Liiga kallis, et kaotada. Barbara Cartland

      Autori eessõna

      Brittide Lõuna-Prantsusmaa kui kuurordi avastamine, mis muutis selle lõpuks kevadise Euroopa keskpunktiks, algas Cannes’is.

      Samuti öeldakse, et kui Cannes on lord Broughami looming, siis Nizza on Smolletti avastus.

      „Humphrey Clinkeri” autor leidis, et paigas ei olnud Inglise kolooniat ega ka inglise mugavusi.

      Kuid sellest oma reiside käigus kirjutades tõi suur humorist paiga turistide vaatevälja.

      Samuti arvasid invaliidid, et Vahemere mahe kliima on nende tervisele kasulik.

      Algus oli tehtud ning järk-järgult hakkasid seal igal aastal ka talviti peatuma sellised kuninglikud isikud nagu näiteks Yorki hertsog.

      Mõned aastad hiljem viibis tema vend Gloucesteri hertsog paar kuud sealses villas teispool Paglione’i.

      Kroonitud peadest inspireerituna asusid inglise aristokraadid rannikut ka ise avastama.

      Mäenõlvadele hakkasid kerkima kaunid villad isiklike pooltroopiliste Eedeni aedadega.

      Lugematud teerajad viisid eredasse õitemerre uppuvatesse kaunitesse orgudesse.

      Peale Villefranche’i tõmbas külastajaid magnetina Beaulieau küla, mis asus ühel Riviera varjatumaist kaljudest.

      Salisbury krahv ehitas selle kohale suure roosa villa, hingematvalt kauni vaatega Vahemerele.

      Tänapäeval on raske leida paika, mis oleks ehitustöödest puutumata.

      Romaanis kirjeldatav Cap Estel’i villa ehitati tegelikult sajandi alguses eramajana.

      Kõrgel selle kohal jooksev tee moodustab villale otsekui väikese „katuse” ning maja ise paikneb raudtee merepoolsel küljel.

      Villast õhkub ainulaadset võlu ja müstilisust.

      Kuigi sellest on praeguseks saanud hotell, oleksid sündmused, mida ma käesolevas romaanis kirjeldan, vabalt võinud toimuda selles möödunud aegade villas.

      Tänapäeval on kombeks minna Lõuna-Prantsusmaale suvel, mil kõik kaljud on kaetud päevitajate ja suplejatega.

      Kuid nemadki ei suuda rikkuda ilu ja võlu, mis olid sellel paigal sajandi lõpus.

      Tol ajal kogunesid rikkad aristokraadid paljudest riikidest, sealhulgas Venemaalt, kas Monte Carlosse, Nizzasse või Cannes’i päikest püüdma ning loomulikult hasartmängude näol vastupandamatut põnevust otsima.

      Esimene peatükk

      1896

      Uksele koputati ning Norina pöördus ümber.

      „Sisse,” lausus tüdruk.

      Uks avanes ning nähtavale ilmus lakei kandikuga.

      Sõnagi lausumata poetas mees selle lauale ning väljus toast.

      Tüdruku suust libises vaevukuuldav ohe. Ema poleks iialgi lubanud seesugust teenindamist ega ka niivõrd tõredat teenrit.

      Kasuema valis lakeisid välimuse järgi, mis tähendas, et maja kubises teenritest, keda Norina iialgi näinud polnud. Ilmselgelt ei avaldanud fakt, et tegemist oli lord Sedgewyni tütrega, neile erilist muljet.

      Allkorruse asemel oma magamistoas söömine oleks varem olnud ennekuulmatu, isegi kui teda söögituppa ei lubatud.

      Kasuema tõrjus teda igal võimalusel sageli korraldatavatelt pidulikelt õhtusöökidelt eemale.

      Norina teadis, et süüdi oli ta välimus.

      „Ma ei saa sinna midagi parata,” lausus ta oma peegelpilti silmitsedes endamisi.

      Tüdruk oli nii kaunis, et vaen ärkas kasuemas hetkest, mil teda nägi.

      Raevukas vihkamine, mõtiskles Norina, oleks otsekui kõikjal õhus hõljunud.

      Isegi lukustatud uksed ei suutnud seda kammitseda.

      Kui ta ema kaks aastat tagasi suri, oli isa olnud murest murtud.

      Lord Sedgewyn oli oma naist jumaldanud. Viimane oli olnud tore, õrn, armastav naine, kelle sooviks oli, et kõik tema ümber õnnelikud oleksid.

