Pikk teekond lähedale. Naapuriksi vapaa Viro“ (2012, tõlge eesti keelde). Kulle Raig

Võimaluse selleks andis Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu loo-mine, mis oli Moskvas asuva üleliidulise ühingu filiaal. Sõprussidemete sõlmimisega olid soomlased siiski ette jõudnud: Soome-Nõukogude Liidu ühing (SNS) oli tegutsenud juba 1944. aastast. 1957. aastal loodi selle juurde Eesti osakond, mille juhatajaks sai eelmisel aastal Moskvas käinud Kustaa Vilkuna. 1958. aasta talvel sündis Moskvas SNS-i sõsarorganisatsioon Nõukogude Liidu-Soome ühing. Selle tiiva alla õnnestus aasta lõpul luua Eesti osakond ja niiviisi said sidemed ametliku raamistiku.

      Siiski oli juba varem vahetatud mitmesuguseid delegatsioone ja käidi vastastikku külas. Tõenäoliselt oli üks esimesi Soome delegatsioone 1955. aasta Eesti üldlaulupeost osa võtnud Kotka rühm. Samal aastal veidi varem olid Tallinnast ja Kotkast saanud sõpruslinnad, järgmise aasta veebruaris seadsid sõprussuhted sisse Vaasa ja Pärnu. Suurenes ka üksikisikute külaskäikude arv, enamasti küll ühepoolselt – Soomest Nõukogude Eestisse. Nagu eespool mainitud, iseloomustab aja vaimu see, et Eesti kohta pidi Viro asemel tingimata kasutama nime Eesti, oli ju riik nüüd sotsialistlik ja täiesti midagi muud kui röövkapitalismi ajal.

      Uued lõuna tee kulgejad

      On viiekümnendate aastate lõpp ja kuuekümnendate algus. Läbikäimine on elavnenud, ühiseid ettevõtmisi on mitmes vaimse kultuuri valdkonnas. Tauno Hannikainen juhatab 1957. aastal Tallinnas sümfooniakontserti. Toomas Velmet meenutab, et muusikakooli õpilased tõusid „Finlandia“ esitamise ajal püsti ja pidid selle teo eest hiljem KGB-s aru andma. Helsingi segakoor Kullervo võtab osa 1960. aasta üldlaulupeost, Eesti Riiklik Akadeemiline Meeskoor on kontsertturneel Soomes, Eestis toimub Soome tarbekunstinäitus, kui mainida vaid mõnda.

      Usinalt vahetatakse ametlikke delegatsioone. 1960. aasta aprillis tutvub lõunanaabriga Soome põllumajandusaktivistide delegatsioon, nagu Eesti filmi- ja fotoarhiivis oleva grupipildi pöördel lugeda on. Soome parlamendi Eduskunta rühm käib Eestis lausa kaks korda, 1961. ja 1963. aastal. Kõige sagedasemad külalised on siiski põhjanaabri kommunistid.

      Spordi vallas kujunesid suureks sündmuseks 1962. aastal Tartus peetud üliõpilaste kergejõustikuvõistlused. Eelmisest, samuti ülikoolilinnas peetud kohtumisest oli kulunud viis aastat. Mäletan hästi seda 1962. aasta sündmust. Soome-ugri keelte õppijad, kes vähegi soome keelt purssisid, pidid olema abistajad, loomulikult KGB valvsa silma all. Kogu Tartu rõõmustas, kõik soomlased olid kangelased, sest võimalus kuulda Tartu tänavail soome keelt vallandas tõelise rahvapeo. Enne seda olin kohanud vaid üht soomlast, professor Virtarantat, kes astus korraks Tartust läbi, et vaadata, kuidas meile läänemeresoome keeli õpetatakse. Nüüd nägin tervet hulka noori, omaealisi soomlasi, kes tundusid enesekindlad ja sundimatud, kes naersid palju ja kellel olid hoopis teistsugused riided kui meil. Soome tüdrukute lõhnaõli aroom hõljus mul ninas veel mitu aastat.

      1963. aastal külastas Soomet Nõukogude Eesti Ülemnõukogu esimees Aleksei Müürisepp, kes tegi Soome riigijuhile otsekui poolkogemata ettepaneku külastada lahe lõunakallast. Kekkonenile ei pruukinud seda kaht korda öelda, legaalne ajend ammuilma kavandatud Eesti reisiks oli olemas. Visiit sai teoks järgmise aasta märtsis president Kekkoneni Poola visiidiga ühendatud külaskäiguna. Peamiseks vastuvõtjaks oli kutse esitaja, kuid tähtsat osa etendas ka partei keskkomitee esimene sekretär Johannes Käbin, kelle abikaasa Toini oli ingerlane. Maailm on väike: kui ma 2010. aasta sügisel pidasin Karkkila rahvaülikoolis Kekkoneni külaskäigu teemal ettekannet, tuli minu juurde üks kuulaja ja tutvustas ennast kui Toini Käbini õepoega. Mul oli hea meel öelda, et tema tädi oli Soome-Eesti suhete tihendamist soojalt toetanud.

      2011. aasta veebruaris Tallinna sadama A-terminalis avatud president Urho Kaleva Kekkoneni bareljeef.

