Patune. Silja Vaher

p>

      Patune

      Toimetaja: Heli Hallik

      Kaante kujundaja: Sigrid Kink

      Illustratsioonide autor: Liis Vilde

      Küljendaja: Vallo Hallik

      © Kõik õigused kaitstud

      ISBN: 978-9949-9673-2-2

      e-ISBN: 9789949685844

      Trükikoda: Sõnasepp OÜ

      Kirjastus Hea Tegu

      www.teehead.ee

      www.fil.ee

      Sissejuhatus

      Headest asjadest meie elus saavad head mälestused. Eeldusel muidugi, et need head oma elus ära tuntakse. Nii tihti jalutame nendest lihtsalt mööda. Kas seda mitte näha tahtes, või me ei suuda uskuda, et see hea ongi kohe kõrval. Halbadest asjadest saavad aga õppetunnid. Kuid milleks on õppetunnid? Et õppida. Saada antud asi selgeks, sest siis saab edasi liikuda. Seni, kuni materjal on pooleli või suisa õppimata, tuleb seda korrata. Uued inimesed, sama olukord. Samad inimesed, uued olukorrad. Ikka seni, kuni õpitu saab omandatud…

      Oli päevi, mil olin kaotamas lootust ja kartsin, et mees ei tule enam. Ma isegi ei julgenud mõelda, mis siis saab. See oleks olnud minu maise elu lõpp, sest ilma Peebuta ei osanud ma enam elada. Olin ka mehele endale seda öelnud, et ma elan ja hingan vaid tänu temale. Olin nagu vampiir, kes ammutab mehest elamiseks jõudu. Vahel ma küsisin, ega tal halb ei ole? Selle peale vastas Peep alati: “Kas sa ei arva, et ka mina teen sama. Ainult ma ei ütle sulle seda!” Ja mees naeris siis oma muhedat, kelmikat naeru.

      Ühel päeval, kui Peep jälle naljatas ja nokkis mind, ei pidanud ma enam vastu. Olime oma ilusas, avaras köögis ja ma lükkasin Peebu põrandale pikali. Tõmbasin üle pea mehe särgi ja venitasin aeglaselt lahti pükste luku. Mees oli juba valmis, sest ainuüksi minu puudutused erutasid teda nii, et me seksisime vahel lausa kolm korda päevas, kui meil see võimalus oli ja me majas üksi viibisime. Me ei jõudnudki voodisse. Ta võttis mind sealsamas, köögi põrandal. See oli kuum ja põletav, mis meie vahel toimus. Meeletud suudlused, iha, mis tegi vahel lausa haiget ja see mõnu. See viis taevani, see tunne, mida pole võimalik kirjeldada. Trummipulkade viimane löök, sümfoonia lõppakord. Tuli, mis põletas meid mõlemaid… See oli kõik!!! Me nautisime teineteise kehasid, suudeldes ja limpsides (nii nagu lehmad limpsivad soolast lakukivi, ise mõnust inisedes) läbi kõik õnarused ja voldikesed. Vahel Peep aasis, et me oleme kahekesi seksmaniakid. Oo jaa, seda me tõepoolest olime… Siinkohal lõpetan oma meenutused, et Peepu otsima minna…

      Mõnikord ma mõtlen, et kas me oleme normaalsed? Muidugi oleme. See on elu, mida elavad paljud inimesed meie keskel. Ja kuidas me veel tuttavaks saime? Oi, see oli vahva, kohe mõnus on seda meenutada! See ei unune kunagi.

      ESIMENE OSA

      I PEATÜKK

      Minu mehe, Olevi, surmast oli möödunud kümme aastat. Ühel päeval juhatas minia mind neti tutvumisportaali Yksildased, kus teisigi minusuguseid oli. Eks ma oma südames ikka veel ootasin ja lootsin, et tuleb ka minule taas see prints valgel hobusel. Üksindus ja tühjus kummitasid mind ikka sagedamini. Lapsed olid kodust oma elu peale saadetud ja mõni pesast lausa välja lükatud, sest muidu lindki ei õpi lendama. Ja nüüd olin ma üksi. Kaasavaraks lastelt saadud võlad, mida ma oma napist palgast tasapisi maksin. Ometi üksi, mida ma kunagi nii väga soovinud olin. Rahu ja vaikust, omaette olemist. Ka alkoholi polnud ma aastaid enam tarbinud, samuti oli möödas aasta sellest, kui suitsu jätsin. Sain kokku nii mõnegi vastaspoolega, aga klappi kui sellist ei tekkinud. Ehk oli viga minus. Vajasin nii meeleheitlikult hellust ja õrnust, et südamel oli lausa valus. Igatsesin inimest, kes mind mõistaks ja kellele ma vajalik oleksin olnud. Sellega hirmutasin aga nii mõnegi mehe endast hoopis kaugemale. Mehed, kellega mina kohtusin, tahtsid vaid ühte, minu keha, aga oma vabadusest ei soovinud keegi loobuda. Küllap jäid ka tutvumisajad liiga lühikeseks. Lisaksin siia tsitaadi ühelt targalt inimeselt:

