Taevas sõlmitud abielu. Barbara Cartland

peale? See summa on astronoomiline! Samal ajal on meie kohus kindlustada neid, kes on meid minevikus teeninud, ja ma ei kavatse lasta sul rahakassat oma isekate tujude heaks tühjendada.”

      “Tõesti, nõbu!” vastas Edmund. “Ma ei suuda uskuda, et just sina mulle moraali loed! Kas sa saad aru, missugune maine sul on ja mida inimesed sinust räägivad?”

      “Mind ei puuduta see mitte kõige vähematki,” lausus hertsog kõrgilt, “ja minu ekstravagantsused ei ole üldsegi seotud raha kaotamisega odavates mängupõrgutes nagu sinul, või naiste peale, kelle amet on su taskuid tühjendada.”

      “Lennukad sõnad!” ilkus Edmund. “Mitte kõik me ei alustanud elu niisuguste hüvedega nagu sina.”

      Hertsog sai aru, et nõoga polnud mõtet rohkem rääkida. Ta üksnes rõhutas, et see on viimane kord, kui ta teise välja aitab, ning kui too jälle võlgadesse satub, peab ta maha müüma oma vara või minema võlavanglasse ja tema ei tee aitamiseks midagi.

      Edmund polnud isegi aitäh öelnud kopsaka summa eest, mille ta sai oma silmatorkavate võlgade klaarimiseks. Ta andis hoopis vastulöögi moel, mida hertsogi arvates mitte keegi neist oodata ei osanud, ja see oli kahtlemata väga tõhus.

      Ta oli mõnda aega kahtlustanud, et Edmund püüdis laenata raha kui hertsogkonna eeldatav pärija, ehkki arvestades seda, et hertsog oli veel noor mees, ei olnud kreeditorid eriti agarad säherdusel ebakindlal tagatisel laenama.

      Aga alati leidus neid, kes mängisid tõsiasja peale, et ta oli ise ennast kuulutanud vanapoisiks, samuti polnud teda ühelgi peol nähtud tüdrukuga, keda võinuks arvata hertsogile sobivaks kaasaks.

      Nüüd oli kardetud hetk kätte jõudnud ja ta teadis, ilma et õed oleksid seda pidanud sõnadesse panema, et tal tuleb midagi ette võtta.

      Ainult viivuks mõtles ta, et olgu ta neetud, kui peaks järele andma ainult selleks, et neile meele järele olla või et Edmundit lüüa.

      Siis mõtles ta, kuidas Buckhursti juveelidega ehitud Lottie Linkley istub tema ema kohal laua otsas või magab voodis, kus Buckhursti hertsoginnad olid sajandeid maganud, ja teadis, et seda ei tohi ta lubada.

      Ja peale kõige muu oli Buckhursti hertsoginna traditsiooniliselt kuninganna õuedaam.

      Vaikus tema selja taga oli muutunud rõhuvaks ja hertsog keeras ümber.

      “Väga hea,” ütles ta ja ta hääl oli kalk, “teie võit! Ma abiellun!”

      Elizabeth Hull hüüatas heameelest, hüppas püsti, jooksis venna juurde, heitis talle käed ümber kaela ja suudles teda põsele.

      “Ma teadsin, kullake, et sa oled mõistlik!” ütles ta. “Kuigi ma tean, et sa seda mõtet oled alati vihanud, olen ma kindel, et sa leiad mõne kaunitari, kes sobib hertsoginnaks, ja sa saad temaga väga õnnelikuks.”

      Hertsog võttis õe käed oma kaela ümbert ära ja läks uuesti laua juurde, et endale veel klaas šampanjat valada.

      “Mina teda ei leia,” ütles ta. “Kuna see on teie idee, ei kavatse ma selle teoks tegemisest osa võtta.”

      “Mida sa mõtled?” küsis Margaret. “Ma ei saa aru.”

      Hertsog täitis klaasi, enne kui vastas.

      “Olgem vähemalt praktilised. Ma ei suuda meenutada, millal ma viimati kohtasin noort neidu, keda teie peaksite sobivaks Buckhursti hertsoginnaks, ja mul pole ei aega ega soovi niisugust otsida.”

      “Kuidas sa siis abielluda saad?” päris Margaret.

      “See on teie, ja ainult teie mure,” vastas hertsog. “Te olete viimased viis – või isegi kümme? − aastat mu kallal närinud, et ma endale naise otsiksin. Väga hea, eks otsige siis keegi!”

      “Aga kuidas meie saaksime…” alustas Margaret, kuid õde katkestas teda.

      “Kas sa tõesti ütled,” küsis Elizabeth, “et meie peame sulle valima naise, kellega sa abiellud?”

