Patune. Silja Vaher

rääkida, keda usaldada ja kes mind mõistab. Peebus olen ma leidnud sellise inimese. Ometi on ikka veel päevi, mil valusad pisarad rajavad enesele väljapääsu, sest muidu ei saa. Muidu on liiga valus.

      Ma ju tean, et kui väga ma ka ei sooviks, seda meest ma päriselt endale ei saa. See on varastatud õnn, keelatud armastus, nii kurbmagus, ometi nii vajatud… olla teise mõtetes, panna ta endale tähelepanu pöörama. Ka Peep on hella hingega, kes kõike halba südamesse võtab ja siis on hea vahel, kui saab kurta, südame pealt ära rääkida teineteisele. Ja keda sa ikka süüdistad? Pikk kooselu on ka tema voodielule oma jäljed jätnud, kus üks pooltest, seekord siis naine, enam ei taha, ei jõua. Tema naist mõistan ma samuti. Eks oli minulgi see aeg mööda saanud. Aga üksinduses oldud aastad ja kohtumine õige inimesega tegid minust uue inimese! NAISE, kes soovis kõike, mis käib naiseks olemise juurde. Vahel ma piinlesin, eriti algusaastatel. Mul oli häbi tema naise ees. Jah, sain aru küll, et kui see poleks mina olnud, siis keegi teine oleks ikka leidunud. Teadsin, et Saatus ise viis meid kokku ja selle vastu ei saanud keegi. Ma olin samuti abielus olnud, lausa kaks korda ja pikapeale muutusime mehega ikka võõramaks teineteisele. Voodielust ei olnud enam juttugi, eriti olin mina selle vastu. Kes tahaks viinauimas ja alkoholi järele haisvat meest endale voodisse? Ja kui tal erektsiooni ei tekkinud, süüdistas ta selles mind, mitte kunagi aga ennast. Ma olin naine, kes ei taha teda, oma meest. Naine, kes oli mehe arvamust mööda lits ja joodik. Sealt tuli veel teisigi sõnu, mida ma isegi siin kirjutada ei taha. Aga peaksin! Ma suutsin vaid siis oma mehega olla, kui ise purjus olin. Siis oli ükskõik, ma ei hoolinud ja ehk tekkis ka väikene külgetõmme alkoholi mõjul.

      Juba kahe aasta möödudes sain ikka ja jälle kinnitust, et ma ei teinud midagi valesti. Süda juhatas mind selle armsa inimese juurde. Ma olin õnnelik ja ühtlasi ka õnnetu, sest nii väga tahtsin viibida Peebu käte vahel. Terved päevad kaisus, koos õhtuti teleka ees ja kahekesi jagada magamistoa laia voodit. See oli armumise aeg. Meil mõlemal olid taas elu mõte, ootused ja lootused ja nagu me isekeskis ütlesime, kumbki andis teisele uue elu. Uue alguse. Ma olin vaikselt hakanud mehele ka oma elulugu rääkima…

