TeaterMuusikaKino. 7 2021

võib olla tähendusküllasem kui esietendus. Repertuaariteatri oskus ja otsus hoida mängukavas olulisi lavastusi näitab nii mõndagi.

       Äsja jõudis viimase etenduseni ka Eesti Noorsooteatri „Timm Thaler ehk müüdud naer” (James Krüssi romaani põhjal dramatiseerinud Urmas Lennuk, lavastaja Taavi Tõnisson, 2017). Viimasest etendusest õhkus kirglikku mängutahet, sõnum puudutas sügavamalt kui varem. Tippvormis lavastuse äraminek on omamoodi ilus, aga vahel jääb tunne, et vara veel.

       Kui viirusepiirangutest tingitud muudatusi teatriaja(loo)s alates märtsikuust 2020 asutakse vaagima ajaliselt distantsilt, oleks huvitav teada, mitu lavastust kadus nii, et viimane etendus mängimata jäi — nagu Eesti Draamateatri „Vennas” (autor Tõnu Õnnepalu, lavastaja Aleksander Eelmaa, 2014), mille viimane etendus oli juba välja kuulutatud. Südamliku ja olulise algupärandina väärinuks „Vennas” hüvastijättu publikuga ja vastupidi.

       Kaduvas teatrikunstis pole paraku võimalik saja aasta katse, mille „Krdi lollis linnus” sõnastab kirjanik Trigorin: kas saja aasta pärast ka veel keegi hoolib? Taago Tubina lavastus kinnitab veel kord: Tšehhovi näidendid on selle katse läbinud.

       Aga vahel võib (veel) üks mänguaasta olla nagu sajand. Näitlejate ja vaatajate jaoks, kes reaalselt kohtuvad intensiivses ja olulises kujutlusruumis.

       Kes. On. Siin. Sel imelisel hetkel, mil paralleelsed rajad ühtäkki ristuvad. Mil jooksja seisatab ja vaikselt naeratab.

      PILLE-RIIN PURJE

      Viide:

      1 Taago Tubin: mind huvitab, miks ja kuidas muutub idealism künismiks. ERRi kultuuriportaal. — https://kultuur.err.ee/634511/taago-tubin-mind-huvitab-miks-ja-kuidas-muutub-idealism-kunismiks