Inimene ja teispoolsus. Arne Hiob

ja maailmareligioonid fundamentaalteoloogilises vaates” (2011) teemasid, kuid pilku aitab avardada suhte hoidmine mõlema vahel. Kasutatud on mitmeid klassikuid nagu William James, René Guénon, Mircea Eliade, Carl Gustav Jung, Carl Sagan, Oliver Sachs, Raymond Moody, Yuval Noah Harari jt, üritades luua pilti tänapäevast lähtudes.

      Raamatu pealkiri „Inimene ja teispoolsus” on valitud sellest lähtudes, et Teispoolsuse ees seisame me kõik – mitte ainult religioosses kaemuses, vaid ka teaduslikus töös ja igapäevaelus, sest me oleme vastamisi Tegelikkusega, mis jääb teisele poole meie tunnetust ja mida me ainult aimame ning tasapisi tundma õpime.

      RELIGIOON JA TEADUS

      Religiooni ja teaduse vahelist sõda kohtab teatud määral tänapäevalgi. See on „justkui koera ja kassi vastasseis, kus mõlemad istuvad oma mätta otsas ja ütlevad, et teine on vale”, ütleb Tarmo Soomere. Aga kui mitte arvestada religiooniga seotud kultuurilugu, „siis meil ei ole teadlastena õigust teha nägu, et oleme kõike arvesse võtnud”.¹³ Teisipidi on aga uuemates tõlgendustes kritiseeritud religiooni ja teaduse mõisteid endid, mis on ühtlasi soodustanud nende põimumist. Sotsiaalkonstruktivistide arvates on religiooni mõiste konstrueeritud alles uusajal. Nende väitel loodi „religioon” paljude usunditega kokku puutudes abstraheerimise ja universaliseerimise tulemusel.¹⁴ Teaduse suhtes aga väljendas Paul Feyerabend „metodoloogilist anarhismi”, väites, et teadust polevatki eriti võimalik „poliitikast, kunstist, müütidest ja haldjamuinasjuttudest lahutada”.¹⁵ Mõlemad suunad ja väited on ühekülgsed, laskmata end põhjendada ajaloos ja tänapäeval.

      MIS ON RELIGIOON?

      Religiooni klassikalise definitsiooni esitasid rooma autorid Cicero, Masurius, Lactantius ja Augustinus ning seda on läänest lähtuvas globaalses tsivilisatsioonis kasutatud uuema ajani.¹⁶ Ladinakeelne sõna religio tähendab „taas ühendama, uuesti siduma”, mille sünonüümiks on reformatsioonist peale „usk”, mis loob sideme ja osaduse Jumalaga ning kujundab „usundi”. Religioonis suhtleb inimene aukartuse ja pieteeditundega üleloomuliku ehk supranaturaalse tegelikkusega, mida tuleb pühana ehk sakraalsena eristada profaansest ehk ilmalikust sfäärist. Religioonil on objektiivne ja subjektiivne pool: see on suhe teispoolse kõrgema maailmaga, mis on seotud tingimatu eetilise nõudega. Kus üks neist pooltest, välimine veendumus või sisemine innustus taandub, seal taandub religioon. Mingeid tõsiseid vastuväiteid niisugusele määratlusele ei olnud läbi sajandite kuni tänapäevani.

      Tänapäeval on loobutud ürgusunditeooriatest, mida loodi XIX sajandist peale, pidades kõige ürgsemaks religioonivormiks surnuteaustust või manismi, hingedeusku või animismi, väeusku või animatismi, ainujumalausku või ürgmonoteismi.¹⁷ „Kõik nimetatud teooriad allutati kõige ägedamale kriitikale ning ei ole tänapäeval enam aktuaalsed. Taotlus rekonstrueerida kaasaegsete kirjaoskamatute kultuuride etnograafilisest materjalist religiooni ajaloolist algust pidi jääma paljaks oletuseks, mida ei saanud kinnitada, sest need kultuurid ei asetse inimkonna ajaloo alguses ega ole ka ilma enese ajaloota,” väidab Klaus Hock.¹⁸ Teisalt on aga ilmnenud, et „peaaegu kõik inimese religioossed positsioonid on pärit primitiivsetest aegadest”, kinnitab Mircea Eliade.¹⁹ Seega võib ajaloos kätkevate usundiliste andmete põhjal siiski teha teataval määral järeldusi ka eelajaloo kohta.

      Religioosne maailmapilt ja filosoofiline olemisõpetus

      Religiooni objektiivse poolega seotud maailmavaate suhtes on taevakogemuse ja taevaasukate keskset osa täheldatud alates muinasajast. Kogu varasem religiooniuurimine summeerus Eliade käsitluses, kes mõjutas tervet ajastut.²⁰ Juba taevavõlvi kaemine „kutsus primitiivses teadvuses esile religioosse kogemuse”. Taevas ilmutab „transtsendentsust, jõudu, pühadust”. Taeva kõrgus on „kättesaamatu dimensioon, see kuulub õigusega üleinimlikele jõududele ja olenditele”. Lõpmatuse kaemus toimub „inimesele tervikuna, seda nii tema mõistusele kui ka hingele” ehk intuitsioonile. Peaaegu kõikjal on usutud Taevajumalasse, maailma loojasse, kes kehtestas inimkonnas ka moraaliseadused ja kellele kuulus keskne austus kunagi minevikus. Praeguste primitiivsete rahvaste usundis jääb talle ainult perifeerne koht, sellal kui keskne osa kuulub pigem polüteistlikele vormidele.