      II PEATÜKK

      Sündisime kahekesi väikeses Viljandi linnakeses. Minule pani ema nimeks Reelika ja vennale Rein. Seda kõike rääkis vanaema minule, kui olin juba nii suur tüdruk, et sellistest asjadest aru saada. Pisike venna sai elada vaevu kaks kuud, siis viis ta manalateele kurguhaigus, millel oli keeruline nimi – difteeria. Ema ei suutnudki seda üle elada ja andis minu meeltesegaduses Riisipere lastekodusse. Vanaema sai sellest teada ja tõi mind enese ja vanaisa juurde maale. Nad pidasid sajapealist kolhoosi lambakarja, oma talu ja majapidamist. Sealt sain ma oma esimesed lapsepõlvemälestused ja tallasin sisse rajad, mis iga päev aitasid avastada mulle tundmatut maailma. Ikka jäeti mind ilusatel suvehommikutel õue, üles kätkisse, mis oli puude vahele tõmmatud. Olin rihmadega turvaliselt kinnitatud, et alla ei kukuks, seniks, kuni vanaema lambad karjamaale ajas, või koju tagasi tõi. Aastasena ukerdasin köögis seatapukünas, mis oli korralikult puhtaks küüritud just selleks otstarbeks. See oli minu mänguaed, kuni vanaema söögi tegi, ja et mina tema silme alt minema ei jookseks. Kui mu jalad juba tugevasti kandsid, sai ka mängumaa avaramaks. Ikka kummelimuru maja ees ja suur kraav, ääreni vett täis, sauna taga. Seal olid vanaemal karusmarja-, punase ja mustsõstrapõõsad. Maailma magusaimad marjad, mida ma vabalt käisin noppimas ja suhu pistmas. Rabarberid olid nii suurte lehtedega, et sinna sain ennast ära peita. Vahel ma seda vallatusest tegingi ja vanaema otsis mind kohe tükimat aega. Ega ma kaua suutnud peidus olla, ikka kukkusin itsitama ja nii vanaema minu salapaiga avastas. Maja ümber laiusid suured ja võimsad sirelid. Igal pool kasvas palju lilli, kaunid ja suursugused oma lihtsuses. Minu vanaema armastas lilli ja neid oli tal maja ümber palju kasvamas. Pihlapuud ja kased läbisegi andsid kuumal suvepäeval varju. Mets oli ka sealsamas ligidal. Punastest pihlakamarjadest tegin kaelakeesid endale, aga ka vanaisale ja vanaemale. Hiljem juba onulastele, kellest said minu mängukaaslased alles siis, kui olin kaheteistkümneaastane. Mäletan vanaema toa akna all suurt käokingapuhmast. Nüüd on mul omal need lilled kasvamas pisikesel aiamaalapikesel. Samuti pojengid ja iirised. Kõik, mis oli vanaema koduõuel olemas, püüdsin ma enda tillukesele maalapile ära mahutada. Loomalauda kõrval kõrgus suur kivi, umbes kolm meetrit lai ja kaks kõrge. Seal meeldis mulle tihti istuda ja mõtelda maailma asjade üle. Nii kaugele, kui minu lapsemõistus oskas minna. Seal ootasin ma ka igal õhtul vanaisa töölt tulekut.

      Lauda ja suure kivi vahel patseeris karvane karumõõtu koer, kelle nimi oli Kaaru. Tema oligi aastaid minu ainuke mängukaaslane. Lahti teda kunagi ei lastud. Kardeti, et jookseb kaugele metsa ära ja otsi teda siis taga. Tol ajal olid koerad rohkem majavalvurid ja suurt hellitamist nendega ei olnud. Mul on ikka veel meeles, kuidas mõtlesin väiksena: “Kui seda sügavat kraavi ja suurt metsa ees ei oleks. Mis küll on seal paksu metsa taga?” Vahete-vahel käisin vanaemaga teisel pool kraavi. Jooksin heinamaal, pika rohu sees. Piilusin vahel metsa sisse, aga vanaema hoiatas: “Reelika, hoia metsast kaugemale. Metsas magab metsakutsu. Karu koopas puhkab. Neid ei tohi segada.”

      Jäin nüüd hetkeks mõtlema: “Siis ei kardetud puuke ega usse, kes pika rohu sees varjul olid. Siis oli teine aeg. Kui ma vähegi nüüd mäletan, ei tulnud ükski puuk külge. Imelik, kas pole?”

