Armastuse veski. Barbara Cartland

pean sama tüütuks kui sinagi!”

      „Kes sulle ütles, et ma neid tüütuks pean?” küsis ta isa teravalt.

      „Mulle ei ole vaja seda öelda,” vastas Valeria. „Sa näed igavlev välja ning see ei ole üllatav. Sul on alati mõlemal pool kõige vanemad ja ebahuvitavamad naised, kuna nemad on kõige tähtsamad! Ma olen kindel, et sa eelistaksid kedagi noort ja kena nagu mina!”

      Krahv naeris. „Keegi noor ja kena nagu sina ei taha enda kõrvale vestlemiseks kedagi nii vana ja igavat kui mina.”

      „Ära ole selles nii kindel, papa,” vastas Valeria. „Kuna ma sind nii väga armastan ja imetlen, siis abiellun ma kahtlemata kellegi kaheksakümnesega, või ehk ühega neist Buckinghami palee õuehärradest, kelle kohta ma ükspäev mõtlesin, et nad on kõik üle kaheksakümne!”

      Krahv naeris taas.

      Kui ta kaks minutit hiljem, tütar käevangus, söögitoa poole kõndis, mõtles ta sellest, kui ema sarnane too oli. Kõik, mida ta tegi ja ütles, tundus säravat, ning tema seltskonnas ei olnud kellelgi võimalik igavust tunda.

      „Ma pean talle leidma abikaasa, kes õpiks teda armastama ja mõistma,” mõtles ta.

      Ta teadis, et see oli keeruline ülesanne. Tegelikult oli see tänu Valeria kindlatele vaadetele väga, väga keeruline.

      Kümme päeva hiljem oli Valeria Park Lane’il Strangeways House’i ülakorrusel oma magamistoas. Ta sorteeris kleite, mida kavatses endaga Prantsusmaale võtta. Ta jättis kõrvale need, mis olid pärast hooaega liiga kantud ja polnud prantslaste hinnangute järgi piisavalt elegantsed.

      Hertsog oli isa kirjale entusiastlikult vastanud. Ta ootas krahviga kohtumist, kuna soovis temaga oma võidusõiduhobuste üle arutada ning kuulda krahvi arvamust hiljuti ostetute kohta.

      „…ning muidugi on mul ülim heameel, kui te oma tütre leedi Valeria endaga kaasa toote.”

      Kiri oli Valeria meelest julgustav. Oli selge, et hertsog ei taibanud, miks leskhertsoginna visiidi välja pakkunud oli.

      Vanaema, keda Valeria Londonis olles külastas, kinnitas Valeriale, et polnud hertsogile kirjutades isegi abielule vihjanud. „Ma kirjutan talle sageli,” ütles hertsoginna, „ja loomulikult räägin ma talle su isa võidusõiduväljal saatnud edust. Su ema oli siiski hertsogi isa esimene nõbu ning sugulussuhted loevad Prantsusmaal väga palju.”

      „Oled sa päris kindel, vanaema, et sa ei soovitanud hertsogile nagu papale, et mina ja tema peaksime abielluma?”

      „Muidugi mitte,” vastas leskhertsoginna, „ning ma kinnitan sulle, mu kallis, et kui Claudius arvaks, et teda lõksu meelitatakse, oleks ta sinu kohaleilmumise ajaks ammu silmapiirilt kadunud.”

      „Ma pean seda temast väga arukaks,” märkis Valeria.

      „Tema positsiooniga pärijata mehe juures ei ole midagi arukat,” ütles leskhertsoginna. „Mõtle, kallis laps, selle suurepärase lossi peale Püreneede taustal, selle suure maja peale Champs Élysèe’l ning tema hobustele – ja, Mon Dieu, millised hobused need on!”

      „Nüüd üritad sa mind kiusatusse viia, vanaema, ja ma võin vaid kindlalt öelda: „Tagane minust, Saatan!”.”

      Leskhertsoginna, kes oli peaaegu kaheksakümneselt ikka veel ilus, tõstis meeleheites käed.

      „Sa oled võimatu – täiesti võimatu!” kurtis ta. „Keda sa ootad? Siiami kuningat või peaingel Gaabrieli?”

      „Ma arvan, et peaingel Miikael oleks kohasem,” vastas Valeria, „kuid kuna tema ei ole saadaval, pean ma lihtsalt edasi otsima.”

      Vanaema ohkas. „Sa tead, ma Petite, et ma tahan sinu õnne, ning mitte ükski naine ei saa olla õnnelik, kui temast saab vanatüdruk, seda ma sulle luban.”

      „Enne, kui ma sellesse staadiumi jõuan, on küllalt aega,” ütles Valeria, „ning ma oleksin pigem vanatüdruk, kui igavleksin või oleksin õnnetu mehega, kellega mul ei ole midagi ühist.”

