Looming. 5 2021

põlvini, vööni, südameni.

      laukavett silmitsedes küsin tumedal veepinnal peegelduvatelt pilvedelt: kumba ma õieti tahan, taevast – või taeva peegeldust? mõistatuse­ lahendamise kirge – või õrnust lahendamata mõistatuse vastu? mu käte vahel olid sa paindlik kui rabamänd; see tunne on muidugi petlik, tegelikult oled sa ­sitke ja keeruline nagu kõik, kes kasvavad karmides oludes. suvetaevas paotub mu kohal nagu uks, mille taga ootab ees sõnastatud tunde vaba ruum. kuid turba soontes jalge all valvab tume soovesi.

      tõstan pilgu laukalt ja küsin: kummale poole sa minus õieti kuulud? kas sinna alla, kus tundepõhja settib aegamisi tihe rahu, või sinna üles, kus lausutud sõna loob uueks südame maastikku.

      süvik

      sellel maal pole kõrgusi, kuid on sügavikud: rabajärvede külmad põhjad, traumade pimedad karstikoopad, looklevad kaevanduskäigud kivi sees. kitsa kaevusuu kohal, mille süvik varjab unustatud asju, kõnnin mina mööda nõrka niiti nagu ämblik, kes ei tea veel, millist võrku ta koob. aga all põhjas hämaras ergavad varemed – nende vahel seisab vanaema kümneaastase tüdrukuna. ta on tulnud isaga pärast sõda tagasi kodukülla ja seisab maja ees, millest on alles jäänud vaid kahe astmega trepp ja selle kohal kõrguv tühi uksepiit. toapõrandal haljendab rohi. palju aastaid hiljem, kui ta on suurema osa oma elatud elust unustanud, astun sellest uksest välja mina.