Nii palju kurjust. Silja Vaher

      Silja Vaher

       Nii palju kurjust

      Toimetaja: Irene Õmblus

      Kaante kujundaja: Jaan Lehismets

      Küljendaja: Vallo Hallik

      Teose sisu eest vastutab autor

      © Kõik õigused kaitstud

      ISBN: 978-9949-685-60-8

      e-ISBN: 9789949685929

      Trükk: MJ Konsult

      Kirjastus Hea Tegu

      www.fil.ee

      Paljud killud selles loos pärinevad elust enesest, lugu tervikuna on aga väljamõeldud ega ole sellisel kujul aset leidnud. Ka tegelastel pole konkreetseid prototüüpe, kuid tõenäoliselt leidub küllalt palju neid, kes arvavad siin ära tundvat iseenda või oma tuttava iseloomujooni.

      1

       30. september. Esmaspäev.

      Madal talumaja metsa ääres on mattunud pimedusse. Ainult ühest aknast kumab tuhmkollane valgus, mida annab laes rippuv kärbsemustatäpiline elektripirn. Kollane valgustriip ulatub ka õue, kus inimene end vastu seina surub ja aeg-ajalt aknast sisse piilub.

      Laura korjab kokku viimased sööginõud ja viib kraanikaussi, tõmbab laua lapiga puhtaks ning hakkab nõusid pesema. Korraga läheb köögiuks lahti, väike kolmeaastane Marleen poeb ukse vahelt sisse ja tõstab käed, öeldes: „Opa, opa …“ Laura võtab õetirtsu sülle ja istub köögilaua taha. „Ma kaldan …“ lausub pisike läbi nuuksumise, „emme-issi kaljuvad …“

      Neiu kuuleb isegi kööki ära, kuidas kasuisa ja ema omavahel tülitsevad. Hea, et nad elavad oma majas. Mõnes mõttes jälle halb, sest keegi ei tea, milline nende elu päriselt on. Rahva silmis ontlikud pereinimesed, isegi kirikus käiakse pühade ajal kogu perega. Julgeks ta rääkida, mis kodus toimub, ei usuks teda keegi.

      Laura surub õenääpsu hellalt enda vastu ja silitab tema pehmeid juukseid, kuni too magama jääb. Ta tõuseb, õde süles, ettevaatlikult toolilt, ja läheb tuppa, mida nad kahekesi jagavad. Lahkudes sulgeb ta vaikselt ukse ning kuulatab järgmise ukse taga, kus magavad tema kaks venda. Laura imestab, kuidas küll vennad magada saavad, kui selline karjumine käib. Markus on 18-aastane ja juba mõne päeva pärast on ees sõjaväeteenistusse minek, noorem vend Martin käib alles 10. eluaastat, Laura ise on 19.

      Laura ja Markuse isa ei ela ammu enam nende juures. Laura mäletab, et kui ta oli viiene, käis ema oma peidukohas salaja pudelist rüüpamas. Isale ei meeldinud, et ema jõi ja Laurale ei meeldinud lõhn, mis purjus ema suust tuli. Ta püüdis alati põgeneda, kui ema teda vahel ülevoolavalt musitama ja kallistama kukkus, ise lällates, kui ilus pisike tütrenääps Laura on. Riiud ema alkoholilembuse pärast muutusid vanemate vahel igapäevasteks. Lõpuks ei pidanud isa enam vastu ja lahkus.

      Laura oli väga pikka aega isa peale pahane, et too minema läks, jättes nad Markusega kahekesi joodikust ema hoole alla.

      Küla, kus nad elavad, asub Viljandimaal. Nimigi ilus – Lalsi küla. Helisev küla – nii on Laura oma mõtetes selle kõlava nime enda jaoks ümber mõelnud. Vaikne koht, naaber naabri aknast sisse vaatama ei kipu. Tähtis on see, et näed naabri korstnast suitsu taevasse tõusmas, tunned teise elava hinge lähedust. Eestlane on alati tahtnud olla vaba võõra ikke alt. Iseenda peremees. Võidelnud vabaduse eest viimse veretilgani, kuid aastakümneid hiljem koogutab ikka järjekordse peremehe jalge ees. Laura on sageli selle üle mõtisklenud. Mis on vabadus? Takistuste ja piirangute puudumine? Kui sinu hinges valitseb rahu? Kas tema on vaba? Kindlasti mitte. Laura hing on suletud tema jaoks tundmatusse maailma. Ainult unenägudes avatakse uks ja näidatakse asju, mis peagi praeguses maailmas aset leiavad.

      Köögis toimetamise lõpetanud, paneb neiu paksu villase õlasalli ümber ja läheb õue. Öine õhk mõjub nagu külm saun. Ümberringi valitseb pilkane pimedus. On septembrikuu lõpp, kohe pistab ukse vahelt nina sisse oktoober, kuid soojapügalad püsivad päevasel ajal endiselt üle kümne kraadi. Ööd aga annavad juba märku peagi saabuvatest talvekuudest. Varajane ärkaja näeb õuemurul valget härmapitsi, mis püsib seal seni, kuni päike külma pitsliniku auguliseks sulatab.

