Taevas sõlmitud abielu. Barbara Cartland

ranged kombed.

      Siis ütles ta endale muiates, et vaevalt keegi tema välimusele tähelepanu pöörab, ja oli täiesti kindel, et isa tahab teda enda kõrvale.

      Ta avas ukse kabinetti, mida nad ka külaliste vastuvõtuks kasutasid, sest võõrastetuba oli kinni pandud ja raamatukogu oli liiga suur ja külm, kui polnud suvesoojust.

      Samala oli teinud kabineti nii õdusaks kui võimalik, tuues siia mööbliesemeid, mis talle ja isale kõige rohkem meeldisid, ning maale, mida nad armastasid ja mida nad ei saanud müüa, kuna need olid päritavad.

      Tuppa astudes lootis ta ühes sealses mõnusas, kuid lagunema kippuvas tugitoolis näha mõnd härrat. Kuid tema imestuseks istus seal hoopis keegi daam, pealegi väga ilus ja elegantne daam.

      Kui ta oma üllatust varjata püüdis, keeras isa, kes oli seisnud seljaga tema poole, ennast ringi ja Samala teadis, et ta tunneb tütart nähes kergendust ning et samal ajal häirib teda miski.

      “Palun vabandust, et ma nii hilja tulen, papa,” ütles ta kamina poole astudes, “aga päev on nii kaunis ja ma soovin ainult, et sina oleksid ratsutanud koos minuga.”

      “Seda soovin minagi,” vastas krahv natuke raskelt.

      Kui Samala tema kõrvale jõudis, pööras isa pilgu vastas istuva daami poole ja ütles: “Tohin ma tutvustada oma tütart Samalat? Samala, see on Hulli markiis. Ta on tulnud siia väga kummalise ettepanekuga, aga ma tahan, et sa selle ära kuulaksid.”

      “Jah muidugi, papa,” vastas Samala, läks markiisi juurde ning sirutas reveranssi tehes käe.

      Ta mõtles, et vanem naine silmitseb teda arvustavalt ja kuidagi kohmetust tekitavalt, aga teda võlus daami moodsa kõrge servaga kübara elegants – kübara serva ääristasid pits ja väikesed sinised jaanalinnusuled, mis sobisid kokku markiisi siidkleidiga.

      Siis ütles daam Samala üllatuseks:

      “Te olete väga armas laps, tegelikult kaugelt ilusam, kui ma julgesin loota.”

      See tundus kummaline ja Samala vaatas küsivalt enne tema, siis oma isa otsa, ja kuna ta isa nii hästi tundis, sai ta aru, et isal on piinlik.

      Krahv tõusis toolist, kus ta oli istunud, ja jäi seisma, selg tühja kamina poole.

      “Samala,” alustas ta ja näis hoolega sõnu valivat, “markiis on tulnud siia oma venna nimel minult sinu kätt paluma.”

      Kui isa oleks Samala jalge ette pommi pillanud, ka siis ei oleks neiu rohkem imestanud.

      Kõigepealt mõtles ta, et see on kindlasti nali, aga polnud kahtlust, et isa oli kogu aeg väga tõsine, ning Samala suutis pingutusega öelda:

      “See on väga suur… üllatus, papa!”

      “Ma teadsin, et sa nii mõtled,” vastas krahv. “Samal ajal on see kindlasti niisugune abielu, missugust ma sulle sooviksin ja mis on omamoodi suur au.”

      “Oled sa mainitud härrat kohanud?” küsis Samala, tahtes tegelikult teada, kas tema ise on selle mehega kohtunud.

      Krahv raputas pead.

      “Ei, ma arvan, et me pole kunagi kohtunud,” ütles ta, “aga ma peaksin olema spordimaalimas väga asjatundmatu, kui ma ei teaks, et tema hiilguse hobused on võitnud kõik klassikalised võiduajamised.”

      “Muidugi,” ütles markiis, “mu vend on suur sportlane ja silmapaistev ratsutaja, mis võiks saada ühiseks huviks, kuna teie tütrele ilmselt meeldib ratsutada.”

      Ta kõneles innukalt, peaaegu nii, mõtles Samala, nagu püüaks ta teda võrgutada, ja jätkas:

      “Tegelikult tuleb ausalt öelda, et mitte ainult minu venna võidusõidu-, vaid ka ratsahobused on esmaklassilised, ja ma mõtlen, leedi Samala, et need lummavad teid, nagu nad mind alati on lummanud.”

