Minu nimi on Maryte. Alvydas Slepikas

Mano vardas – Marytė,

      © Alvydas Šlepikas, 2012

      Väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Leedu

      Kultuuriinstituudi “Books from Lithuania” programm.

      Toimetanud Janne Kukk

      Kujundanud highlyillustrative

      Korrektuuri lugenud Mari Laan

      Tõlge eesti keelde:

      © Tiina Kattel ja Toledo kirjastus, 2015

      www.toledo.ee

      ISBN 978-9949-9537-4-5 (trükis)

      ISBN 978-9949-9537-5-2 (epub)

      Trükitud Greif OÜ trükikojas

      Toetuse ja abi eest raamatu kirjutamisel tänab

      autor proua Renatėt, Rolandast, Ričardast ja tema ema Renatat, Evaldast, Ritat.

      Almantas Grikevičiuse mälestuseks

      Ta ütleb: Kõik see kerkib minevikust kui hämust. Tuulest kantud lumest või vaikuses heljuvast udust ümbritsetud inimesed ja sündmused. Kõik on kaugeks jäänud, kuid mitte ununenud. Mõned detailid on eredamad, teised juba kaotsi läinud otsekui tuhmuval fotol. Aeg ja unustus kattis kõik lume ja liiva, vere ja sogase veega.

      Inimesed ilmuvad otsekui udust, pakasest, sombusest talvest, saavad mustaks koguks, heidavad sõjast sõtkutud, verest läbi imbunud maale varje ja kaovad. Ilmuvad vaid episoodiks, üheks lühikeseks mälusähvatuseks või mõneks ajaloopunktiiri täpikeseks, mis ei ole ilmtingimata kronoloogiliselt laiali pillatud:

      siin, vaevalt ületanud Nemunase, kiri plakatil: „Воин Красной Армии! Перед тобой логово фашистского зверя“ („Punaarmee Sõdur! Sinu ees on fašistliku kiskja koobas“);

      siin vene sõdurid, täis riputatud sõjasaaki – seinakellu, kardinaid, hõbetaldrikuid;

      siin seinale naelutatud peata naisekeha;

      siin nälginud inimmass rebimas veevedaja kõngenud setukat;

      siin ema lastega, läheb otse jääminekus kõmisevasse Nemunasse, vajudes voolu ilma mingi ilmeta, mõtteta, otsekui oleks enese uputamine lihtne ja igapäevane;

      siin jõgede väljaheidetud laibad – mustaks tõmbunud ja tursunud, ilma ees- ja perenimeta;

      siin lahti kraabitud hauad;

      siin õhku lastud kirikute varemed;

      siin nõukogude sõdurile jagatavad brošüürid, mis vene keeles õhutavad: „Tapa kõik sakslased, ka nende lapsed. Ei ole süütuid sakslasi. Võta nende varandus, võta nende naised. See on sinu õigus, see on sinu saak“;

      siin emad, kes leedu talunikele oma lapsi müüvad või pakuvad vahetuskaubaks kartulite, jahu, toidu eest, et teised lapsed ellu jääksid;

      siin sõdurid, purjus ja naervad, tulistavad oma lõbuks linde, hiljem juba inimesi – samamoodi rõõmsalt ja mõttetult, kõhklemata – sõja-aastad kivistasid nad justkui kõrgahju savi;

      siin kaevikuid kaevavad naised, kes surevad nälja ja väsimuse kätte;

      siin lapsed, kes lõhkavad sõjast jäänud mürske;

      siin hundid, kes harjunud sööma inimliha;

      siin koer, must inimkämmal hambus;

      siin näljane pilk, siin nälg, nälg ja nälg;

      siin laibad – surm ja laibad;

      siin sisserändajad, kolonistid, kes hävitavad kõik, mis on veel alles: kirikud, lossid, surnuaiad, kuivendussüsteemid, karjaaiad;

      siin tühjad ja sünged põllud, kus eksib isegi tuul, leidmata omale teed varemete ja tühermaa vahel;

      siin sõjajärgne Preisimaa, jalge alla tallatud, vägistatud, maha lastud.

      Otsekui pimedusest, otsekui varjude ja valguse mäng, otsekui mustvalge filmi kaadrid ilmuvad minevikukillud.

      1946. aasta.

      Talv.