      “Elus on palju radu. Teie ülemhing kogeb neid kõiki, aga teie kogete ainult seda, mille valisite, seda, mis peegeldab teie mõtteid ja tegusid. Sestap ei ole tulevik kivisse raiutud. Teie loote edasi minnes seda kogu aeg. Teie sisemine kaart juhib teid nende inimeste ja läbielamiste poole, mis aitavad teil areneda, kuid te ei tarvitse nendele alati “jah” öelda. Ettemääratuse jõud on tasakaalus vaba tahte väega. Elu on lihtsalt tühi lõuend. Sinna on juhtimiseks visandatud taust, maamärgid ja inimesed, kuid sellegipoolest on teis piiramatu potentsiaal maalida, millist pilti iganes soovite. Ja see, mille te loote, on hüppelauaks järgmisesse ellu, nõnda et te saate jätkata arenemist sealt, kus see pooleli jäi.” David Hamilton, PhD “Ettemääratus või vaba tahe.” Kas ongi nii, et kõik siin elus on ette määratud ja Saatus lükkab meid tasapisi just seda rada mööda edasi? Miks aga laseb ta inimesel nii palju valu tunda ja kannatusi läbi elada, enne kui lubab tal kivide asemel roose korjama hakata? Kui iga inimene saaks maalida enesele oma tulevikku lõuendile, siis puuduksid meie eludes nii kurjus kui ka hirm!

      Ja siis, ühel detsembrikuu päeval, märkasin ma tutvusportaalis kasutajanime Seldariit. See äratas kohe tähelepanu, oli selline eriline meesterahva kohta, ning ma klõpsasin profiilile. “Mees soliidsetes aastates ja abielus. Huvitav, mida teeb abielumees siin?” nii ma tookord mõtlesin. Lihtsalt niisama, et veenduda, kas ka vastust tuleb, kirjutasin ma talle. Peep vastas kohe ja ei keerutanud, ei valetanud. Küsis lihtsalt ja ausalt, kas ma oleksin nõus suhtlema abielumehega? Kaua mõtlesin, sest teadsin ja olin lugenud. Uurisin isegi teemasid internetist armukeste kohta. Ometi arvasin mõistvat probleemi, mis kummitas meest, kes ei tahtnud oma perekonda lõhkuda ja soovis ka minule vahel seltsi pakkuda. Mulle meeldisid Peebu soojad ja siirad kirjaread. See oli just see, millest ma olin nii kaua puudust tundnud.

      Esimene kohtumine Peebuga. Oi, kuidas ma pabistasin, isegi jalad värisesid all. Miks siis ometi? Aga just sellepärast, et ma kartsin. Kartsin, et olen inetu ja ei meeldi mehele. Et mind nähes keerab ta auto kohe ringi ja sõidab koju tagasi. Kartsin, et ta on järjekordne mees, kes vaid jalutab minu elust läbi. Aga Peep sõitis ilusasti maja ette. Kui ta autost välja tuli, oli pilk selline kuri. Mul tekkis taas hirm. Tema aga hakkas hoopis auto pagasist kotte välja laduma. Oli teine vist pool poodi tühjaks ostnud. Meil mõlemal olid käed kotte täis, kui minu korterisse tulime. “Kas ostsid terve poe minu pärast nüüd tühjaks?” küsisin naerdes. Peep aga vastas: “Sa ise ütlesid, et sul kodus midagi erilist ei ole, no ma siis võtsin midagi, tühja käega ju külla ei tulda.”

      Tegelikult mul ei olnudki peaaegu midagi kodus. Oli kuu lõpp ja palgapäev veel mitme päeva kaugusel. Maksin veel laste võlgasid ja ega omale siis ei jäänud suurt miskit. Elasin päris kokkuhoidlikult ja seda just toidu arvelt. Suitsetamise olin juba varem maha jätnud. Teate, kui hea tunne on olla mittesuitsetaja! Mind aitas ainult üks raamat, Allen Carri “Lihtne moodus loobuda suitsetamisest.” Kui hakkasin seda raamatut lugema, lootsin ma, et see on minu viimane võimalus, saada lahti sellest hirmsast pahest. Ega mul suurt usku polnud, aga kuna paljud kirjutasid, et said sel moel vabaks, siis otsustasin ka mina proovida. Lugesin raamatu kahe õhtuga läbi. Sel ajal ma suitsetasin edasi, ei mingit märki, et enam ei taha. Järgmisel päeval tossasin samuti tavaliselt. Alles ülejärgmise päeva hommikul, enne tööle minekut, tõmbasin ära viimased kaks suitsu. Otsustasin, et ma ei lähe poest uut pakki ostma. Imelikul kombel ei olnud mul üldse suitsetamise vajadust. Jah, ma mõtlesin küll, et ma enam ei tõmba. Huvitav, et ma isegi ei taha seda enam. Ja nii on see kestnud terve aasta juba.

      Panin Peebu diivanile istuma ja läksin ise kööki kohvi tooma. Peep rääkis mulle veidike oma elust, ehk küll me olime sellest enne ka kirjutanud. Mingil ajal pani mees mulle käe selja peale. Ma ei oska seda tunnet isegi kirjeldada, nagu oleks suur soojalaine minusse tulnud. Kuumus ja iha. Ma oleksin mehe sealsamas vist ise ära vägistanud, aga mu naiselik tagasihoidlikkus ei lubanud seda teha. Kuidas ma küll teda tahtsin! See oli meeletu, nagu vulkaanipurse, mida enam kustutada ei saanud. Just nii ma teda ihaldasin. Peep oli muidu tagasihoidlik mees, aga milline kirg pulbitses selle tagasihoidlikkuse varjus. Muidugi jõudsime me samal päeval voodisse ja neid hetki ei unusta ma kunagi. Eales oma pika elu jooksul polnud ma veel kohanud meest, kes oskas arvestada naisega. Mitte nii, et kui