruk, et seda oligi oodata.

      Talle oli algusest peale tundunud, et Violeti armuavaldused olid kõigest abivahendid saamaks seda, mida naine parasjagu tahtis.

      „Miks, miks ometi,” küsis Norina endalt, „pidi isa abielluma kellegagi, kes erineb emast nagu öö ja päev?”

      Vastust ei teadnud keegi. Tüdruk hakkas arvama, et ehk oleks mõistlik maale tagasi sõita.

      Samas teadis ta, et isa soovib, et Norina kohtuks inimestega, keda tädi talle tutvustas.

      Hooaja kaks esimest kuud möödusid kiiresti.

      Seejärel hakkas tüdruk soovima, et nad kõik võiksid maale tagasi kolida.

      Siis saaks ta vähemalt taas varahommikuti isaga ratsutada, nagu nad seni olid teinud.

      „Ma pean talle sellekohase vihje andma,” lausus Norina endamisi, „ilma, et kasuema taipaks, et see minu mõte on.”

      Kuid tüdrukul ei õnnestunud iialgi isaga kahekesi jääda. Kasuema leidis alati viisi, kuidas seda takistada.

      Lisaks mõistis Norina jahmatusega, et isa oli õhtuti rohkem jooma hakanud kui eales varem.

      Ta oli veendunud, kuigi seda ei olnud võimalik tõestada, et asja taga oli samuti Violet.

      Õhtusöögi lõpuks oli kindel, et mõistlik vestlus isaga on võimatu. Tihti kuulis tüdruk, kuidas viimane üles oma tuppa minnes mööda koridori komberdas.

      Norina teadis, kui kohkunud ema oleks olnud, ning hakkas isa Violeti haardest päästmiseks jõudu paluma.

      Samas mõistis ta löödult, et Violet ei laseks tal seda iialgi teha.

      Tüdruk pani raamatu käest ning läks laua juurde, millele oli asetatud kandik õhtusöögiga. Ta teadis, et kui isa juhtubki tüdruku asukoha kohta küsima, öeldakse talle kindlasti, et tütar on „sõprade pool”.

      Ka hiljem poleks ta isa juurde pääsenud. Enamik Violeti sõpru olid keskealised mehed, kes jõid kõvasti ning jäid majja varaste hommikutundideni.

      Selleks ajaks ei olnud eriti tõenäoline, et isa tütre kohalolu üldse tähele paneks.

      Violet oli Norinale üsna selgeks teinud, et ei taha teda täna õhtul allkorrusel näha.

      „Kas sind ei ole siis õhtuks kusagile kutsutud?” uuris kasuema karmil toonil, mida ta tüdrukuga rääkides alati kasutas, välja arvatud isa juuresolekul.

      „Ei, täna on esmaspäev, kasuema, ja esmaspäeviti korraldatakse balle harva.”

      „Igatahes toimub mul pidulik koosviibimine ja kui sina kohale ilmud, on naisi rohkem kui mehi.”

      „Sel juhul söön ma loomulikult üleval oma toas,” lausus Norina.

      Viisakalt kuulekas olla oli lihtne. Palju hullem oleks, kui tal kästaks midagi teha, meeldigu see talle siis või mitte.

      Tegelikult ei olnudki Norinal mingit tahtmist Violeti sõpradega ühes seltskonnas viibida.

      Nad kas tegid talle ülevoolavaid komplimente, mis vihastas kasuema, või siis ignoreerisid tüdrukut täielikult.

      Norina mõtles, et varem oleks isa selliseid mehi lakekrantsideks sõimanud.

      Kuid nüüd oli ta ilmselt naise pealekäimisel nendega leppinud.

      Tüdruk heitis pilgu kandikule, mille lakei oli lauale asetanud, vaevumata isegi linikut alla panema. Samuti olid nõud korratult paigutatud.

      Kandikul oli väike supitirin, klaas ning taldrikule asetatud leivaviil. Viimase kõrval oli killuke võid, kuna eraldi võitaldrik polnud enam kandikule mahtunud.

      Norina oli kindel, et kõik oleks hoopis teisiti serveeritud, kui teenijad ei oleks kasuema eeskuju järginud. Tüdrukut peeti tähtsusetuks.

      Norina oli parajasti laua taga istet võtnud, kui ta kõrvu kostus kaeblik „mäu”. Üllatusega avastas tüdruk, et köögikass oli ilmselt lakeile järgnedes tuppa pääsenud.

      Tegemist oli üsna inetu punase kassiga. Looma peeti alumisel korrusel, kus ta teenijannasid alatasa hirmutavaid hiiri püüdis.

      Loom näugus taas ning Norina arvas, et kass on ehk näljane.

      See ei oleks ka eriti üllatav olnud. Praegused teenrid olid niivõrd erinevad neist, kelle ema kunagi oli palganud. Loomadest nad eriti ei hoolinud.

      Maal olid majas olnud koerad ja kassid ning teenijad olid nende eest sama hästi hoolitsenud kui inimeste eestki.

      Kass nühkis end vastu tüdruku sääri ning viimane küsis:

      „Kas sa oled näljane?”

      Võtnud tirinalt kaane, valas ta supi taldrikusse.

      Toit lõhnas üsna söödavalt, kuigi mitte just eriti isuäratavalt. Tüdruk mõistatas huviga, mida all söögitoas pakuti.

      Ta teadis, et kasuema oli sõpradele korraldatavate pidulike õhtusöökide puhul väga valiv. Naisele kõlbas ainult parim ja hinnalisim toit.

      Samuti pakkus ta suurepäraseid veine, mida oli oma abikaasat ostma sundinud.

      Kass näugus taas paluvalt. Norina kergitas hõbedase vaagna kaant ja nägi, milles põhjus peitus.

      Tüdrukule oli mingisugust kala toodud. See ei näinud just väga isuäratav välja.

      Ilmselt oli kalalõhn kassi kohale meelitanud.

      Norina kaalus, kas anda loomale teiselt taldrikult paar lusikatäit, kuid leidis siis, et ei olegi eriti näljane.

      „Ma arvan, et sina vajad seda minust rohkem!” naeratas Norina kassile ning asetas vaagna põrandale.

      Seejärel sõi ta ise potis oleva supi ära.

      Virsikute ja maasikatega puuviljasalat viis keele alla.

      Norina oli kindel, et viimast söögitoas ei pakutud. Sel juhul oleks salatiga kaasnenud veel vahukoor ning kahtlemata ka puding.

      Tüdruk sõi mõnuga puuvilju, mõeldes samas, et Sedgewynis olles võiks ta ise kasvuhoonest virsikuid noppida.

      Praegu valmiksid puudel viigimarjad, ploomid ja nektariinid.

      Norina pani lusika käest ning kiikas põrandale, et näha, kas kass on kala ära söönud.

      Vaagen oli pooltühi, kuid looma polnud näha.

      Seejärel avastas tüdruk, et kass lebas ukse ees, otsekui oleks välja kippunud.

      „Tahad kööki tagasi minna?” küsis Norina.

      Tüdruk tõusis ning sammus ukse poole.

      Alles kassini jõudes hakkas talle imelik tunduma, et loom küljeli lebas. Lähemal silmitsemisel nägi Norina, et kassi silmad olid suletud.

      Äkilise mõtte ajel kummardus tüdruk ning kompas looma. Kass oli vähimagi kahtluseta surnud.

      Hetkeks ei suutnud Norina seda uskuda.

      Kassi elustamiskatse ei andnud mingeid tulemusi.

      Loom oli surnud ning pool kala