Liiga kallis, et kaotada. Barbara Cartland

et Norinal oli lugematu arv guvernante, õpetajaid ja igasugu lisatunde, nii et tüdrukul jäi väga vähe aega isaga koosolemiseks.

      Tegelikult tundus Norinale, et mõnes mõttes tuli selline olukord talle pigem kasuks. Ta sai tunduvalt põhjalikuma hariduse kui teised temaealised tüdrukud.

      Aadliseisuse hulgas oli tavaks saata poisid õppima Etonisse ning seejärel Oxfordi, samas kui tüdrukuid koolitati kodus. Viimase eest hoolitsesid harilikult guvernandid, kes sageli teadsid ainult pisut rohkem kui nende hoolealused ise.

      Violet leidis, et teda pidevalt tegevuses hoides ei ole tüdruk talle koormaks.

      Norinal ei olnud peaaegu ühtki vaba hetke, välja arvatud ratsaretkede ajal.

      Violet ei olnud õnneks kuigi osav ratsutaja. Seega leidis Norina, et ainus võimalus isaga koos aega veeta oli enne hommikusööki seltsis sõitma minna.

      Neil puhkudel rääkis isa tütrega nii, nagu ta seda enne ema surma oli teinud.

      Norina teadis, et kuigi isa seda iialgi ei tunnistanud, igatses ta ikka veel naise järele, keda ta nii andunult armastanud oli.

      Pärast mõnekuulist maal viibimist tekkis Violetil kange tahtmine Londonisse sõita.

      Ta veenis lord Sedgewyni Park Streetil asuvat maja avama. See oli aastaid suletuna seisnud, kuna mees ning ta esimene naine eelistasid maaelu.

      Norina jäi Sedgewyn Halli üksi, ümbritsetuna vaid õpetajatest ja muusikakasvatajatest, kes talle iga päev tunde andmas käisid. Samuti oli tüdrukul pidevalt kohalviibiv guvernant.

      Lisaks veel prantsuse ja itaalia keele õpetajad, tantsuõpetaja ning pensionile jäänud professor, kes haris teda kirjanduse alal.

      Kõigist tundidest nautis Norina kõige enam just kirjandust.

      Professor oli äärmiselt intelligentne mees ning tüdruk avastas, et viimane oli lisaks inglise kirjandusele ekspert ka paljude teiste maade kirjanduse alal. Samuti oli mees neist enamikku ka ise külastanud.

      Omal moel oli Norina isegi õnnelik, kuigi igatsus isa järele oli suur. Samuti oli raske harjuda elama ilma emata.

      Kümneid kordi päevas leidis ta end soovimas, et saaks ema käest ühes või teises asjas nõu küsida. Samuti tahtis ta emale teada anda iga kord, kui miski talle põnev tundus.

      Lõpuks oli see guvernant, kes tüdruku haridustee lõpetas.

      Lord Sedgewyn naasis maale, et oma varahalduriga majapidamisküsimusi arutada. Samuti tahtis ta Norina rõõmuks tütrega koos olla.

      Hetke ära kasutades lausus preili Graham, kes oli tüdrukuga koos olnud juba enne ema surma, lord Sedgewynile:

      „Ma tahaksin teiega Norinast rääkida, isand.”

      Mees naeratas.

      „Kas te tahate öelda, et tüdruk on millegi laiduväärsega hakkama saanud või et ta ei osutunud siiski nii andekaks, kui te lootsite?”

      „Vastupidi, mu isand,” lausus preili Graham, „Ma arvan, et Norina on juba liiga vana ja tark ega vaja enam guvernanti.”

      Lord Sedgewyn jäi tummalt naisele otsa vaatama ning viimane jätkas:

      „Mulle meeldib temaga koos olla ning ausalt öeldes on ta kõige hiilgavam õpilane, kes mul eales olnud on või keda ma iial oleks lootnud leida, kuid mulle tundub, et tüdrukul on aeg täiskasvanuks saada.”

      „Mida te sellega silmas peate?” küsis lord Sedgewyn nõutult.

      „Norina on kaheksateist aastat ja seitse kuud vana, kuid vaimselt igast temaealisest tüdrukust kõvasti ees.”

      Preili Graham jätkas vaikse, pehme häälega:

      „Ma leian, et kui Norina ema veel elaks, sooviks ta, et tüdruk Londonis debütandina seltskonda ilmuks ning rohkem omaealiste noortega suhtleks, selle asemel, et veeta aega minu ja teiste õpetajate taoliste vanade kõbidega.”

