Meie kitsed Elu kitsenduses, laiendusega lambale. Marge Salumäe

toitu. Kausitäis kartulikoori ja leivakoorikuid ei ole loomasööt ning mudale näritud aedik ei ole karjamaa. Loomal peab olema võimalus varjuda, nii päikese, vihma kui külastajate eest. Kits ei talu suvisel perioodil hästi ei päikest ega vihma, sest ta on aluskarva maha ajanud ja nii puudub tal igasugune isolatsioonikiht.

      Külastajad on veel tundlikum teema, sest oluline on ohutus nii ühte kui teist pidi. Arvesta, et ka loom väsib suhtlemisest ja vajab puhkust. Ja ettevaatust toitmisega! Mitte ilmaasjata pole loomaaias väljas sildid „Loomade söötmine keelatud!“. Tahetakse anda ju kõige paremat: kommi, küpsist, lihapirukat. Peab tänulik olema, kui komm paberist enne loomale andmist välja keeratakse. Rääkimata sellest, et selfi tegemiseks ronitakse võimalikult lähedale, ka aeda sisse. Aga kitse sarv on võimas relv, mis teeb korraliku augu.

      Nii et kui sul on lemmikloom rahvale vaatamiseks välja pandud, siis olgu tal juures ka inimene, kes teemat valdab. Aga milline kits turistidele sobib? Ikka see väiksem ja karvasem, võimalusel lutiga üles kasvatatud. Võib kaaluda ka nudi(stamist), see on turvalisem, kuid turistidele meeldivad millegipärast sarved.

      Kitsenahaga on sama lugu mis kitselihaga – see nähtus pole Eestis kuigi tavaline. Samas on kitsenahast tagi väga mõnus. Kas kitsenahaga tegelemiseks peab just kitsefarmi rajama või võiks alustada järgmisest etapist – luua meie maale ometi kord kitsede kokkuost ja siis nahastamine –, on iseküsimus. Kui on eesmärk saada võimalikult kvaliteetseid ja efektseid nahku, siis peab seos kasvatamisega olema muidugi tihedam. Kas selline tegevus on ka kuluefektiivne? Arvutamise küsimus. Hetkel ei oska ma isegi pakkuda ekstra kitsetõugu või -kasvatust ehk riiki, kus sellega tegeldakse. Vastuse leidmiseks soovitan otsida ehk Hispaania poolt.

      Kui su pere kitsekasvatamise plaan seisneb selles, et kõigil ju on ja nii on kihvt, pealegi nii lihtne, peaaegu midagi pole tarvis ning ainus mure on leida see kõige trendikam tõug, siis soovitan pisut oodata. See mood, nagu astelpaju-, jaanalinnu-, küüliku- ja muud kasvatused, läheb varsti üle. Ja tulevad uued trendid, mis sulle ehk rohkem sobivad. Kui aga siiski pead kohe kitse võtma, võta kevadel paar kastreeritud sikukest. Neid pole kahju sügisel südametäiega ära konsumeerida. Tõug pole oluline.

      Aga kitsepidamine kui äriidee, võimalus rikastuda?

      Eestisse on tekkinud ärimehi, kes on ahnelt uue äriidee otsingul. Linnas tehtud turu-uuringud näitavad, et Eesti omamaise kitsetoote nišš on kaunis tühi, samas kuulub see üha trendikamasse mahetoodete sektorisse. Sellest innustust saanuna on asutatud meil mitu kitsefarmi. Kas ja kuidas need end ära tasuvad, eks aeg näitab. Siinkohal on muidugi vajadus nii sügavama kitsetõugude kui oma võimaluste uurimise järele. Paha ei teeks ka õpingud. Usutavasti on siiski palju kiiremaid ja kindlamaid investeerimise võimalusi. Bitcoin’id näiteks.

      Ja lõpetuseks, olgem ausad. On veel üht tüüpi kitsepidajaid, kellega ei ole suurt midagi pihta hakata. Ma tean neid küll, kuulun ise ka nende hulka – kitsesõltlased. See on midagi armastuse ja alkoholismi vahepealset. Algab see tavaliselt esimesest pilgust, olukorrast, kus kõnnid pahaaimamatult mööda ilma ringi, ette satub üks täiesti süütu kits ja kõmm! – oledki konksu otsas. Piisab pilgust ja ta jääb sind kummitama. Nagu muuseas hakkad lugema netist kitselugusid, vaatad nunnusid kitsepilte (neid on internetis kassipiltide järel ilmselt kõige rohkem), hakkad otsima puhkusekohti, kus võiks kohata kitsi. Ja lõpuks, nagu muuseas, satud peale kitsekasvatuse koolitusele ja mõtled, miks mitte rohkem teada saada. See on pöördumatu viga, sest nüüd viidki mõne kitse endale koju ja siis sa neist enam lahti ei saa, see muutub harjumuseks.