      Leskhertsoginna lasi kuuldavale väikese ahastushüüde.

      „Sa oled pime, sest sa oled nii kaunis! Mu kallis laps, milleks siis naised on, kui mitte mehe lõbustamiseks ja püüdmiseks?”

      „Ainult siis, kui nad on püüdmist väärt,” ütles Valeria, „ning nagu ma papale ütlesin, on Crusader palju atraktiivsem kui ükski neist!”

      „Hobused – alati hobused!” kostis leskhertsoginna masendunult. „Kuid siin oleks vähemalt sinul ja Claudiusel pikkadel talveõhtutel millestki rääkida.”

      „Ainult siis, kui ta kohal oleks, vanaema! Ja mäletad, sa ise rääkisid mulle Pariisi meelelahutustest, millest kõik hästikasvatatud noored tüdrukud teadmatuses on.”

      „Tiens! See on mu keel – õnnetu keel!” ütles leskhertsoginna ahastavalt. „Ma räägin liiga palju ja siis kahetsen seda!”

      Valeria naeris ja suudles oma vanaema.

      „Minu jaoks ei saa sa kunagi liiga palju rääkida,” ütles ta, „ja ma armastan su lugusid kõikidest inimestest, keda sa nooruspõlves tundsid. Ma olen nautinud ka kõike, mida sa mulle aukartustäratavast hertsogist jutustasid, kes on alati ära „uutel jahimaadel”.”

      Leskhertsoginna tõstis taas hirmunult käed.

      Majast lahkudes Valeria naeratas. „Ette hoiatatud, tähendab relvastatud!” ütles ta endale. „Ja vähemalt ei lase ma end petta millestki, mida hertsog ütleb. Samuti ei ole ma nii rumal, et temasse armuda, nagu vanaema loodab.”

      Samas oli ta kindel, et hertsog on väga kriitiline ja jätab ta verisulis jeune fille’ pähe kõrvale.

      Leskhertsoginna oli mõni aeg tagasi mehest rääkides Valeriale öelnud: „Ma soovin, et Claudius leiaks prantsuse aristokraadiperede seast tüdruku, kes oleks talle säärane naine, nagu tal olema peaks.”

      See oli enne, kui leskhertsoginnale tuli pähe, et keerulise iseloomuga ja elumeheliku Claudiuse võiks temaga siduda.

      „Prantsusmaal on kindlasti piisavalt noori tüdrukuid!” oli Valeria öelnud.

      „Kahtlemata on see nii,” oli ta vanaema vastanud, „kuid on küsitav, kas Claudius eales mõnega rääkinud on. Ei, naised, kellest tema rõõmu tunneb, on kaunid, haritud, eksootilised ja muidugi paratamatult abielus!”

      Ta rääkis oma tavalisel ausal viisil, kuid prantsuse keeles. See tegi tema öeldu vähem järsuks, kui see inglise keeles oleks kõlanud. Valeria oli vanaema suuril silmil kuulanud, nagu ta alati tegi. Tema meelest oli kõik, mida too ütles, põnev ning kindlasti palju huvitavam, kui kõigi tema inglise sugulaste räägitu.

      Talle tundus alati, et salamisi põlgasid nood õnne, mis tema isa oli pooleldi prantslannast naisega leidnud. Kellelegi ei saanud jääda märkamatuks erinevus nende ning krahvinna vahel. Iga tema öeldud sõna säras ning ta ilu kiirgas seesmiselt. Samuti oli temas see määratlematu chic, mis prantslasi alati teistest rahvustest eristab. Isegi siis, kui ta oli päris pisike, mõtles Valeria, kui igavad paistsid tema inglise sugulased emaga võrreldes. Hetkel, mil Yvonne tuppa sisenes, tundus tempo tõusvat. Üsna igavlevalt istunud inimesed muutusid ruttu elavaks.

      Valeria sai hästi aru, miks tema isa silmad pidevalt ema säraval näol puhkasid. Kui nad teineteisega rääkisid, tundus nende armastus vibreerivat, nagu oleks see nende südameist tulev valgus.

      „Sedasi tahan ma tunda ning soovin, et mees, kellega ma abiellun, minu suhtes sama tunneks,” ütles ta endale niipea, kui ta hakkas lugema romantilisi jutte ning end kangelannaga samastama.

      Valeria tahtis seega meest, kes teiste meeste hulgast välja paistaks – säravas soomusrüüs rüütlit; kangelast; juhti! Samuti peaks tal olema ideaalid, mis, nagu ta suuremaks saades avastas, enamik mehi oli kas unustatud või ei olnud neil neid kunagi olnudki.

      Nüüd kapist veel ühte kleiti välja võttes ütles ta endale, et vähemalt on isaga Prantsusmaale minek seiklus.

      Ta