Süütute veri. Silja Vaher

Pealtnäha võis paista, nagu oleks kivikujur ta kiiruga valmis meisterdanud, vormile tähelepanu pööramata. Naise lühikesed õhukesevõitu juuksed lehvisid tuule käes ja pärast sarnanes tema pea kaseokstesse korjatud varesepesaga.

      Harrieti iseloom vastas täpselt naise kehakujule. Raske ja terava ütlemisega naisterahvas, kes naljast suurt midagi ei mõistnud. Mingisuguse ime läbi polnud see suur naine aga mitte üksi jäänud, vaid leivad ühte kappi pannud ühe vahva ja lõbusa meelega autojuhiga, kelle nimeks Lembitu. Too oli naisest aastakese noorem. Ometi sobisid nad omavahel suurepäraselt. See, mis jäi Harrieti karusest olekust puudu, oli naljasoon. Selle oli armas jumal tõesti unustanud lisada. Aga mis ühel puudu jäi, oli teisel kohe küllaga. Harmoonia missugune. Nad olid kahe toreda lapse vanemad. Kuue aastase Aigari ja kaheksase tütre Lisette.

      Lembitu oli nende pereauto jätnud ühe tuttava maja juurde. Selliseid väikeseid, paari korrusega ja oma õuega majakesi veel leidus Pärnu linnas. Majas oli neli korterit ja majarahvas teadis kõike oma naabritest. Aigar ja Lisette olid koos isaga tema vennal külas. Harriet mõtles, et noorem tütar on isaga väga lähedaseks saanud. Temast hoiti aga ohutusse kaugusesse. Mine tea, millal jälle plahvatab!

      Lõpuks nägi naine väikest kohvikut, kuhu kiiresti sisse astus. „Olgu taevas tänatud, et selle kõrvetava päikese käest ära sain,” mõtles ta tänutundega, kui kohviku jahedasse ruumi astus. Lae all olevad ventilaatorid puhusid jahedat õhku ja seal oli tõesti mõnus olla. Naine siirdus lähima tühja laua poole, mis asus akna all ning istus. Tema järel sisenes kohvikusse veel üks inimene. Ta vaatas veidi ringi, ja hakkas tulema sama laua poole, kus istus Harriet.