Looming. 5 2021

      5 | 2021 | Eesti Kirjanike Liidu ajakiri | ilmub 1923. aastast

       Maarja Pärtna | punkt / talv / tähekaart / rabatee / süvik

       Vahur Afanasjev

       Julius Ürt | *kui oled juba selle tee peal / *paljut on ülesse tähendatud

       Mart Kangur

       Mihkel Mutt

       Kai-Mai Olbri

       Jaanus Ermann

      Toomas Raudam /

       Merike Õim

       Arne Merilai

      Kärt Hellerma | Hommik / Kui veel Maa peale tulla jt luuletusi

       Eeva Park

      Thavet Atlas | Kas ongi nii? jt luuletusi

       Toomas Haug

      Kirjanik loeb. Andrus Kivirähk

       Maarja Pärtna / Piret Põldver

       Jaanika Palm

       Riina Oruaas

       Mart Velsker

       Krista Kerge

       Ervin Õunapuu

      Alari Allik | Kuidas vabaneda ­maailmavaatest?

       Kristjan Haljak | Sissevaade sisemise kogemuse juurde

       Joosep Vesselov | Jah, magada! Võib-olla undki näha

       Valner Valme | Gluteenivaba lugeja ­õudusunenägu

       Keiu Virro | Lapsepõlve bensiinikanister põleb hinges siiamaani

      Kroonikat

       Triin Paja | Bhanu Kapili radikaalne õrnus ja raev

       Peeter Sauter | Saja-aastased Ameerika mehed, kes ei tahtnud olla biitnikud. Aga olid ehk siiski

      Maarja Pärtna

      punkt

      kuidas püüda ööpimedus keelde? videvikus välja joonistuvate mägede hambulised siluetid. teisel pool järve mäeahelik, taamal teine ja kolmas, tagapõhjal loojangu kanarbikukuma. järv nagu märg koerakeel, õhuavarus ümberringi täis silmapiirialuse tähe hääbuvat poolvalgust. eemal suletud söekaevandus, vasakut kätt parv aeglaselt pöörlevaid tuuleturbiine – kolme tiivaga linde teel ühest tehnoloogiaajastust teise. pimedus kasvab pikkamisi, kustutab värvid ja vormid. maailm kahaneb ja tõmbub kokku – peagi pole see suurem kui mustendav aknaruut toaseinas, siis kihutab see lähemale, siis on see ühtäkki väike ja tihe nagu sulepeaga lause lõppu vajutatud punkt.

      talv

       talv on perioodiliselt korduv ekstreemsus.

       Kaia Lehari

      sel aastal on linn nagu lumekuul, ainult et ilma lumeta. kui teda raputan, ei kerki katuste kohale tuisukeeris ega laotu majadele jäine pits. nüüd on see kõigest klaaskera täis külma vett, rõõmutu otsekui laps, kelle maailmast on kadunud võlukunst – sulanud üles kui lumehelves ta väikeses soojas

      peopesas. selles märjas linnas kõnnin mina kell neli õhtul pikkamisi kodu poole, on pime, sajab uduvihma, veeloikudes siravad laternatuled, kollased nagu lumekakkude iirised. homme on talvine pööripäev. suusamaratonid jäävad ära, mudilased ei kelguta Kassitoomel. laulud, mis kõlavad

      kaubanduskeskustes, räägivad küll valgetest jõuludest, kuid mõjuvad ühtäkki veidralt nagu välja surnud imetajate kivistised – need, mis leitakse siit mõne miljoni aasta pärast, kui mind enam keegi ei mäleta.

      tähekaart

      mu sõber kannab põues tähekaarti. ta silmades sinavad liustikujõed ja ta mõistab loomade keelt. öösel särab ta laubal põhjatäht ja päeval toidab ta oma õitsvatel peopesadel mesilasi. ühes elus sasib ta juukseid soolane meretuul – ta sukeldub tormilainetesse nagu valge välk ja vaalad laulavad talle vee all vastu muutusesõnu. teises valvab ta tuld oma rinna heledas laternas, kui ümberringi tõmbub koomale pimeduse ring. kolmandas põimib kuldnokk kevadel laulu sisse ta nime ja sügisel uitab rebane mööda ta selgroo künkaid ja orgusid. kuhu ma ka ei pöörduks, millisesse ilmakaarde ka läheks, ei leiaks ma teda sealt ikkagi; aga kui tänavanurgal korraks seisatan ja pistan käe ­taskusse, ootab mind seal ees ta tuttav tähekaart.