      Uus ja kõige tähtsam lõunateeline oli niisiis tulnud kõrgeimalt tasandilt. President Kekkoneni visiit ning selle ettevalmistamine ja järelkajad oli 1960. aastate olulisim sündmus Soome-Eesti suhetes. Pärast Teist maailmasõda ei olnud Soomes Eestit varem nii palju tutvustatud. Külaskäigust kirjutati palju, murti piike poolt ja vastu, tsiteeriti väliseestlaste lehti, milles Kekkoneni visiiti ühemõtteliselt tõlgendati Eestis Nõukogude okupatsiooni tunnustamisena. Kodueestlaste arvamust ei küsitud. Kui oleks küsitud, oleks suurem osa pidanud naabermaa presidendi külastust haruldaseks, jõudu andvaks ja tulevikuusku tugevdavaks sündmuseks. Legendaarse kuulsuse sai rahvusromantikast haaratud eestikeelne kõne, mille president pidas Tartu ülikooli aulas.

      Minul on presidendi Tartu visiidist isiklikke mälestusi. Olin viimase kursuse üliõpilane ja ootasin esiktütart. Õhus oli juba kevadet, päev oli helgelt päikesepaisteline. Ülikooli peahoone ette oli kogunenud tihe rahvahulk. Inimeste nägudelt peegeldus pinev ja rõõmus ootus: Tartus ei olnud nii kõrget külalist enne nähtud. Tartu visiidi pealtnägijana olen hiljem mõelnud, kas too varakevadine päev võiks üle aegade ulatudes olla seotud Eesti hilisema laulva revolutsiooniga. Võib olla, et Soome presidendi külaskäik ja tema julgustav kõne omal moel murendasid süsteemi, milles eestlased oleksid peaaegu lämbunud.

      Väidetavasti tegi Kekkonen visiidi ajal antud teleintervjuus ettepaneku maadevaheline laevaliiklus taastada. Eesti Televisiooni arhiivis on säilinud esinemine tummfilmina, kuid professor Lauri Posti ja tõlgi Hillar Laane üleskirjutatud intervjuust, kus olid nii küsimused kui ka vastusted, sellist otsesõnalist ettepanekut ei leia. Küll aga leidub diplomaatiline vihje selle kohta, et liiklusvõimalusi tuleks parandada. Tõenäoliselt võttis Soome president asja jutuks sama aasta detsembris Helsingis külas olnud Anastass Mikojaniga ja põhjalikumalt 1965. aasta veebruaris Kremlis. Kohtumise protokollis on kirjas, et Kekkonen oli 1965. aasta 23. veebruaril kell 10–10.30 vestelnud Mikojani, Brežnevi ja Kossõginiga. Kuueleheküljese protokolli lõpus pärast muude asjade käsitlemist on öeldud, et „president puudutas lõpuks lühidalt Helsingi-Tallinna otselaevaliini sisseseadmist. Brežnev vastas, et Nõukogude Liit suhtub küsimusse positiivselt, kuid viitas vajadusele kaitsta sõjasaladusi“. Leonid Brežnevi ja teiste seltsimeeste nõussesaamiseks oli kindlasti vaja üsna suurt veenvust ja osavust.

      Nii nagu Toompea mutikesel, olid omad hirmud ka Kremli isandatel. Moskva andis siiski järele. Kas põhjustas selle Kekkoneni isik, veel kestev Hruštšovi sula või oli kõige taga vaid Moskva ahnus valuuta järele? Tõenäoliselt võib rääkida kõigi kolme teguri ühismõjust. Kekkonen oli neid harvu lääne poliitikuid, kes tundis hästi Kremli mängureegleid, oskas neid ise kasutada ja Nõukogude juhte mõnevõrra isegi manipuleerida. Tänu sellele oskusele õnnestus tal läbi suruda mitu esmapilgul võimatuks peetud projekti, mille hea näide on taastatud laevaühendus. Soomes oli sündmusel negatiivseid kõrvalnähteid, muu hulgas katkestati Kekkoneni soovitusel suhted väliseestlastega. Pravda ründas Rootsis ja New Yorgis väliseestlastega kohtumas käinud tuntud estofiili ja poliitikut Vieno Johannes Sukselainenit, kes tagandati maapartei Maaliitto, nüüdse keskpartei Keskusta eelkäija esimehe kohalt ja asendati Johannes Virolaineniga. See oli hind, mida tuli maksta lõuna tee taasavamise eest.

      Džinn oli pudelist välja lastud ja teda sinna tagasi ajada ei olnud õnneks enam võimalik. Nüüd hakkas kiire: ei läinud aastatki, kui Tallinna sadamasse oli püstitatud oma aja kohta heal tasemel terminalihoone, kus oli kõik vajalik olemas. Rahvas hakkas ehitist selle moodsusest hoolimata või ehk just sellepärast naljatamisi kutsuma kanakuudiks.

      Naaskem hetkeks möödanikku. Ametlik ning regulaarne laevaühendus Soome ja Eesti vahel algas 1830. aastatel. Teerajajaks oli Turu Aurulaevakompanii. Sellest alates oli laevaühendus üsna korrapärane kuni 1939. aasta sügiseni. Oktoobris sõitis ühe viimase laevaga Tallinna oma peigmehe juurde paarikümneaastane soome neiu Taimi Seljamaa, minu endine kolleeg. Soome piirivalvur oli hoiatanud: „Preili, kui te nüüd lähete, võib juhtuda, et tagasi kodumaale te ei pääse.“ Ei pääsenudki, vaid sai koos oma eesti mehega tunda nõukogude võimu karmi kätt ja vintsutusi. Sellele oktoobrikuisele laheületusele järgnes veerandsajandi pikkune paus, mille kohta võib pisut liialdades öelda, et Saaremaa niitude kastene süli tähendas soomlastele sel ajal kogu Eestit ja Georg Ots kõiki eestlasi. Vaid napilt 90 kilomeetri kaugusel asuv naaberriik tundus olevat valgusaastate kaugusel ja eestlaste olemasolu meenutas üksnes 1950.