      Külm ja kohutav sõjajärgne talv, sünge aeg.

      Sild ripub taeva ja maa vahel, kinnikülmunud Nemunase kohal, mida mööda nagu maanteed mööda kannab tuul lumetolmu, mõnel pool mustendab jää, valev nagu marmor. On külm, üle kahekümne kraadi Celsiuse järgi.

      Ohtralt metallkonstruktsioone, need ristuvad nagu arusaamatu võrgustik, mille niitide vahel vilistab tuul. Sild on metallist, tugev, see ulub ja laulab tormide laule.

      Koos tuulega on kuulda ka imelikku idamaist sõdurilaulu.

      Läbi silla metalli on kauguses näha mingid tumedad liikuvad täpid.

      Silla konstruktsioonidele on kleebitud plakateid, kuulutusi, ajalehti – need kuulutavad võitu, õhutavad mitte halastama, tapma, hoiatavad, et peab olema sõjalise juhtkonna luba.

      Ühe plakati rebenenud serv laperdab tuules. Igatsev laul valjeneb.

      Sillal on kaks valvesõdurit: laulev asiaat ja venelane. Venelane üritab süüdata isekeeratud pläru, aga tuul kustutab tikud, ta on tige. Teda ärritab ka pilusilma laul.

      Teisel kaldal liikuvad tumedad täpid jõuavad lähemale: need on saksa lapsed, kes üritavad jäätunud Nemunast ületada. Neid on kuskil seitse…

      Venelase kannatus katkeb:

      Bljad, pea lõuad, tsurka.

      Asiaat naeratab hetkeks, jääb mõneks ajaks vait ja ütleb vaikselt: tsurka, tsurka, ise oled sa tsurka.

      Tuul viliseb, aga kodumaa on kaugel, suits rebeneb, tikk murdub kalestunud käes.

      Asiaat hakkab naerma:

      Hei, Ivan…

      Ma pole Ivan, olen Jevgeni, Ženja olen.

      Vaata, Ivan, saksa põnn jooksma…

      Saksa lapsed jooksevad mööda jääd nagu põldpüüd, mõned väiksemad jäävad pisut maha.

      Vene sõdur karjub: „Seis, tagasi, seis, kuulata käsku, seis, fašistlikud sead,“ aga sild on kõrge, tuul kannab valvuri hääle minema, lapsed jooksevad edasi, nad näevad sillal kõõluvat inimest, ainult et ei saa sõduri kõnest aru.

      Hei, Ivan…

      Ma pole Ivan, tsurka…

      Nad kusevad su peale, Ivan…

      Maha löön su…

      Rahune maha, lollike…

      Venelane võtab granaadi, tõmbab rõnga ära ja saadab lastesalga poole teele. Mõlemad sõdurid kükitavad maha, poevad juhuslike kildude eest peitu, kõlab võimas plahvatus.

      Plahvatuse hämu hajub:

      plahvatusest tekkinud jääaugus sipleb laps, üritab välja pääseda, on külm, veest tõuseb auru. Teised lapsed jooksevad tagasi, püüdes põgeneda surma eest.

      Plahvatuse raugedes saabunud täielikus vaikuses kostub kummaline heli, mis meenutab looma surmaeelset häält – see on kõrge ja otsatu: teine laps on raskelt haavatud, ta pöörleb kummaliselt selja peal, taob tõmblevate jalgadega jääd – temast tulebki see kisa. Haavatu pööreldes voolab tema alla veri, mis värvib üha laiemalt lund ja jääd – värviplekk mustvalges maailmas.

      Haavatu ja teise, jääaugus sipleva lapse vahel seisab surmani ehmunud, vast nii umbes kuueaastane põngerjas. Ta on justkui kivistunud, jalad ei kuula sõna, teda lõikab nagu noaga haavatu kriiskamine. Silmis on õud.

      Selle lapse tunneme hiljem ära, see on väike Hans.

      Asiaat tõstab püssi, sihib ja laseb. Kisa vaikib, haavatu ei liiguta. Hans justkui ärkaks ja hakkab midagi karjudes jooksma, aga ta ei jookse kalda suunas, vaid mööda jõejääd kuhugi kaugusse. Tema tabamiseks kõlab veel paar lasku, aga Hans jookseb aina edasi.

      Jooksjale