      Jumalused on seotud elektri- või fluidumitaoliste vägedega, mida melaneeslased nimetasid „manaks”, polüneeslased „tabuks” jne. Vägi on jumaluste suhtlemisvahend. „See jõud, olles küll iseeneses impersonaalne, on alati seotud isikuga, kes teda juhib,” selgitab Eliade.²¹ Tema puutepunktis maailmaga tekivad pühad paigad ja isikud, mis erilise, ohtliku ja puutumatuna moodustavad eraldatud sfääri, mistõttu püha ja ilmaliku, sakraalse ja profaanse vastandumine kuulub religiooni olemusse.²² Selles vastandumises „teostub inimeksistents samal ajal kahel paralleelsel tasandil: üks neist on ajalikkuse, muutumise ja illusioonide tasand, teine igaviku, substantsi, reaalsuse tasand”. Sakraalse ilmumisviisiks on kehastumine ehk inkarnatsioon, s.t „avaldumine materiaalses esemes”. See teema on „keskseks probleemiks igas religioonis” (näiteks hinduismi avaatarad), olles absoluutse „inkarnatsiooniime eelasted” jumaliku Logose lihakssaamisel Jeesuses Kristuses.²³

      Üldistades on religioossele maailmavaatele olemuslik nähtamatu ja nähtava, üleloomuliku ja loomuliku, vaimse ja maise eristamine. „Inimene on avatud maailmakõiksuse poole ja maailm omakorda ülemaisuse ehk transtsendentsi poole,” kirjeldab Haljand Udam. „Nähtamatu ja nähtav on teineteisest eraldatud vaid inimeste kujutluses, nende meeled tingivad seda. Reaalselt on nähtav pigem nähtamatu maailma jätkumine inimestele tajutaval kujul.” Seetõttu on ka nähtamatu maailm asustatud „suure hulga olenditega” (jumalad, deemonid, surnud jne), kes vaimude ja vägedena ilmuvad maises maailmas. „Vaimne tähendab siin üksnes kõike seda, mida inimene ei koge vahetult oma meelega” ega pidevalt. „Kuid on olemas üksikuid inimesi, nägijaid, teadjaid ja tarku, kes on oma sünnipära tõttu eriomaselt andekad ja suudavad seetõttu suhelda nähtamatu maailmaga, mida asustavad vaimolendid, kes on ühtlasi nähtavas maailmas toimuvate asjade algpõhjused.”²⁴

      Selline üldine religioonikirjeldus peaks sobima kõikidele aegadele, sest viimased suuremad tunnetuslikud muudatused toimusid teaduse andmetel inimkonnas kümnete tuhandete aastate eest. „Uute mõtte- ja suhtlusviiside tekkimine umbes 30 000 kuni 70 000 aastat tagasi ei ole tegelikult midagi muud kui kognitiivne revolutsioon,” väidab Yuval Noah Harari. Kui aga varemalt rääkisid teadlased ka edaspidise aja puhul „arengust, mille vallandas inimese aju”, sest „evolutsiooni käigus muutusid inimesed üha intelligentsemaks”, siis tänapäeval võime väita, et see on „täielikult fantaasia vili. Meil ei ole mingeid tõendeid, et inimesed oleksid aja jooksul intelligentsemaks muutunud”. Vastupidi, „meile teadaolevalt olid inimestel” umbes 30 000 aastat tagasi (koopajooniste aegu) „täpselt samasugused füüsilised, emotsionaalsed ja intellektuaalsed võimed nagu meil praegu”, väidab Harari. „Meie aju ja mõtlemine sobituvad veel tänapäevalgi küti ja korilase eluviisiga.”²⁵ Seega pole põhjust inimesi liiga taipamatuteks pidada ka usundiga seotud valdkonnas.

      Religioonile kõige tüüpilisem maailmavaade on teism (kreeka theos = jumal), sest jumalausku leidub usundile iseloomulikuna kõikjal maailmas. „Religiooni keskpunktis seisab jumalausk. Enesestmõistetavalt on see üksikreligioonides väga erineva iseloomuga. Kuid jumalausule tunnuslikud variatsioonid kerkivad hämmastava reeglipärasusega religioonide ajaloos,” ütleb Geo Widengren. „Ebatavaliselt levinud on kujutlus ühestainsast Jumalast kui maailma loojast ja isandast. Seda usku võib kohata erinevates vormides Austraalias, Aafrikas, Ameerikas ning Aasias,” eriti Aafrikas ja Aasias. See tähelepanek viib „veendumusele, et religiooni sisimat olemust tähendab jumalausk”.²⁶ Kõik „väge” eeldavad konstruktsioonid on abstraktsioonid, sest vägi lähtub alati kellestki jumalusest. Ainult budism on tuntud maailmavaatena, mille sisimasse olemusse ei kuulu jumalausk.

      Jumalausule on olemuslik personifitseerimine, sest