Pikk teekond lähedale. Naapuriksi vapaa Viro“ (2012, tõlge eesti keelde). Kulle Raig

venestamiseks oli koostatud salaplaan, mille eesmärk oli laiendada vene keele, nn rahvaste sõpruse keele kasutamist kõigis Nõukogude liiduvabariikides kõigil elualadel lasteaiast vanadekoduni, sülelastest vanuriteni. Enne jõule avaldas Eesti kommunistlik juhtkond tolleagses pentsikus kantseleikeeles kirjutatud otsuse, milles loetletud abinõud pidid tagama Moskvast tulnud plaani elluviimise. Selle kiirendamiseks määrati partei esimeseks sekretäriks eesti keelt tönkav Karl Vaino, üleliia eestlaseks peetud Johannes Käbinile anti aga hundipass.

      Neid seltsimehi tuli mul tõlkida. Soome kommunistide juhid kohtuvad oma Eesti aatekaaslastega 1969. aastal Tallinnas. Vasakult Johannes Käbin, Aarne Saarinen, Taisto Sinisalo ja parteisekretär Erkki Kivimäki.

      Määrus oli täiesti salajane, seda tuli hoida seifis. Dokumendist ei tohtinud teha koopiat, lubamatu oli seda tsiteerida ja keelatud oli määrusele viidata. Raske on arvata, millele võimukandjad lootsid, ent nende salatsemine kukkus haledalt läbi. Ukaasi olemasolu kohta hakkas infot tilkuma üsna pea. Ajalooprofessor Mati Graf ja Jyväskylä ülikooli ajaloodotsent Heikki Roiko-Jokela mainivad oma raamatus Vaarallinen Suomi (2004), et ei läinud kuigi kaua, kui Soome televisioon avaldas uudise hoolega salajas hoitud venestamispoliitikast, mille peale hakkasid Eesti kommunistliku partei juhid oma ridadest raevukalt otsima infolekitajat.

      Kuidas dokument läände sattus? Lühike vastus on, et Soome turistide abil, Helsingi ja Tallinna vahel sõitva laevaga. Rein Ruutsoo, kes sel ajal töötas Eesti Teaduste Akadeemias teadlasena, pidas tähtsaks toimetada dokument Helsingisse Juhan Kristjan Talve kätte, maksku mis maksab. Viimaks ometi oleks Talvel ilmseid tõendeid oma artiklite toetuseks! Üksikasjalikuma seletuse saame salajase üleviimise korraldanud Ruutsoolt.

      Me pidime leidma inimese, kellel on ligipääs salajastele parteidokumentidele ja kes oleks ähvardavast rangest karistusest hoolimata valmis meiega koostööks. Arutasime asja Sirje Kiiniga ja jäime peatuma Heliloojate Liidu konsultandi helilooja Raimo Kangro juurde. Tema kord oli vastutada liidu parteiasjade eest, kuigi mees oli täiesti apoliitiline kuju. Raimo laskis meil vaadata kausta, kus hoiti tähtsaid bumaagasid. Ise ei olnud ta viitsinud uurida, mis kaustas on. Ajad olid selleks ajaks mõnevõrra muutunud, kõige hullem hirm oli kadunud, käske ei kiirustatud täitma. Leidsime ümbriku, kust õige paber välja pudenes. Läheb pikale, kui hakata ümber jutustama kogu protsessi. Lühidalt – pildistasime salaja materjali ja jäime ootama võimalust see Soome toimetada. Võimalus avanes, kui ametliku kutsega saabus Eesti loomeliitudele külla Turu teatriteadlane. Hilinenult palun selle eest vabandust, et kasutasime teda tema enda teadmata kullerina. Edasitoimetamiseks mõeldud „kingituse“ peidukohaks valisime kunstipärase nahkehistöö, väikese ehtekarbi, mida tollal viidi Soome kingitusena sadu, kui mitte tuhandeid. Toppisime mikrofilmi karbi puust põhja ja seda katva naha vahele. Seal see siis oli. Võttis natuke aega, enne kui tagasisidet saime. Venestamise otsus nägi ilmavalgust Stockholmis ilmuvas Päevalehes, mis avaldas materjali 15. novembril 1980. Soome TV saadet ma ei mäleta.

      1960. ja 1970. aastatel toimetasid tundlikku materjali mõlemale poole lahte paljud teisedki, tehes seda täiesti teadlikult ja vabatahtlikult. Üks neist oli Anu Marttila. „Tutvusin Hilja Rüütliga 1966. aasta juunis ja sain õige varsti aru, et tegemist on täiesti erilise inimesega. Kandes talle nõukogudevastase tegevuse eest mõistetud kümneaastast vangistust, oli Hilja otsustanud, et eestlaste saatused tuleb mingil viisil kirja panna. Päevatöö kõrval hakkas ta 1960. aastate lõpus koos oma laagrikaaslase ja sõbra Helmut Tarandiga kirjutama romaanisarja, mille sündmused olid võetud otse tema enda elust. Kui sain 1970. aastatel oma sõprade tegevusest teada, ei kahelnud ma hetkegi, kui nad küsisid, kas olen valmis riskima ja viima käsikirjad salaja Soome. Jäägu saladuseks, kuidas see toimus. Töö kestis aastaid. Ikka nii, et kui ühe raamatu käsikiri oli Helsingis koos, läks see postiga Lundi eesti kirjanikule Bernard Kangrole, kes juhtis aastatel 1950–1994 tegutsenud Eesti Kirjanike Kooperatiivi.“

      Romaanisarja kolmest esimesest osast kokku pandud „Kuradil ei ole varju: märkmeid nõukogude naistevanglast 1946“ on nüüd avaldatud Eesti Päevalehe 50 raamatust koosnevas raamatusarjas „Eesti lood“. 1999. aastal autasustati Anu Marttilat Maarjamaa Ristiga – Eesti kõrgeima välismaalastele antava teenetemärgiga.

      1 Kriisi põhjustas Nõukogude Liidu rahulolematus Fagerholmi valituse koosseisuga. Nõukogude Liit kutsus oma saadiku tagasi ja sundis Soome valitsuse lahkuma. Nime andis sellele kriisile Nikita Hruštšov.