Ooperinovellid. Neeme Kuningas

      Sipelgad ja elekter

      Lapsena olin vaikne, häbelik ja väga üksik. Kooliaeg oli igav. Õpilasena olin keskpärane ja silmapaistmatu, suhetes kaaslastega seltsimatu ning tõrjuv. Mind ei sallitud, kuid millegipärast ka ei kiusatud. Küllap olin teistele nii ebahuvitav möku, et nad ei isegi ei vaevunud mind tögama või tuuseldama. Mulle see sobis.

      Lugesin palju, hulkusin metsas, unistasin ja tegin endaga veidraid katseid.

      Näiteks istusin mitu tundi palja taguotsaga sipelgapesas, lihtsalt et teada saada, mis tunne see on ja milline on minu valutaluvus. Tunne oli eriline ja valus polnud üldse. Oli hoopis põnev püüda kokku lugeda sipelgaid, kes minu jalgadel askeldasid. Neid oli ikka sadu. Jälgisin sipelgaid keskendunult. Hanereas liikudes hakkasid nad moodustama kindlaid radu minu pleekinud reite ja kubeme kõrgendikel, kurdudes, nõgudes ja karvatihnikutes. Need olid ülevad hetked!

      Kõige sensatsioonilisem selle juures oli avastus, et sipelgad häälitsesid! See meenutas tuhandete pikoloflöötide ühendorkestrit, milles selgelt eristusid üksikud vaiksed meloodilised soolod, harmoonilised ansamblid ja kurdistavad tutti’d. Alles aastaid hiljem mõistsin, et see oli nagu ooperietendus.

      Nagu sipelgad, rajavad ka inimesed endale rajad, mida mööda nad kulgevad. Mõned liiguvad teiste järel, minnes otse mööda juba sissetallatud radu või põigeldes keerulistes rägastikes, teised otsivad uusi teid. Mõned jäljendavad, teised loovad.

      Aastaid hiljem, kui asusin ametisse ooperiteatri lavatöölisena, tuli mulle sipelgapesa kujund väga eredalt meelde – samasugune näiliselt korrapäratu luitunud labürint, kus ühed sebivad pidevalt koridorides, teised istuvad oma urusoppides ja häälitsevad, võimlevad, õmblevad, peavad koosolekuid või levitavad kuulujutte. Kehtib range hierarhia ning võtab väga palju aega, enne kui hakkad sellest aru saama. Aga see hästikorraldatud kaos toimib selle nimel, et õhtul avaneks eesriie ning algaks etendus. Publiku ja lava vahel on kujutletav nähtamatu ja läbipaistev sein, teatris on selle nimeks ramp. Ükskõik kummal pool rampi sa oled, võib see kellelegi olla udupeen kirme, kellelegi teisele aga paks betoonsein, tihe läbipaistmatu suits või kerge vine, millest läbi vaadates vastaspool, kas esinejad või vaatajad, on küll nähtavad, kuid enamasti moonutatud.

      Mul oli ka selline harrastus: kord leidsin koolivõimla peldikust avause, milles pidanuks olema seinakontakt, kuid selle asemel turritasid sealt välja kaks traati. Panin näpud traatide vastu, et kontrollida, kas nendes on voolu. Oli. Sain päris tugeva siraka, nii et lendasin vastu kemmerguseina ning olin tükk aega oimetu, jälgides häguste silmadega aeglaselt hajuvat suitsuvinet.

      Aga ehmatusest võimsam tunne oli kummaline surin, mis läbis kogu keha, vaevuaimatav kõrbelõhn ning peas välkkiirelt vahelduvad pildiread, mis panid toibudes juurdlema, et kas see ongi see paljukirjeldatud surmaeelne hetk, kui sekundi murdosa vältel käib silme eest läbi kogu elatud elu. Kuna paari viivu möödudes ei meenunud mulle enam ükski elektrilöögi ajal nähtud kaader, siis otsustasin uue katse teha ning püüda seekord võimalikult palju pilte meelde jätta.

      Näpud lähenesid traatidele, keskendusin. Elektrilöök oli sama tugev kui eelmine ja tossu tuli rohkem, kuid pärast lühikest koomaseisundit reaalsusesse tagasi jõudes õnnestus mul kindlalt meenutada mitut eredat episoodi.

      Ma kavatsesin oma eksperimenti jätkata ning teada saada, kas samad stseenid korduvad iga kord, kui ma elektrilöögi saan ja kas ma suudan peale toibumist meenutada rohkem episoode kui see üks. Ütlen ette ära, et suutsingi.

      Kasutasin iga võimalikku juhust, tõin ette saamatuid vabandusi ja naeruväärseid ettekäändeid, et mõned joovastavad hetked ihuüksi koolivõimla peldikus särtsu saamas käia. Iga kord lisandusid voolu all olles uued pildid, helid ja lõhnad ning iga kord olid need täpselt samas järjekorras. Mina emaüsas, leetrites, ranitsaga, õunapuu otsas, lehmakarjas, postiljonina, vanaema matustel, raamatukogus, jälgimas seatapmist, suitsusaunas, seenel, katlakütjana, ekslemas umbses labürindis…

      Ma katsetasin voolu all olemist teistegi kehaosadega ning uudishimust ajendatuna mõnikord ka niisutasin neid või määrisin neid liimi või meega. Tulemus ei muutunud, pildirida jäi ikka samaks.

      Mõne aja möödudes tüdinesin sellest tegevusest, sest kõik muutus nii etteaimatavaks ja tuttavaks, nagu vaataks kogu aeg ühte filmi või loeks üht ja sedasama raamatut.

      Otsustasin oma eksperimente mõnekümne aasta pärast korrata, et näha, kas episoodide rida on pikenenud ning kas nende järgnevuses on toimunud mingeid muutusi. Ette rutates ütlen, et jah, kõik oli muutunud ja need muutused olid võimsad ja ootamatud. Mu poeg, võib-olla oligi minu elu mõte nende muutuste avastamises. Ainuke, aga huvitav mõte.