      Nii ma kasvasin vanaema ja vanaisa hoole all, muretsemata homse pärast. Alati oli kõht täis, puhas riie seljas ja vanaisa, õhtul töölt tulles, puistas mulle pihku alati pisikesi pruune pabulaid, öeldes: “Ma korjasin tee äärest jänesepabulaid, olid teised nõnna ilusad ja süüa sünnivad nad kah!” Need olid šokolaadist ja maitsesid imehästi. Vanaisa käis korstnaid puhastamas. Ta oli pikka kasvu ja hästi kõhna mees. Vanaema oli pisike ja sale naine. Kahjuks aga ei saanud ma kaua vanaisa hellust nautida. Ta lahkus siit ilmast, kui ma olin kümneaastaseks saamas. Silme ees on ikka veel vanaisa viimased eluaastad. Köögi kõrval, väiksemas toas, oli ukse taga pikk voodi, kus vanaisa lebas. Ta oli nagu luu ja nahk, näost lausa tumehall. Vanaisal oli kopsuvähk. Voodi ees maas asetses vana plekkpurk, kuhu vanaisa verist sülge aeg-ajalt sülitas. Ja ühel ilusal suvepäeval teda enam ei olnud meie keskel. Mäletan selgesti seda nukrat suvepäeva, kui vanaisa hauda lasti. Ma sain sellel päeval kümneaastaseks.

      Suved olid maal põnevad. Me käisime vanaemaga sageli metsas vaarikaid, mustikaid ja seeni korjamas. Kui aga heinad laka peale toodi, olin abiks heinu tallamas ja tõstmas. Üks suvi ei lähe mul meelest. Võisin siis olla kaheteistkümneaastane ning olin jälle suvevaheajaks maale vanaema ja onu pere juurde tulnud. Onu tõstis hanguga suuri heinakuhilaid lakka, kui heinte seest pudenes uss tema jalge ette. Peale seda ei viinud ükski vägi mind enam üles heinte sisse. Madude hirm on tänapäevani veel alles. Uss oli vist uimane, aga minema ta roomas. Keegi teda tapma ei hakanud. Kindlasti oli see nastik, aga jube ikkagi. Kui olin saanud seitsmeseks, pidin jätma oma mängumaad ning minema tagasi linna, ema juurde. Selleks ajaks oli minu ema juba ära Tallinnasse elama kolinud ja töötas paberivabrikus. Enne seda töötas ta trammi konduktorina, kus müüs inimestele pileteid. Olin varem ka ema juures linnas olnud. Siis, kui vanaemal oli vaja omi asju ajada, tõi ta minu ema juurde mõneks päevaks. Sellest ajast on mul isegi oma “pärandus” ette näidata. Üks nendest oli kasuisa, kes tuli meie ellu, kui ma olin alles kahene. Ühel õhtul, kui ema jälle öisesse vahetusse tööle läks, hakkasin ma kõvasti nutma. Igatsusest ema järele. Kasuisa, olles veidi purjus, käratas mind vihaselt vakka. Kuri hääl pani mind, väikest tüdrukut, veel rohkem nutma. Suure vihaga lükkas kasuisa mind vastu pliidi teravat nurka. Kukkusin nii õnnetult, et parem kõrv sai tugevasti haiget. Alles hiljem selgus kibe tõde: ma ei kuulnud enam ühe kõrvaga.

      Esimene koolipäev. Pikad, rohkem kui poole seljani, patsid valgetes lehvides. Sinine kleidike suure valge kraega. Uued kingad ja uhked valged põlvikud tuttidega. Nii kõndisin ma oma ema kõrval esimest kooliteed. Südames suur ärevus, sest kõik oli nii võõras. See oli esimene samm uude maailma. Olin täis lootust ja ootusi. Aga kõik ei läinud kahjuks nii, nagu ma oma kujutlustes olin enesele maalinud. Jah, mul oli imeline klassijuhataja, õpetaja Margna, juba vanem pedagoog. Temal aga oli terve suur klassitäis lapsi. Õpetaja silmad ei ulatunud igale poole. Ma sain tunda kurjust, kaasõpilaste põlgamist ja narrimist. Lapsed, nagu alati, olid ausalt julmad ja paljudele neist meeldis olla teistest üle ning alandada endast nõrgemaid. Mina ei osanud siis veel ennast kaitsta. Minu ema käis kolmes vahetuses vabrikus