Öökullilood on Eesti kirjanike lastejuttude sari. Sihtgrupiks on kõik need, kel vanust seitse-kaheksa-üheksa eluaastat, ent vabalt võib neile numbritele ka nulli lisada. Loodetavasti ei aja need lood haigutama, kuigi sobivad kindlasti ka unejuttudeks. Sarja viienda raamatu autor on etenduskunstnik ja kirjanik Kaja Kann.
Peale tühisest asjast alanud naeruhoogu taipab Arto, et ei mäleta, kus ta elab, ega ka seda, kes ta on. Püksitaskus on vaid paber. Paberil kirjas: „Ardo, tule kella viieks koju. Magustoiduks on mustikajäätis! Kallid. Ema“. Mälu ei paista taastuvat ning Arto läheb nüüd nendega, kes talle abi pakuvad. Need on poisid, kes on omamoodi võitlejad, kes peavad ise oma eluprobleemidega toime tulema, vanemate toetusele ja abile ei saa nad eriti loota. Siin saab alguse sõprus Arto ja Kimo vahel. „Poiss, kes kaotas mälu“ ongi südamlik lugu sõprusest, südikusest, uue õppimisest, erinevustest ja sarnasustest. Nõuab palju pealehakkamist, et toime tulla võõras olukorras. Kuid poiss ei suhtu teda ümbritsevasse eelarvamusega, vaid ausalt ja avatult. Lugu on väga tõepäraselt kirja pandud ja hea lugemisvara eriti poistele.
Megi ja Franki vanemad saadavad lapsed suve veetma onu Elioti juurde, kes elab vanas salapärases mõisas Hester Hillis. Niipea kui nad kohale jõuavad hakkab juhtuma kummalisi asju: mahajäetud rongijaamas näeb Meg tüdrukut, keda keegi teine kunagi näinud ei ole, Megile on kohalikku raamatupoodi jäetud sajandivanune päevaraamat mõistatusliku võtmega, mõisa pööningult kostab nuttu ja samme … Varsti on Meg ja Frank saladuse jälil, mis viib neid mitte ainult vana maja kõige varjatumatesse paikadesse, vaid ka minevikku … Kristina Ohlssonilt on varem eesti keeles ilmunud lasteraamatud „Klaaslapsed, „Hõbedapoiss“ ja „Kiviinglid“.
Lasteraamat «Maya» on ehe lugu koerast, kelle meelest on kõige parem lõhn oma kodu lõhn. Raamat kujutab kelgukoera kutsika maailma avastamise lugu, nagu see võiks paista koera vaatepunktist. Sündmused algavad päevast, kui Maya saab endale päris kodu. Maya tutvub erineva välimuse ning iseloomuga koertega. Koduvälised seiklused vahelduvad südamliku ja humoorika pereeluga, milles Mayal on kandev roll. Ta valvab kodu ja õpetab lapsi, püüab olla igati tubli koer, et kogu pere tunneks temast sama palju rõõmu kui tema perest.
„KUI MONTFORT VÕITLEB TEIE EEST,“
lausub peaminister pilku Tiberiasele pöörates, „peate ka teie meie eest võitlema.“ Davidsoni pilk leegitseb kuldselt, Tiberiase oma põleb punaselt. „TEID KUTSUTAKSE PÕHJA LEEGIKS, TEIE MAJESTEET. NÄIDAKE MEILE TULD.“
Siis vaatab peaminister minu poole. „JA NÄITA MEILE TORMI.“ – VÕIDUL ON OMA HIND.
Mare Barrow sai selle valusa õppetunni, kui Cali reeturlikkus ta peaaegu hävitas. Olles nüüd otsustanud oma südant kaitsta ning tagada Punaste ja endasuguste uusvereliste vabadus, võtab Mare nõuks Norta kuningriik lõplikult hävitada… alustades kroonist Maveni peas. Kuid ühtegi lahingut ei võideta üksinda ning enne kui Punased tõusevad kui üks, peab Mare astuma samale poolele poisiga, kes murdis ta südame, et hävitada poiss, kes ta vaimu peaaegu murdis. Cali mõjukad hõbeliitlased koos Mare ja Vereva Valvega osutuvad hirmuäratavaks jõuks. Kuid Mavenit kannustab nii kõikehaarav sundmõte, et teda ei peata Mare tagasi saamisel miski – isegi kui selleks tuleb hävitada kõik, mis ja kes ta teele jäävad. Sõda on lähenemas ja kaalul on kõik, mille nimel Mare on võidelnud. Kas võidust piisab, et Hõbedased kuningriigid kukutada? Või sulgetakse väikese Välguplika suu igaveseks? Victoria Aveyardi kaasahaarava sarja võimsas lõpplahenduses peab Mare leppima oma saatusega ja võtma kokku kogu oma väe… sest kõik pannakse proovile, aga sugugi mitte kõik ei jää ellu.
Toimetanud Mari Karlson Kujundanud Liis Karu 200 lk Kirjastus Tänapäev
Kerttily tundub olevat vihma käest räästa alla sattunud. Isa saadab ta Otepääle vanavanemate juurde „närve puhkama“, aga nii pole sel määratud minna. Esiteks ilmuvad Kerttily unedesse igasugused hoiatavad märgid – ämblikud, lepatriinud, valged suled –, teiseks koperdab ta mõrva otsa. Ja seda juba päriselt.
Kerttyli ema surmast, õe haiglassesattumisest ja tüdruku võitlusest selektiivse mutismiga saab lugeda Lille Roometsa esimesest raamatust „Üks väike valge tuvi“, mis sai kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha. Selle raamatu pühendab autor kõigile neile, kes üritavad üle saada sellest, millest nad veel rääkida ei suuda.
"Vanemuise väits" on salaselts Rampsu 11. juhtum.
Eesti Rahva Muuseumis pandi toime jultunud kuritegu – keegi varastas väärtusliku dekoratiivnoa. Varas tegutses Aleksis Kivi «Seitsme venna» etenduse ajal, kui «Uurali kaja» näituse valvesüsteem oli välja lülitatud. Muuseumidirektori palvel hakkavad rampslased asja uurima. Kas kurikael on ERMi töötaja, muuseumikülastaja või hoopis keegi etenduse ajal ringi hulkunud inimestest? Mida kujutab endast Tartu toiduklubi?
Põhjalik detektiivitöö ja väike kavalus aitavad ka seekord salaseltslastel süüdlase kinni nabida.
"Ilmselt pole olemas last, kes väikeste või veidi suuremate tiivuliste tegelaste vastu huvi ei tunneks. Paraku ei oska tänapäeval paljud vanemad lastele ütelda, mis linnuga on tegu, ega ka rääkida nende elukommetest: kus nad elavad või mida söövad. Raamatu autorid Marko Mägi ja Grete Alt on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi kogenud linnu-uurijad. Lastele suunatud linnumäärajas tutvustavad nad Eesti kõige tavalisemaid linde, kes on peaaegu alati inimese lähedal olemas, kuid kelle nägemiseks tuleb vahel natuke vaeva näha. Lihtsate lausetega on Marko kirja pannud, millised linnud välja näevad, kuidas käituvad ja kus elavad. Iga liigi kohta on välja toodud midagi iseäralikku, põnevat ja lapsele huvi pakkuvat. Grete illustratsioonid on selged ja kaunid. Lõbusa, lastepärase ja asjaliku raamatu uurimine koos lastega on kindlasti huvitav ja hariv ka lapsevanematele. Lisaks leiab siit toredaid lindudega seotud mänge nii toas kui ka õues mängimiseks ja linnuvaatluse ABC"