      Norina, kes tol hetkel oli kuueteistkümneaastane, ei osanud isa kuidagi aidata ega lohutada.

      Kuna nad siis veel maal elasid, käis isa tihti üksi pikkadel ratsaretkedel ning naasis veelgi masendunuma ja rusutumana, kui oli olnud lahkudes.

      Lõpuks, otsekui suutmata kodu abikaasata taluda, otsustas mees Londonisse sõita.

      Ühtlasi pidi ta kohtuma oma advokaadiga, et arutada naise pärandatud rahaga seotud küsimusi. Ta lubas Norinale, et on tagasi kahe päeva pärast.

      Tüdruku imestuseks said paarist päevast kaks kuud ning ta oli jõudnud juba väga murelikuks muutuda, enne kui isa viimaks välja ilmus.

      Igal juhul tundus ta varasemast rõõmsam olevat.

      Samas nägi tüdruk, kuidas isa iga kord oma kadunud abikaasa toast möödudes judises.

      Ei möödunud nädalatki, kui isa teatas, et peab veel kord Londonisse minema.

      Norina mõistis alles hiljem, et polnud oma nooruse tõttu hetkekski arvanud, et isa võiks kunagi uuesti abielluda.

      Ometi kuulis ta viis kuud pärast ema matuseid, et isa oli palunud ühel äärmiselt veetleval naisel tüdruku ema kohale asuda.

      Norina ei suutnud kuuldut uskuda.

      Kuna isa tundus õnnelikum, või pigem vähem õnnetu, ei öelnud tüdruk midagi.

      Ta lootis, et isa leiab oma uue naisega veidikenegi õnne.

      Viimase nimi oli Violet Meredith ning ta oli ennegi abielus olnud.

      Norina kuulis, et naise eelmine mees oli talle väga vähe raha jätnud ning Violet oli hämmeldunult oma varaasjade korraldamiseks tüdruku isalt abi palunud.

      Kuue leinakuu möödudes abiellus lord Sedgewyn Violet Meredithiga. Alles siis taipas Norina, et tema jaoks tähendas see õnnetuste algust.

      Isa abiellus väga vaikselt ja tähelepandamatult.

      Seejärel sõitis ta oma uue naisega mesinädalaid veetma ning tõi viimase siis Sedgewyn Halli kasutütrega tutvuma.

      Norina oli kindel, et ei suuda iial unustada kasuema pilku. Samuti ei saanud valesti mõista temale suunatud voogavat põlgusetulva.

      Verivärske leedi Sedgewyn oli aga liiga kaval selleks, et olla midagi muud kui võluv. Mehe kuuldes kiitis ta tütart taevani.

      „Kui ilus laps,” kudrutas naine, „aga kuidas saakski sinul, mu nägusal kallimal, olla laps, kes oleks midagi muud kui sinu väike peegelpilt?”

      Norina mõistis hetkega, et isa oli uue abikaasa komplimentidest vaimustatud. Ühtlasi oli naisest tema kinnismõte saanud.

      Tüdruk oli piisavalt tähelepanelik mõistmaks, et isa tunded Violeti vastu ei olnud võrreldavad armastusega, mida ta ema vastu tundnud oli.

      Violeti puhul oli tegemist füüsilise veetlusega.

      Oma meelituste ja pideva hellitava tooniga lasi naine tal end tugeva ja mehelikuna tunda.

      “Kuidas sa küll nii imeline võid olla?” hüüatas Violet paarkümmend korda päevas.

      Norinaga rääkides ei jätnud ta kordagi mainimata:

      „Muidugi, nagu su tark ja geniaalne isa ütles…” Või: „Küll sul on nii suurepärase ja mõistva isaga vedanud! Oleks minu oma ka niisugune olnud.”

      Norina mõistis, et naine on hea näitleja.

      Violet püüdis pidevalt jätta muljet, nagu oleks ta senine elu olnud kurb, vaene ning sageli julm, kuni lord Sedgewyn ta päästis.

      Peagi õppis tüdruk kahtlema igas Violeti sõnas. Seega oli ta kindel, et naine kõigest teeskles.

      Viimase otsustav plaan Norinat isast võimalikult kaugel hoida oli aga liigagi tõeline.

      Naine pani ette saata tüdruk noorte neidude internaatkooli, kuid lord Sedgewyn oli järeleandmatu.

      „Mulle ei meeldi sedasorti kohad, kus