Meie kitsed Elu kitsenduses, laiendusega lambale. Marge Salumäe

pensionifondi;

      j) tööd ja leiba oma kodus kõiki võimalusi ära kasutades.

      Kui su vastus kaldub olema variantide a–i piires, mõtle parem alternatiivsete võimaluste peale. Igal juhul on mõistlikum võtta endale koer, muretseda muruniiduk ja osta kitsepiimatooteid poest.

      Tõsi, kits on suurepärane lemmikloom. Ta on emotsionaalne, küllaltki hea õpivõimega, suhtlemisaldis, tegus, uudishimulik, tore sõber, iseloomult võrreldav laheda teismelisega. Kitsi võiks kasutada näiteks piiril salakauba otsijatena, sest neil on suurepärane haistmine ning nad suudavad ka kõige keerulisemast taskust leivatüki üles leida ja kätte saada. Häda on vaid selles, et kits ei suuda oma seedesüsteemi kontrolli all hoida ja pabuldab mõnuga. Tuppa teda ei vii. Ka õue peale lahti ei saa lasta, sest kits katsub puhtalt uudishimust kõike hambaga ja võimalusel sööb objekti ära. Lisaks on kits karjaloom. Kui tal muud karja ei ole, siis moodustab ta teist oma karja, aga kaua sa ikka jaksad kits olla. Nii et teda maksab pidada mitme kaupa. Siis teevad nad ulakusi koos: nagu kõik teismelised, katsetavad nad lubatavuse piire ja käivad suure mõnuga paha peal.

      Kitsed – eriti kui hakkad neid lüpsma – vajavad sind iga päev. Kui sul on (vangistatud) loom, siis sa vastutad ja kannad tema eest hoolt kogu aeg. Kui arvad, et isane loom ehk sikk võtta on lihtsam, sest ei ole muret piima ja talledega, siis päris nii see ka pole, sest sikud ronivad ja lammutavad rohkem. Isegi siis, kui on võimalik äkki ja eriti soodsalt mõneks nädalaks Taisse sõita, peab keegi looma kantseldama, söötma ja lüpsiloomade puhul ka lüpsma. Nädalavahetuseks sõprade juurde sõites saab koera autosse kaasa võtta, aga kits autos ei ole kuigi mugav lahendus, kui seda autot pärast veel tahad kasutada. Aga noh, olgu siiski öeldud: kui on ilmtingimata tarvis kits-lemmiklooma, siis maksab kaaluda pigem mingit väiksemat kasvu kääbuskitse, mitte suure kere ja piimaanniga saane või anglo-nuubia kitse.

      Maastikuhooldajana-muruniidukina on kitsed muidugi tõhusad. Kahjuks on neil ka mõningased puudused. Näiteks on nad võimalusel valivad ja iga kõvemat kõrt ära ei näksi. Nad võtavad pigem kõrvalt selle väiksema, kuid värskema. Kui tahad saada puhast karjamaad, pead hoidma piisavalt suure hulga loomi piisavalt väikesel maal, et pind puhtaks söödaks. Ning siis nad uude koplisse ajama.

      Neid kopleid läheb vaja seega üsna palju. Kitsekoppel tähendab vägagi kindlat võrk- või elektritara.

      Üldiselt on minu kogemus see, et tara on kokkulepe: kui sina täidad kõik endale võetud kohustused kitsede ees, siis on nemad nõus kopli-kokkuleppes osalema. Eriti täiskasvanud kitsed. Teismelistele on tara pigem väljakutse kui takistus. Peale selle palun arvestada nüansiga, et kui ajada kitsed kõrgemasse rohtu, siis söövad nad ära vaid taime lehed, jättes rohutüükad püsti. Põllumeestele mõeldud üldpindala toetuse taotlemise puhul selline põld nõuetele ei vasta ja tuleb üle niita. Nii tara kui maa puhtaks söömise mõttes on mõistlikum võtta lihaveised või lambad. Ning ääremärkus neile, kes seda muruhooldust oma aiamaal tahavad arendada. Kits sööb peale muru ära ka kõik lilled, lõikab tagasi õunapuud ja roosipõõsad – nii sinu kui ka naabri(te) krundil. Lisaks vajab kits-muruniiduk rohtu 12 kuud aastas, mis tähendab, et niiduk (ja kaaruti ja pallija ja varjualune heina hoidmiseks) tuleb talveheina jaoks ikkagi juurde muretseda.

      Kui sa kõike seda arvestades siiski maastikuhoolduskitse plaanid, siis soovitan pigem valida kohaliku eesti kitse või siis lihalooma boeri kitse, kes on oludele vastupidavam ja kelle puhul pole nii palju piimaga mässamist.

      Aga kits kui ravipiima andja?