      Laura tahab siit minema. Võõrasisa on muutunud labaseks ning pealetükkivaks ja kui ta emale seda mainis, naeris too neiu välja, öeldes, et Tarmol jätkub silmi vaid tema jaoks. Vaadaku tüdruk kõigepealt ennast, kes sellist tahab – ei tissi ega tussi … Lisas veel, et plika peaks õnnelik olema, kui selline mees teda üldse märkab. Ei tea, kust ema küll sellised üles leiab – üks hullem kui …

      „Õnnelik? Mille üle? Et joodiku tähelepanu pälvida …“ hakkab neiu naerma, samas ehmub ja paneb käe kiiresti suu peale. Hirmuga vaatab ta pimedate akende poole – ega keegi viimaks kuulnud ja talle seltsi tule pakkuma, jääb aga kohe ise kuulatama – kuskil midagi praksus. Laura vaatab köögiakna poole, kust praksatus kostus, aga ei midagi. Ta riidleb mõttes iseendaga, et iga krõpsu pelgab. Peaks olema ammu harjunud öise metsa häältega. Küllap oli see mõni uudishimulik rebane, kes süüa otsides taluõuele sisse põikas, lootes leida midagi meelepärast. Ööküll huikab kaugemal metsa sees ja metstuvid ei paista samuti veel magavat, sest on kuulda nende kudrutamist.

      Korraga sähvatab pimestav valgus ja Laura näeb jooksmas noort naist. Neiu peidab end kiiresti jämeda puu taha. Ta ei juurdle selle üle, miks ta seda teeb, vaid järgib oma sisetunnet. Oht! Pikad juuksed lahtiselt selja peal sassis, silmades hirm ja ahastus, jookseb naine elu eest. Vahepeal komistab ta puujuurikate otsa, siis tormab jälle edasi. Laura näeb naise nägu ja ehmub – ta teab naist. Eemalt läheneb mustas dressis inimene, kes, kapuuts silmini tõmmatud, jookseb järele põgenevale naisele. Järjest lähemale jõuavad jooksjad Laurale ja ta tunneb, kuidas tagaajaja käsi möödudes teda kergelt riivab. Süda rinnus pekslemas, surub Laura ennast veel rohkem vastu puud, sulab puuga üheks, kuid möödujal ei ole temaga asja. Ta ei märka, et peale tema ja põgeneja on pimedas metsas veel keegi.

      Naine kukub … Tagaajaja jõuab lähemale. Naine sirutab käed ette ja hüüab: „Palun, ära tee. Palun sind … Ma pole süüdi!“ Tagaajaja astub lähemale, lööb maas lamavat naist rusikatega näkku, tirib teda juustest, peksab jalgadega. Ta ei ütle ühtegi sõna. Laura kuuleb tema hingeldamist. Ta näeb, kuidas noor naine püüab löökide eest minema roomata, ennast hoopide eest kaitsta, aga mees saab ta kätte, haarab uuesti pihku naise pikad juuksed ja tirib teda enda poole tagasi. Hetkeks ründaja peatub, vaatab otsivalt ringi, näeb maas vettinud puukaigast, võtab selle kätte ja lööb … Lööb veel korra … Laura karjatab. Kuuldes hoopide kalki kaja näeb ta, kuidas naise peast veri purskab, kuidas naine tumerohelisele samblikule vajub, mis koheselt verest roostepunaseks värvub. Laura tormab ummisjalu minema. Ta jookseb elu eest, nii nagu too nainegi, kes metsa jäi …

      Laura avab silmad ja tunneb, nagu oleks külm tuuleiil üle tema keha libisenud, ometi on ümberringi vaikne. Tuult ei ole, tema ainsateks kaaslasteks on öises tumedas taevalaotuses kirkalt säravad tähed. Ta oli tukkuma jäänud, und näinud. Seniajani pole neiu saanud vastuseid sellele, miks näeb ta neid kummalisi unenägusid.

      See algas neli aastat tagasi. Vahel ärkas ta öösiti karjudes üles, hirmuhigi otsaees. Ema kas ei kuulnud teda või magas raskes viinauimas ja Laura pidi oma hirmudega üksi hakkama saama. Vanemaks saades harjus ta unenägudega ja temani jõudis teadmine, et see, mida talle näidatakse, juhtub mingil ajal ka reaalses elus, kuid inimese tapmist nägi ta unes esimest korda. Mida teha? Helistada politseisse? Kuidas ta selgitab oma unenägu, keegi ei usukski.

      Korraga meenub neiule Mari, nende naaber, kes töötab uurijana. Laura arutleb veel mõne minuti, kas unenäost teadaandmine on ikka õige tegu, nüüd kohe, öisel ajal. Ehk ootaks hommikuni? Ometi kannavad jalad justkui iseenesest teda Mari maja poole. Otse üle põllu minnes on selleni vaid paarsada meetrit. Kohale jõudes jääb ta hetkeks kõhklema – väike laps majas,