Immuunsus. Jenna Macciochi

sealhulgas maksas, kopsudes ja lümfisõlmedes; nad on teie isiklikud eriväed, kus sõdureid on vähem, aga nad on sama ohtlikud kui terve jalavägi kokku.

       Eriti tolerantsed T-rakud

      Sõjaväelised metafoorid on immuunkaitsevõime kirjeldamisel üsna kasulikud, kuid vaid siis, kui me neid nüansseeritult kasutame. Immuunsüsteem on arenenum kui armutu kaitseväelane, kes kasutab toorest jõudu. See on pigem nagu rahuvalvevägi, mille eesmärk on stabiilne ja harmooniline olek, mitte pidev lahinguväli. Süsteem keskendub küll halbade väljaviskamisele, aga peab seda tehes põhjustama võimalikult vähe kahju, et mitte kahjustada meie väärtuslikke kudesid.

      Kes siis valvureid valvab? Rahuvalveahela tipus on regulatoorsed T-rakud ehk Tregid. Tregid juhivad või suruvad alla teisi immuunsüsteemi rakke, kustutavad suuremaid tulekahjusid ja jälgivad, et teised rakud mööda nööri käiksid. Tregid saadavad signaali, kui immuunsus peab tagasi tõmbuma, rünnaku katkestama ja sammukese tagasi astuma.

      Ilma nende regulatoorsete rakkude ja molekulideta laastaks põletikuseisund, mis aitab ohte hävitada, kogu meie keha. Tregid on meie immuunsuse üldise tasakaalu jaoks asendamatud. Nad säilitavad tolerantsust „heade“ pisikute suhtes, hoiavad ära autoimmuunhaigusi ja piiravad põletikulisi. Nad võivad ka immuunsüsteemi alla suruda ja takistada teda tema töös teatud infektsioonide ja kasvajate vastu. Optimaalse tervise huvides vajame piisavat, aga mitte ülemäärast Tregide regulatsiooni. Kujutage ette, et väike osa teie immuunsüsteemist on reserveeritud reguleerimisele. Osa sellest on geneetiliselt määratud, aga osa mõjutavad elustiilivalikud, näiteks menüü ja sport, stress ja uni. Seepärast töötab süsteem pidevalt üsna kitsastes piirides: ebapiisav immuunsus (liiga palju Trege) võib tõsta infektsioonide ja vähi esinemust, liigne „sõbralik tuli“ (liiga vähe Trege) aga võib viia meie oma rakkude ja organite kahjustamiseni.

       Vaktsineerimine – karjaimmuunsuse suur õpetaja

      Vaktsineerimine on üks rahvatervise suurimatest edulugudest. Samas on sellest saanud ka viimase kahe aastakümne üks kõige vastuolulisemaid teemasid ning vähe on neid asju, mis ühiskonda rohkem lõhestaksid kui vaktsineerimisküsimus (vt sellel teemal 2. ptk).

      Vaktsiinid töötavad samal põhimõttel nagu infektsiooni hankimine loomulikul teel. Infektsiooni loomulikul hankimisel on teie adaptiivse immuunsüsteemi T- ja B-rakud ning antikehad valmis pisikuga võitlema. Seejärel jääb alles immunoloogiline mälu, mis valvab organismis aastakümneid (vahel isegi elu lõpuni), olles valmis teid kaitsma, juhul kui see pisik peaks püüdma teid uuesti nakatada. Immuunsüsteem reageerib vaktsiinile samamoodi, nagu teda ründaks haigus ise. Väikese koguse nõrgestatud viiruse või bakterite sisestamine õpetab immuunsüsteemile, kuidas sellega toime tulla. See tekitab mälureaktsiooni, nii et kui päris pisik platsi ilmub, siis on sõjavägi juba valmisolekus. Nii nagu iga pisik on kordumatu, on kordumatu ka iga vaktsiin. Vaktsiinide tekitatav mälu on iga tüübi puhul erinev. Seepärast ongi mõnel juhul vaja kaht süsti – sest vaktsiinid ei kopeeri sajaprotsendiliselt infektsiooni loomulikku kulgu ja need ei paku kõik samaväärset immunoloogilist mälu (enamjaolt, olenevalt vaktsiinist).

       Miks mõni inimene kunagi haigeks ei jää?

      Mina eelistan oma töös käia oma sõnade järgi. Enamjaolt on mul tervis kontrolli all, kuid igal aastal hakkab ikka mõni veider tõbi või viirus külge. Keskmine täiskasvanu saab kaks kuni neli gripilaadset viirust aastas, aga mõni õnnelik väidab, et tema ei jää kunagi haigeks ega võta iial haiguspäevi. Oleme kõik neid kohanud, olgu pereringis või tööl – nad purjetavad läbi gripihooaja, ilma et kordagi kas või aevastaks. Mis on nende saladus? Kuidas saaksime rohkem nende moodi olla?

      Teie immuunsus on teile ainuomane ja selle määravad kindlaks paljud tegurid. Geneetikal on oma osa, aga mitte selline, nagu te arvate. Meil kõigil on umbes 25 000 geeni, aga teie geneetiline kood erineb kõrvalseisja omast vaid umbes 1 protsendi võrra. Võite mõelda, et suurem osa neist erinevustest on seotud sellega, miks me kõik isemoodi välja näeme – erinev juuksevärv, pikkus või isiksus. Kui aju kõrvale jätta, siis inimesiti kõige enam varieeruvad geenid on tegelikult üks tilluke kobar, mis mängib meie tervises ebaproportsionaalselt suurt rolli. See geenikobar kannab nime inimese leukotsüütide antigeenid ehk HLA-antigeenid, teise nimetusega peamine koesobivuskompleks (major histocompatibility complex, MHC). Nimetame neid lühiduse mõttes „sobivusgeenideks“.

