Nii palju kurjust. Silja Vaher

nüüd oma jutuga … Oled alati teretulnud! Kuidas öö möödus ja kas uurijad käisid sinu juures?“

      „Käisid … aga kodus juhtus täna palju halba ja sellepärast tahtsin sealt korraks minema saada. Tarmo läheb iga päevaga hullemaks ja need sõnad, mis tal suust tulevad, ei kannata väljaütlemist. Tahaksin sealt minema. Alatiseks. Päriselt. Hea, et Markus on kodus. Ta vajadusel sekkub ja kaitseb, aga … kauaks tedagi, sõjaväekutse juba tuli. Varsti minek ja siis oleme Tarmo vastu võimetud. Martin liiga noor veel, kuigi püüab, aga võõrasisa jõud käib temast üle.“

      „Kas ta on kätega kallale tulnud?“

      „Ei veel, sest Markus on kodus. Teda see vanamees pelgab. Aga täna oli jälle suurem ütlemine. Markus käskis tal ära minna või siis päris vait olla, aga ei lähe see mees kusagile. Ootab ära, kui Markus sõjaväkke läheb ja on majas jälle peremees. Tegelikult ma täiega kardan. Igal võimalikul juhul ajab end ligi, käperdab ja näpistab, aga kes mind usub? Isegi auto tagaistmed kuhjab asju täis, nii et ma pean tema kõrvale ette istuma, kui linna poodi sõidame. See kõik on nii vastik! Tunnistajaid pole ja tema ütleb, et pole midagi niisugust teinud. Et mina valetan ja mõtlen asju välja. Ema on ka tema poolt, ja mees joodab teda kogu aeg. Ma ei tea, kust see raha tuleb. Tööl ta ei käi, kuigi vahel on mitu nädalat ära ja siis on jälle raha laialt käes ning igapäevane joomine tavaline. Kui teda kodus pole, siis on ema vahepeal täiesti normaalne, isegi süüa teeb … Aga kui ema jälle joomatsüklisse langeb, kes siis süüa teeb, pesu peseb ja kodu korras hoiab? Sellepärast ma ei saagi kodunt ära minna …“

      „Kuidas nad küll on suutnud seda kõike külarahva eest varjul hoida? Mina pole ühtegi halba sõna kuulnud,“ mõtleb Mari. „Sa ära pahanda, aga äkki reageerid ise liialt sellele? … Jumal küll, mida ma ometi räägin …“ ehmub Mari äsja öeldud sõnade peale, astub Laura juurde ja kallistab neiut tugevasti. „Anna andeks, kullake … Eks me kumbki pole täna öösel uneaega täis magada saanud ja küllap sellest hullud mõtted üle huulte pääsevad. Räägi palun, mis teil täna täpsemalt juhtus.“

      Laura jutustab Marile kogu loo ja lisab: „Aga midagi juhtus veel ja peale seda kohe siia jooksingi. Ma nägin teda … Sandrat. Ta seisis minu toas akna juures … nagu udu sees. Ma ei näinud teda päris selgesti. Küsisin tema käest, kes seda tegi, miks tegi, aga tema vaikis ja seejärel kadus, aga enne vormis sõrmedega kaks tähte: K … või oli see R … ja veel N või M … Ma ei saanud päris täpselt aru. Ja on veel midagi … Tavaliselt surnute hinged räägivad minuga, aga Sandra vaikis. Kas on kindel, et ta on surnud?“

      „Ka mina ei tea rohkemat. Tanel pole mulle lähemalt midagi rääkinud, tal ju kiire praegu. Kas tunned mõnda inimest, kellel sellised nimetähed?“

      Laura raputab pead.

      Mari jääb mõttesse, vaatab siis Laurale otsa ja ütleb otsustavalt: „Tead, ma arvan, et selle koduse asjaga peaksid sa lastekaitsesse minema ja seal kõik ära rääkima. Sellise mehega on sul lausa ohtlik sama katuse all elada. Pealegi on su vennad seda kõike näinud ja kuulnud, nii et sul on tunnistajad omast käest võtta. Kui tahad, võin kaasa tulla. Mul ongi vaja mõned sisseostud teha. Võime minu autoga minna ja sina saad seni Karinat vaadata, kui mina poes käin. Kas see sobib?“

      „Ma nüüd ei teagi … See on kuidagi nii äkki … Aga küllap sobib. Tarmo peab meie majast lahkuma, ükskõik millisel moel. Niimoodi ei saa meie elu enam edasi minna. Mul on vahel tunne, et ma lööks ta ise maha, ausalt. Aga lastekodusse ma oma õde ja venda ei anna. Olen täiskasvanu ja suudan ise nende eest hoolitseda. Olen nagunii seda senini teinud. Hakkan nüüd minema, küllap mind juba otsitakse,“ vastab Laura trotslikult.

      „Kena, aga see mõte, et lööksin kasvõi maha … See pole väljapääs, see on kuritegu. Sa mõistad ju mind? Oota, annan sulle oma telefoninumbri. Helista, kui abi vajad või veel midagi kummalist juhtub.“

      Mari võtab Karina ja koos jalutades saadetakse Laura poole koduteeni.