      Kui tegemist on sinu enda või pereliikme allergia, laktoositalumatuse või jumal hoidku, vähiga, siis kitsepiim ei ole ravim! Eestis kehtiva ravimiseaduse kohaselt on ravimil väga täpselt uuritud, testitud ja määratletud toimeaine, koostis ja kasutusviis ning üleüldse tohib ravimeid müüa ainult litsentseeritud apteekides. Kas tahaksid hakata piima järel apteegis käima? Või kitsepidajana taotlema ravimitootja litsentsi? Las see jääda parem nii, nagu on.

      Samas on kitsepiim väga heade omadustega valgurikas toiduaine, ta seedub väga hästi, sest tema molekul on umbes kümme korda (eri allikad annavad eri numbreid) väiksem kui lehmapiimal ja kosutab tänu sellele kiirelt. Kitsepiima võiks juua ka see, kes ei ole haige. Soovitus: ehk on sul küla pealt või poest võimalik kitsepiima osta? Kas või alguses, et proovida, kas see vahend on ikka abiks lapse astmat leevendades. Kui siis tõesti otsustad perre kitse võtta, käivad ka selle sammu juurde kõik eelmised soovitused ja hoiatused. Lisaks tasub hoolega mõõta üle oma tarvitatav päevane piimakogus, et sobivat tõugu valida. Kui tarbid päevas vaid üks-kaks liitrit, siis pole tarvis seda kõige piimakamat ja nõudlikumat kallist tõulooma muretseda, piisab ka kohalikust, naaberküla päritolu kitsekondist. Esialgu harjutamiseks paras, eks pärastpoole paistab, mis ja kuidas.

      Kui idee kits võtta tuleb Sitsiilias käies ja veini kõrvale kitsejuustu näkitsedes, siis ehk õnnestub sul hakata hoopis kitsejuustu maaletoojaks? Hoiatan: kui pidada rentaablit kitsefarmi ja selle kõrvale rajada igati tipp-topp meierei kõikide laagerdamiseks sobilike keldritega, võib see võtta ikka nii võhmale, et endal ei pruugi enam õhtul olla jaksu veini juua. Kas selleks rahagi enam jätkub. Kui aga ikka on kangesti tarvis oma meierei idee ellu viia ja meeskond ka olemas (vaat seda ma ei usu, asjalikke juustumeistreid tuuakse praegu välismaalt sisse), siis ma soovitan küll uurida kõikvõimalikke kitsetõuge ja nende piima omadusi, et valida endale välja just see oma lemmikjuustu tootmiseks vajalik kitsetõug. Poleks paha käia ka mööda farme ja meiereisid siin- ja sealpool piiri, et hiljem ei oleks piinavalt kahju asjata tehtud investeeringute pärast. Siinkohal tuleks küll vältida naabritädi kingitud suvalisi tallesid.

      Värsket liha saab kitsest ka. Kitseliha on vähese rasvasisaldusega, valgurikas. Samas on rümp suhteliselt väike ja selle tarvitab ära oma perega. Kitseliha on ilmselt seepärast peamine loomse valgu allikas enamikus soojades maades Aafrikas, Aasias ja Indoneesias. (Asjakohase ääremärkusena võib lisada, et kits on ka tavaline ohvriloom vereohvrit nõudvates religioonides.)

      Siiski on ka lihakitsenduses oma agad. Tavaliselt on need ahju planeeritud sikupoisid sügiseseks ajaks saanud pere lemmikloomadeks, kes teevad trikke, tulevad kutsumise peale kohale ja vaatavad pererahvale oma niiskete silmadega otsa. Kui taldrikul oleval lihatükil on silmad peas ja nimi küljes, siis ei maitse see mitte nii hästi. Ja seetõttu ongi interneti avarused täis kuulutusi, kus antakse sikukesed tasuta või poolmuidu ära heasse peresse, kuid ainult elu peale. Vahel on need lihakitsed, vahel on tegu piimakitsedega, kellelt liha ei saa väga palju.

      Kui on soovi hakata Eestis tegelema kitseliha tootmisega, siis see oleks ainult tervitatav. Aga meeles peab pidama, et esiteks ei ole meie riigis ei kitsede ega kitseliha kokkuostu, teiseks võtavad kitsi tappa vähesed tapamajad ja kolmandaks puudub meil kitseliha tarbimise traditsioon, samuti lihakitsede populatsioon. Nii et jõudu pealehakkamisel!

      Kits kui atraktsioon turismiobjekti juures on aina enam levinud nähtus. Kits on selleks tõesti väga sobiv loom. Ta on seltsiv, uudishimulik, liikuv, naljakas. Tihti võetakse loom mingist farmist suveperioodiks laenuks ja viiakse sügisel jälle tagasi. Pannakse ta muuseumi või seiklusraja kõrvale köide, paremal juhul aedikusse seisma. Ja kui võimalik, siis ikka talledega, et oleks nunnum. Ning ongi näha eksinud olekuga stressis looma, kes üritab oma tallesid kaitsta. Või vastupidi, lahtiselt ringi tuuseldavat tüütust, kes kogu ümbruskonda terroriseerib.

      Mida