      Lord Sedgewyn silmitses jahmunult preili Grahamit.

      „Ma näen, et olen vea teinud,” lausus mees. „Ma olin täiesti unustanud, et Norina hakkab täiskasvanuks saama ning teil on õigus, preili Graham. Tüdruk tuleb minuga selleks hooajaks Londonisse.”

      „Ma lootsingi, et isand nii arvab,” vastas preili Graham.

      Lord Sedgewyn oli õpetajanna vastu väga helde olnud, mistõttu viimane teatas, et võtab pikema puhkuse, enne kui uuele tööpostile mõtlema hakkab.

      Naise lahkudes vabastati kõik teised õpetajad samuti ametist. Lord Sedgewyn oli kindlalt otsustanud, et Norina tuleb temaga Londonisse.

      Alguses oli tüdruk mõttest vaimustuses.

      Park Streeti majja saabudes sai talle selgeks, et kasuema oli asjade sellise käigu üle maruvihane.

      Kuna Norina polnud isa ja kasuema pikka aega koos näinud, ei taibanud ta, kui põhjalikult isa elu pea peale pööratud oli.

      Londoni maja oli vundamendist katuseni väga ekstravagantselt ümber kujundatud.

      Igal pool sebis ringi hulk teenreid, keda Norina iial varem näinud polnud. Kasuema võttis kõik päevad ja ööd külalisi vastu.

      Samas oli ilmselge, et Violet oli otsustanud Norinat igasugusest majas aset leidvast meelelahutusest eemal hoida.

      Lord Sedgewyn oli asjad nii korraldanud, et tüdrukut pidi seltskonnale esitlema tema õde. Naine oli abiellunud Wintertoni krahviga.

      Tädi kaudu kutsuti Norinat mitmetele ballidele, kus oli hulgaliselt taolisi debütante nagu ta isegi.

      Paratamatult tundis Norina end teiste tüdrukutega võrreldes vanana. Seetõttu ei nautinud ta pidusid nii väga, kui oleks arvata võinud.

      Samuti nägi ta, et kasuema kiristas iga Norina rõivaste peale kulutatud penni puhul vihaselt hambaid. Sellest piisas, et tüdruk kasuema motiivides kahtlema hakkaks.

      Viimaks veendus Norina, et lisaks isa raha äärmiselt hooletule raiskamisele ahnitses naine iga penni oma taskusse.

      Violet vaidles vihaselt väikseimagi Norina peale kulutatud summa üle. Just siis avastas kasuema, et varandus, mida ta nii innukalt priiskas, oli tegelikult esimesele leedi Sedgewynile kuulunud.

      Naine marssis Norina magamistuppa ajal, mil tüdruk parajasti luges. Ainus kasuema näole heidetud pilk reetis, et midagi on valesti.

      Tüdrukule ei olnud antud isiklikku elutuba, vaid üsna suur magamistuba. Seal leidus kaks tugitooli ja laud, millelt sai vajaduse korral süüa juhtudel, kui ta alla söögituppa ei läinud.

      Violet marssis toa teise otsa, istus tugitooli ning lausus:

      „Ma tahan sinuga rääkida, Norina.”

      „Millest?” küsis tüdruk.

      „Isa ütles,” sõnas Violet kalgilt, „et sinu ema oli rikas naine. On see tõsi?”

      Norina kõhkles hetkeks.

      Ta oleks tahtnud öelda, et ei soovi Violetiga oma emast ega tema asjadest rääkida.

      Siis aga tundus talle, et jäme olles teeks ta suure vea.

      „Kui isa teile nii ütles,” lausus tüdruk, „siis peab see muidugi tõsi olema.”

      „Tahad öelda, et isa surma korral saaksid sina kogu raha endale?”

      Ema testamenti lugenuna teadis Norina, et nii see oli.

      Tüdruk kõhkles, kuid vastas siis:

      „Ma ei tea täpselt, kuidas need asjad korraldatud on, kuid ma olen kindel, et kui te isa käest küsiksite, räägiks ta teile täpsemalt.”

      „Su isa juba seletas mulle, kuigi mõnevõrra segaselt,” sõnas Violet. „Ma tahtsin lihtsalt üle kontrollida.”

      „Sel juhul ei oska ma rohkem midagi öelda,” vastas Norina.

      „Ma arvasin su isaga abielludes,” nähvas Violet tigedalt, „et tegemist on väga jõuka mehega.”

      „Me