      Meie sobivusgeenid kodeerivad meie immuunsuse, ent nad on sama muutlikud kui patogeenid (bakterid või viirused), keda nad püüavad ära hoida. Need molekulid on arenenud väga erinevate kujude ja suurusteni. Erinevalt kõigist muudest meie keha geenidest, muteeruvad nad iga põlvkonnaga, püüdes käia sammu pidevalt muutuvate nakkusohtudega. Meie immuunsus oleneb nende ühistest saavutustest. Meie sobivusgeenid märkavad viiruseid ja baktereid ning esitavad nad kõrvaldamiseks immuunsüsteemile. Asjaolu, et nende suurused ja kujud on erinevad, ei lase viirustel ja bakteritel muteeruda ning seejärel iga nakatunud inimese immuunsüsteemist mööda hiilida.

      Need spetsiaalsed geenid räägivad meile nii mõndagi sellest haprast tasakaalust, mis on vajalik mitte üksnes meie oma tervise, vaid kogu meie liigi ellujäämise huvides. Inimesed on äärmiselt sarnased, aga ka väga mitmekesised, ja sobivusgeenid on meie individuaalsuse võti. Lihtsalt öeldes – kui meie kõigi immuunkaitsesüsteemid oleksid identsed, võiks üksainus surmav haigus meid kõiki maa pealt pühkida. See leidlik protsess toob kaasa ka teatud miinuseid. Näiteks ei saa me kuigi lihtsalt oma kehaosi vahetada: kui teile on kunagi siiratud mõni organ, siis te teate, milliseid elukestvaid probleeme toob kaasa keha soov uuest koest lahti saada. Üht inimest kaitsev immuunsus võib teise elus osutuda vägagi surmavaks.

      Sobivusgeenid on ka põhjus, miks me kõik sama nakkusega erinevalt toime tuleme. Te võite olla pärinud sobivusgeenid, mis saavad väga hästi hakkama mingi kindla viirusega, näiteks nohuga. See ei tähenda, et teie immuunsüsteem on minu omast parem või halvem, vaid seda, et teie oma tuleb hooajalise tõvega paremini toime. Samas mõne teist tüüpi pisiku puhul võib paremini minna minul. Meie kordumatu sobivusgeenide kombinatsioon ei mõjuta üksnes meie individuaalset vastuvõtlikkust nakkustele. Näiteks leidub ka immuunsobivusgeenide sääraseid variante, mis kaitsevad mõnd inimest HIV-viiruse eest, kuid jätavad neile 80-protsendilise võimaluse saada kohutav autoimmuunhaigus nimega anküloseeriv spondüliit.

      Nagu sõrmejäljed, on ka immuunsus äärmiselt individuaalne. Meie immuunsüsteemi reaktsioon eri haigustele on läbinisti mitmekesine ja näitab emakese looduse hierarhiavaba valimatust. Maailm on ametis inimeste füüsiliste ja nähtavate erinevuste vaagimisega, ent immuunsobivusgeenid ei diskrimineeri kedagi. Kellelgi ei ole paremat ega halvemat komplekti. Tähtis on hoopis kollektiivne mitmekesisus. See mitmekesisus on evolutsiooni käigus hoolikalt lihvitud. Miljonite aastate pikkune evolutsioon on meie immuunsüsteemi enam-vähem optimaalselt tööle häälestanud. Me ei pruugi haigustele täielikult resistentseks muutuda, aga seepärast me ei olegi veel maa pealt pühitud.

      Meie immuunsus on olemas olnud umbes 500 miljonit aastat. Selle ajalugu ulatub nii kaugele tagasi, et jagame seda teiste lõugsuuste selgroogsetega. Nii on see oma tekkimisest peale üsna muutumatu püsinud. Meie immuunsus on tuhandeid aastaid vana, evolutsiooni poolt vormitud ja viimistletud, ning tänu sellele teeb see oma tööd väga hästi. Asjaolu, et meie immuunsüsteem on evolutsioonist enamjaolt puutumata jäänud, näitab, kui tähtis ja tõhus see on ja on alati olnud. Evolutsioon ei ole ettemääratud disainiga, vaid pigem katse ja eksituse ning võimaluste ja vajaduste meetodil edasi liikuv protsess. Teie järeltulijad kannavad endas mitte üksnes nende püüdluste lõpp-produkti, ainulaadset ja täiuslikku immuunsüsteemi, vaid ka paljude immuunsüsteemide märke ja jäänuseid.

       Kui immuunsüsteem meid kaitseb, siis miks me ikka haigeks jääme?

      Enamjaolt jääb meie keha võitluses pisikutega võitjaks, kuid mõnikord ka kaotab. Inimesed, kes kunagi haigeks ei jää, võivad aeg-ajalt ikka kerge nohu saada või mõnes kohas valu tunda. See on loogiline, kui mõelda, et me elame mikroobide maailmas ning mikroobid olid siin enne meid.

      Mikroobid