Armastuse veski. Barbara Cartland

on lootusetu…!” alustas ta.

      Äkki tõi ta kuuldavale karjatuse.

      „Ma just tulin millegi peale!”

      „Mille peale?” küsis Tony.

      „Nõbu Gwendolyn jättis enne Aafrikasse minekut siia päris palju riideid!”

      „Gwendolyn näeb alati väga hea välja,” märkis Tony.

      Nende nõbu oli peaaegu kolmekümnene ning ta oli Londonis tuntud kui naine, kes alati kõrgmoe järgi riides käib. Tema abikaasa oli kaua soovinud Aafrikasse safarile minna. Seega lahkusid nad Inglismaalt, plaanides vähemalt kolm kuud ringi reisida.

      „Tema riided on ikka lillas toas, kuhu ta need jättis,” ütles Valeria nüüd. „Ma võin üht-kaht kleiti laenata ning ma saan need kindlasti ise ära pakkida, nii et Emily sellest teada ei saa.”

      „Nüüd räägid sa mõistlikku juttu,” ütles Tony.

      „Selles ei ole midagi mõistlikku,” vastas tema õde, „kuid mul ei ole mingit soovi petisena vahele jääda.”

      „Ma kinnitan sulle, et keegi, keda me kohtame, ei taha seda teha,” ütles Tony, „ning ära unusta, et sul on õhtuks ka kübaraid tarvis.”

      „Kübaraid?” hüüatas Valeria.

      Siis, enne kui ta vend jõudis vastata, ütles ta: „Jah, muidugi! Vanaema ütles mulle, et peaaegu kõik prantslannad kannavad õhtuti kübaraid. Veider, et keegi seda Londonis ei tee.”

      „Sa pead prantslaslik välja nägema,” ütles Tony, „ja vähemalt räägid sa keelt nagu kohalik!”

      „Ma loodan küll,” vastas ta õde. „Vanaema oleks maruvihane, kui ma räägiks midagi muud kui kõige puhtamat pariisi aktsenti, ja ka ema oli väga nõudlik.”

      „Mina tean piisavalt, et saada, mis mul vaja on,” ütles Tony, „aga su ema tavatses grimassitada, kui ma mõnda sõna valesti hääldasin.”

      Valeria naeris. Ta mäletas paljusid vaidlusi sellest ajast, kui nad olid väikesed ja ta ema üritas Tonyt head prantsuse keelt rääkima panna. Ükskõik kui kõvasti ta ka ei proovinud, ei saanud too oma inglise aktsendist lahti.

      Valjusti ütles ta: „Ma parem lähen ja toon nõbu Gwendolyni riided tema toast täna õhtul ära, kui toatüdrukud kõik allkorrusel õhtust söövad.”

      „Sa vajad midagi ka päevaseks ajaks,” meenutas Tony talle. „Hotellis Madame Hérard’ina peatudes ei saa sa trepist alla tulla ja näha välja täiesti teistsugune, kui üles minnes!”

      „Ma annan oma parima, et sulle mitte häbi teha,” ütles Valeria, „kuid samal ajal arvan ma, et kogu see idee on hullumeelne ja ma olen kogu aeg hirmul, et papa või hertsog saavad teada. Siis saame me mõlemad hirmsa peapesu!”

      „Jäta kõik minu hooleks,” ütles Tony kõrgilt. „Ma olen päris kindel, et sa naudid kankaani sama palju kui mina!”

      Valeria surus maha soovi öelda, et see on tõenäoline. Ta ei suutnud midagi parata, et mõtles, kui ülipõnev on näha midagi, millest ta nii palju on kuulnud. Ta ei olnud arvanud, et seda kunagi näeb.