Jälle maailma peal ripakil. Liina Metsküla

tüdrukutega? Endal veel raske kohver kaasas. Raputan omaette pead.

      „Oi, sind ei huvitagi siis Hiina uusaasta?” üllatub üks neidudest.

      Olin vahepeal nii oma mõtetes, et ei pannudki tähele, kuidas nad vadistasid Hiina uusaastapidustustest. Naeratan sunnitult ja kinnitan, et huvitab ikka.

      Joonud oma tee lõpuni, teatan uutele „sõpradele”, et mul on aeg minna. „Nii kahju! Kas tõesti juba?” muutuvad tüdrukud morniks. Noogutan kindlameelselt.

      Lauda tuuakse arve ning kuigi see on hiinakeelne, näen, et kirjas on rohkem kui tee. „Ma ei tellinud pähkleid ega limonaadi ega puutunud neid. Seega ei soovi ma nende eest maksta,” lausun ettevaatlikult. Kuna ma pole kindel, kas tegu on petuskeemiga, otsustan lõpuni viisakaks jääda.

      „Aga hiina traditsioon on, et jagatakse kõike seda, mis laual,” osutab üks tüdrukutest.

      „Saan aru, aga kuna ma reisin väikese eelarvega, siis tõesti ei taha maksta asjade eest, mida pole soovinud. Pealegi olen pähklite vastu allergiline,” vastan neile. See viimane väide on muidugi vale, kuid loodan, et toimib.

      Kõik lähebki hästi ning pean maksma vaid oma teetassi jagu. Niipea, kui arve on tasutud, jätan rutakalt hüvasti ja praktiliselt jooksen trepist alla. Lootuses, et keegi ei püüa mind takistada. Õnneks mitte.

      Tänavale jõudes hingan kergendatult ja hakkan kiiresti hosteli poole sammuma. See on kõigest mõnesaja meetri kaugusel baarist.

      End hostelis sisse registreerinud, uurin kohaliku kursi kohta. Baaris makstud 60 jüaani on umbes kaheksa eurot.

      „Oi, kullake, sa sattusid petuskeemi ohvriks, mida teostavad väga hästi inglise keelt oskavad kohalikud. Nad kutsuvad suvalisi inimesi teed jooma ning välismaalased usaldavad neid keeleoskuse pärast kergemini. Halvimal juhul joodetakse sind täis ning arve võib isegi mitusada eurot olla,” jutustab mulle hosteli töötaja.

      Niisiis võib öelda, et mul vedas, sest pääsesin üliväikese arvega. Kui nüüd hakata mõtlema, siis pigem jäid hoopis petturid miinusesse? Mina maksin kaheksa eurot, kuid see pidi katma nii kannu teed, pähklid, limonaadi kui ka tüdrukute töötasu.

      * * *

      Number üks asi, mida Hiinas teha, on loomulikult Hiina müüri uudistamine. Ka hostelis pakutakse sinna ekskursiooni, kuid kuna hind tundub üsna kopsakas, otsustan vaadata linna peal ringi – äkki leiab midagi soodsamat?

      Oma avastusretke alustan Wangfujingi tänavalt, kus eilegi ringi kola-sin. Inimesi on siin veel rohkem kui möödunud õhtul. Tuleb välja, et tegemist on Pekingi kõige rahvarohkema tänavaga, kust käib iga päev läbi umbes 600 000 inimest! Pühade ajal isegi 1,2 miljonit.

      Minu pilku köidab Wangfujingi tänaval asuv turg, mille sissepääs uhkeldab värviliste väravate ning suurejooneliste lõvide ja draakonite skulptuuridega. Lõvi sümboliseerib hiina kultuuris muide tugevust ja stabiilsust, draakon aga võimu, vaprust ja täiuslikkust.

      Just sellel turul saab alguse tõeline Aasia! Eriti põnevad on söögiletid, sest sealt leiab nii tavapärast toitu kui ka delikatesse. Laias valikus on näiteks friteeritud skorpionid, prussakad ja rohutirtsud. Püüan küll julguse kokku võtta ning mõnda neist proovida, aga elukad jäävad minust letile. Ma tõesti ei armasta niisuguseid veidraid maitseelamusi. See-eest näen mitutki välismaalast snäkke mekkimas – mõni neist kirtsutab nina, teine noogutab tunnustavalt.

      Külastajate pea kohal ripuvad oranžid laternad – need sümboliseerivad hiinlastele elujõudu ning toovad kuulu järgi head õnne. Jalutades üha enam turu südame poole, näen nii kohvikuid kui ka rõivaste, aksessuaaride, suveniiride ja kõige muu müüjaid. Sealsamas on mitu turismibürood. Tutvudes nende väljapanekuga (mis on vigases inglise keeles) märkan, et siinsed hinnad on mõnevõrra odavamad kui hostelis. Arusaadav, sest majutusasutus kui vahendaja tahab ka oma rahaampsu. Otsustan olla kaval ja soetada reis otse pakkujalt.