      “Kas seda, või seab Edmund Lottie Linkley Buckhurst Parkis ja siin sisse ning kahtlemata kihutab minu hobustega Newmarketis.”

      Elizabeth karjatas õudusest ja ütles:

      “Ei-ei! Muidugi ei tohi seda juhtuda! Muidugi, kullake, me aitame sind igati, nii nagu saame.”

      “Asi ei ole lihtsalt aitamises,” lausus hertsog kaledalt. “Teie ütlesite mulle, et minu kohus on abielluda, ja ma arvan, et kujunenud olukorras ei saagi ma midagi muud teha. Aga mina selles ei osale! Teie otsite mulle tulevase hertsoginna ja mina abiellun temaga, et kindlustada pärija, aga mis puutub kõigesse muusse, siis kavatsen ma oma elu elada nii nagu alati.”

      Õde karjatas kohkunult:

      “Oh, Buck, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt!”

      “Mõtlen küll!” vastas hertsog. “Sa tead niisama hästi kui mina, et paljalt mõte abielust on mind alati kohutanud kui talumatu ahistus ja kirjeldamatu tüütus.”

      “See ei tarvitse olla…” alustas Elizabeth.

      “Mu kallis Elizabeth, vaata enda ümber ringi. Kui paljud meie sõpradest on sinu meelest tõeliselt õnnelikud ja kui paljud naised, kel vähegi väljanägemist, on oma meestele truud?”

      Kõneldes mõtles ta kõikidele abielunaistele, kes olid liigagi varmalt ta käte vahele langenud, ilmselt kordagi mõtlemata mehele, kellega nad abielus olid, või sellele, et murravad oma abielutõotust.

      Üks põhjusi, miks hertsog nii kindlalt abielu vastu oli tõrkunud, oli põlgus meeste vastu, kellele nende naised sarvi tegid, ning ta tundis, et niisugust alandust ei tahtnud ta ise kunagi tunda.

      Iga kord, kui ta lahkus teise mehe majast pärast amelemist tema naisega, teadis ta, et oli solvanud ja alandanud oma suguvenda.

      Kuigi ta mõistis, et enamik ta kaasaegseid naeraks tema arusaamade üle, oli ta alati olnud kindel, et ei sea ennast iialgi niisugusesse olukorda.

      Kui ta abielluks ja leiaks, et naine on teda petnud, mõtles ta, siis ta pigem kägistab naise ja tapab mehe, kes ta naise võrgutas.

      “Mul on ainult üks tingimus,” ütles ta nüüd, “ja nimelt see: tüdruk, kellega ma abiellun, peab olema väga noor ja nii palju kui on võimalik kindlaks teha, puhas ning teistest meestest puutumata.”

      “Aga muidugi! See on enesestmõistetav!” nentis õde Margaret.

      Hertsogi huuled kõverdusid küünilises muiges.

      Ta mõtles arvukatele naistele, kellega ta oli armuvahekorras olnud ja kes olid talle rääkinud, kuidas neid esimesena võrgutas kas ratsutamistreener või muusikaõpetaja.

      Teised olid täiesti ausalt tunnistanud rohkeid armukesi, kellega nad olid oma meest petnud ammu enne seda, kui see nende ellu ilmus.

      Niisuguste pihtimuste tõttu oli ta naistest väga halval arvamusel, isegi kui need ajuti teda kütkestasid ja tal pea segi ajasid, aga ta seadis neid vaid astme võrra kõrgemale lõbutüdrukutest, kes oma teeneid müüsid.

      Tegelikult ütles ta endale sageli, et viimased on ausamad kui nood, kes harrastavad pettust suisa kaasasündinud agarusega.

      “Kas sa tõesti ütled,” küsis Elizabeth, otsekui tahaks ta oma peas selgust luua, “et meie Margaretiga, muidugi Arthuri abiga, peame otsima sulle sobiva naise, kes pole mitte üksnes piisavalt hästi kasvatatud, et meie perekonda abielluda, vaid on ka noor ja süütu?”

      “Vastus selle peale on sõnaselgelt jah!” vastas hertsog. “Ma ei taha temaga sekeldada, mul pole kavatsust temaga kurameerida ja ma panen ette, et kuna täna on 2. mai, siis korraldate kõik nii, et laulatus on 2. juunil. See jätab mulle küllaldaselt aega viia oma hobused Ascotti ja mul on plaan võita sel aastal Kuldkarikas.”

      Järgnes vaikus, mis oli tulvil hämmastust. Siis ütles markii:

      “Kas pole see mitte liigne kiirustamine?”

      “Ei ole, kui me tahame takistada Edmundit veel rohkem raha laenamast võimaluse peale, et tast