      Samala mõtles, et see on imelik jutuajamine ning et on kummastav rääkida nii palju hobustest, kui peaks rääkima mehest, kes tahab temaga abielluda.

      Vaiksel häälel, mis justkui ei olnud tema oma, lausus ta:

      “Kindlasti on mul võimalus kohata härrat, kes soovib minuga abielluda? Siis saame rääkida kõigest, mis meid huvitab.”

      Markiis näis kõhklevat ja krahv sõnas peaaegu teravalt:

      “Armuline leedi seletas mulle, Samala, et te peate abielluma ilmtingimata 2. juunil, kuigi ma päriselt ei mõista, miks.”

      “Aga, papa… sinna on vähem kui kolm nädalat.”

      “Ma seletasin juba,” sekkus markiis, “et mu vend soovib abielluda enne kuninglikke võiduajamisi Ascotis. Tal võistleb mitu hobust ja ta loodab sel aastal võita Kuldkarika.”

      “Mina oleksin arvanud,” lausus krahv vaikselt, “et tema hiilguse abiellumine on tähtsam kui kõik muu.”

      Samala vaatas hämmelduses ühelt teisele. Siis kummardus markiis oma toolis ettepoole ja ütles talle:

      “Palun, kallis, või tohin ma öelda teile Samala? Püüdke mõista, et mu vend on mõnevõrra ettearvamatu inimene, kuigi ma teda armastan ja väga võluvaks isiksuseks pean. Ta on otsustanud, et ta soovib abielluda 2. juunil, ja ma palun teid väga – võtke tema ettepanek vastu.”

      Markiis arvas vist, et Samala ilme väljendab kahtlust, sest ta ütles:

      “Kindlasti te mõistate, mida see teile tähendab? Teist saab lossiproua Inglismaa ühes uhkemas majas, peale selle veel teistes majades, mis mu vennale kuuluvad. Te saate kleite ja muid rõivaid, mis teevad teist esikaunitari igal ballil, kuhu te lähete, ja juveele, milliseid ei leidu üheski teises kollektsioonis siin maal.”

      Ta vakatas ja siis, otsekui ei suudaks ta ennast tagasi hoida, vaatas toas ringi: kulunud vaipa, luitunud kardinaid, mööblit, mis vajas parandamist.

      “Kindlasti te mõistate,” lisas ta, “kui väga see muudab teie elu, peaaegu nii, nagu oleks haldjast ristiema viibutanud võlukeppi või oleksite jalutanud unenäo sisse.”

      “Ma saan aru küll, mida te mulle ütlete,” vastas Samala, “aga enne, kui ma otsustan, sooviksin kohtuda… mehega, kellega ma pean… abielluma, ning pean olema täiesti kindel, et ma teen ta… õnnelikuks.”

      Tekkis väike paus, enne kui markiis ütles:

      “Seda ma teie isale seletasingi. Kahjuks peab mu vend ära minema ja tuleb tagasi alles päev enne laulatust.”

      Samala vaatas teda imestusega.

      “Kas te tõesti tahate öelda, mileedi, et ma peaksin abielluma kellegagi, keda ma pole kunagi näinud ja kellega ma pole sõnagi vahetanud? See on võimatu.”

      Kõneldes keeras ta ümber ja läks isa kõrvale, pistis käe tema käevangu, otsekui peaks ta kaitset ja tuge otsides isast kinni hoidma.

      Isa pani oma käe tema käe peale, nagu mõistaks ta, mida tütar tunneb.

      “Ma olen nõus, et see on tõepoolest väga kummaline ettepanek, Samala. Samal ajal, nagu markiis ütles, oleks sul Buckhursti hertsoginnana positsioon, millele pole võrdset.”

      Tema sõnade juures tõmbus Samala jäigaks ja vaatas üles.

      “Kas sa ütlesid… Buckhursti… hertsoginna, papa?”

      “Ma arvasin, et ma seletasin,” segas markiis vahele, “aga see oli vist enne teie tulekut, et mu vend on Buckhursti hertsog.”

      “Kas olete kindel?” küsis Samala.

      Markiis naeratas.

      “Muidugi olen ma kindel! Kui te olete temast kuulnud, milles ma teie hobustehuvi juures ei kahtle, siis teate, et ma ei liialda tema positsiooni spordimaailmas, peale selle tema tähtsust kuninga sõbrana, ja üldse on ta Suurbritannias üks tähtsamaid hertso-geid.”

      Samala ei kuulnud midagi.

      “Buckhursti hertsog!” sosistas ta.

      Siis vaatas ta isa otsa.

      “Papa, kuigi ma