      Kuigi büroos istuv naine ei oska inglise keelt, suudame siiski põhiasjades kokku leppida: homme kell seitse on väljasõit ning maksan ekskursiooni eest sadakond eurot. Saan makse tegemise tõestusena (tasuma pidi sularahas) kviitungi.

      Kuna büroo väljanägemine on väga korralik, usun, et hiljem probleeme ei teki…

      * * *

      Järgmisel hommikul pool seitse koputab hostelitöötaja toauksele ning annab teada: mind oodatakse Hiina müüri ekskursioonile. Juba?! Pool tundi varem? Minu eelnevate kogemuste järgi saabutakse alati lubatust veidi hiljem.

      Olen küll üleval, kuid mitte päris valmis. Luban siiski kümne minuti pärast fuajees olla.

      Kui ma aga kümme minutit hiljem, kakskümmend minutit enne kokkulepitud aega, fuajeesse jõuan, ei oota mind enam keegi. „Ütlesin sellele härrale, et sa tuled kohe, aga ta läks ära,” lausub hostelitöötaja ja kehitab õlgu.

      Vajun siis diivanile istuma. Usun, et mees läks lihtsalt teisi ekskursioonil osalevaid inimesi bussi peale korjama. Kell saab seitse ning kedagi ei tule. Möödub veel veerandtund, siis on juba pool kaheksa ja viimaks kolmveerand kaheksa. Hakkan aru saama, et mulle vist ei tuldagi järgi…

      „Kust sa selle ekskursiooni muidu otsisid?” uurib vastuvõtulauas istuv naine.

      „Wangfujingi tänava turult,” vastan õnnetult.

      „Nojah, ma ei tea sealseid ärisid eriti hästi, aga tõsiasi on, et tegutseb palju pettureid. Sel põhjusel soovitamegi alati võtta ekskursiooni oma majutuskohast – see on küll veidi kallim, kuid tunduvalt turvalisem,” avaldab töötaja.

      Oh, mul läheb siin Pekingis päris hästi – paar päeva kohapeal ning juba kahe petuskeemi ohvriks langenud! Kell kaheksa löön käega ning lepin, et vähemalt täna ma Hiina müüri vaatama ei sõida.

      Pärast väikest uinakut otsustan hoopis turule minna ning turismibüroost aru nõuda. Suur on aga üllatus, sest tagumine turuosa on sootuks kinni. Mitte ühtegi asutust pole lahti ja sissepääs on tõkestatud. Selline tunne nagu oleksin eile siin mingis paralleeluniversumis viibinud…

      Hostelirahvale oma õnnetust juhtumist rääkides tekib välismaalastes ühtsusetunne: lähme kõik koos raha sisse nõudma! Nende hulgas on ka ameeriklane Adam, kes on kohalike tüdrukutega kohvitamise eest maksnud lausa 50 eurot. Ju ta tunneb vajadust õiglus jalule seada.

      „Kui see büroo lahti on…” olen kahtleval seisukohal. Ometi läheme. Mina, sakslane Max, ameeriklane Adam (kes on pikka kasvu ja turske) ning kanadalane Sue (kes oskab veidi hiina keelt). Nüüdseks on reisibüroo lahti ning läbi akna näen, et laua taga istub sama naine.

      Mina ja Sue astume sisse, Max ja Adam jäävad õue ootama. Sue hakkab prouale midagi hiina keeles selgitama ning on märgata, et viimane ei tunne ennast mugavalt. Ta kiikab nii mõnigi kord aknast välja, et näha, mida need „lääne kapid” seal teevad. Äkki tulevad nemadki aru nõudma?

      Ei tea, kas Sue ei oska piisavalt hästi hiina keelt või ei suuda naine mulle normaalseid põhjendusi tuua, aga me ei saa vastust sellele, miks ma täna Hiina müüri juures ei ole. Lõpuks haarab naine mobiiltelefoni ning hakkab kellegagi hiina keeles rääkima. Sue vaatab mulle lootusrikkalt otsa – noh, järelikult ei helista proua parasjagu mingitele kurjadele tüüpidele, kes meid minema ajaksid?

      Kui hiinlanna on kõne lõpetanud, otsib ta rahakassast välja jüaanid ning maksab mulle reisiraha tagasi. Kusjuures, ta on nii suures ärevuses, et ulatab isegi paarkümmend jüaani rohkem. Ma ei hakka talle midagi ütlema – olgu see siis valuraha pettuse ohvriks langemise eest.

      Kuna juba Eesti valuutavahetuses hoiatati mind selle eest, et Hiina sajajüaanine on üks maailma kõige võltsitumaid rahatähti, kontrollin üle, kas see on päriskupüür. Õigel rahal on Hiina Kommunistliku Partei kunagise juhi Mao Zedongi kraeosa reljeefne. Õnneks on nendel kupüüridel kõik kraed reljeefsed, nii et sellega korras.

      Muuseas, ka esimesel