Sild tulevikku. Arvi Tapver

pool silda asuvate hoonete näol oli juba praegu, enne renoveerimist ja juurdeehitusi vähemalt paartuhat ruutmeetrit pinda. Sinna saaks kolm-neli korrust peale ehitada, vanu kommunikatsioone ära kasutada… Silda tuleks muidugi laiendada, ent seejärel oleks võimalik sellest kasvõi magistraali üle viia. Otse uute õitsengusse. Praegu muidugi teenib sild oma tähtsusetuses eesmärke. Mida kauem ta märkamatuks jääb, seda paremgi. Ahnet linna huvitab vaid suur mastaap – uus asum kui selline ja vanast ihkab ta lahti saada kui tüütust vallaslapsest koos kõigi tolle parasiitidega. Üksikobjekt pole selle juures tähtis. Kannete järgi kinnisturaamatus ei tundu silla otstes seisvad hooned juriidiliselt enam kellelegi kuuluvat.

      “Elu Tõde” kogudus, kellele kuulus vaestemaja, oli kirjade järgi viimati paari aasta eest endast märku andnud – seoses maksmata elektriarvega. Seejärel kogudus ja selle seek lakkasid eksisteerimast ja kirjadele enam ei vastanud. Selle olid hõivanud kodutud, kelle koht muidu pidanukski seal olema, ent kellel teisalt jällegi polnud hoonele õigust.

      Palvemajaga teisel kaldal oli veidi keerulisemad lood: pärast pereheitmist algselt “Leegitseva Iskarioti Tee” nime kandnud kirikus oli tekkinud kaks konkureerivat rühmitust, millest mõlemad pretendeerisid nii nimele kui ka veel enam emakoguduse varale. Neist üks, “Kolgata vendade” rühmitus oli oma endised usukaaslased, kes endid “Kaanani Lasteks” kutsus, isegi kohtusse kaevanud, ent seejärel ise laiali jooksnud. Linnavalitsuses on end registreerinud samale aadressile “Eesav ja pojad” nimeline sekt, kuid väga kahtlane, kas tollel ka kinnisvarale õigusi oli.

      Kaks kogudust olid pidanud omavahel tulist võitlust inimhingede päästmise nimel, ent kaotanud mõlemad ajale.

      Seega õiguslikke asukaid polnud, linn aga oli ignorantselt pime ja kurt.

      Oli jäänud veel Büroo – vanemmaaklerid koos vandeadvokaatidest konsiiliumiga, kes ootasid kannatamatult tulemusi, ent ise teadmata seejuures, millised need täpselt olla võiksid. Maaklerid ei jaga reeglina kuigi hästi õigussuhete peensusi, kuigi haistavad tulu. Ei jäänud üle muud kui usaldada juriste. Advokaadid taas lahendaksid meeleldi iga väiksemagi vastuolu, mis võiks takistada magusamate palade kokkuostu, kuid neil puudus tavaliselt kogupilt. Nad ekseldaksid peeneks pulbriks kõik, kui vaid keegi ette söödaks. Nii on see ilmselt seegi kord. Samahästi võiks mõne objekti kaotada ka Büroo silmist.

      Büroo tahtis olla konkurentidest kiirem, tavaliselt ta ka oli seda - vähemalt selles linnas oli Büroo varjamatult edukaim uusarendaja, aga tema enese kõhus võis olla keegi, kes ta üle mängis.

      Tühermaal ulus tuul…

      “Karen, vaata ette, et mõni blokk sealt ülalt su puusaõõtsutamise peale alla ei saja. Kui sillapiirded vastu ei pea, oleme kõik kanali põhjas!”

      Hüüdjaks oli kolmest veidi kogenum, nii 27 tüveringi juures olev tahtejõuline alfa-isane Raimond. Juba praegu oli aimata ta kehaehitusest, et aktiivne eluviis jääb alla meelatele naudingutele, mida mees eelistas. Aastate pärast jääb lihasmassist alles vaid lodev kogum sültjat mateeriat, kui ta aegsasti selle vastu midagi ette ei võta.

      Kaks meest olid oma läpparid sillaotsal laiale betoonist käetoele asetanud ja uurisid 3D generaalplaani. Karen, ehk kolmest maaklerist too naine, oli eemaldunud oma kaaslastest paarikümne meetri kaugusele, palvemaja esiukseni, millel oli inimmõõtmetes ristikujuline räämas aken. Pea läbipaistmatuks määrdunud klaas, mille teisel pool paistsid aastate tagused loetamatuks muutunud teated.

      Naine tegeles parasjagu salvestamisega läätsele, mis võimaldas jäädvustada samaaegselt nii objekti visuaali kui ka kaadritaguseid helisid ehk praegusel juhul kaasmaakleri möla, mida juhtkond ei peaks mitte kuulda saama. Niigi teadsid kõik firmas, et Raimond noolib igat uut naistöötajat ja Karen teadis, et ta ei jää ka viimaseks.

      Pooleliolev salvestus tuli seksistliku tögamise tõttu kustutada ja uuesti võtta. Enne seda aga leidis ta veel aega end graatsiliselt ümber pöörata ja meela naeratuse saatel aeglaselt üle parema õla keskmist sõrme näidata.

      “Raimond, sinu tugipiilar on see, mis meid kõiki kuristiku ajab, kui üldse miski,” vastas naine. “Sinu keharaskusega ma sellele sillale ei toetaks.”

      Kolmas maakleritest, Reneé turtsatas kergelt ja tõstis pilgu kaardilt naise suunas. Raimondki muigas - selles naises oli midagi. Ta oli tegelikult oma torke lendu lasknud just poolenisti Reneéd silmas pidades, kuigi teadis, et ilma mõjuva põhjuseta. See oli talle justkui oma kleimingu kinnituseks: see naine on minu reviiris. Samas teadis ta, et Reneést pole talle ohtu. Nii lits kui Raimond ka olla suutis, suutis teine mees teda selles ületada. Häda oligi Reneé võimekuses sellel alal. Ta oli omaenese edu ohver. Ta oli libedik, keda ajudega naised vältisid. Vähemalt Karen ja temasugused. Siiski pidi Raimond näitama oma positsiooni selliste märkustega. Vahet polnud, kas tõestuseks enesele või teistele, aga ikka sama signaali kordamiseks. Tegelikult vajas ta võistlusmomenti, seda sädet!

      Karen alustas uuesti võtet, kaugenedes selleks palvemaja uksest taas selg ees sillapiirdeni. Ta pühkis jääkülmalt betoonpinnalt parka käisega lund ja puhus seda mängeldes teisel pool piiret haigutava kuristiku kohal keerutavasse tuuleiili.

      Mis puutub temasse, siis tegelikult ei jätnud Raimondi meela varjundiga või kohati lausa robustsed seksist nõretavad torked päris külmaks. Ta oli kaine mõistusega pragmaatiline naine. Selline oli lihtsalt elu ja sellised olid mehed, teadis ta ning leppis sellega. Lihtsalt tal olid suuremad plaanid. Seetõttu võttis Karen meelitusi stoiliselt. Nagu sedagi, et kumbagi meestest ei saanud ta lõpuni usaldada nagu ka nemad teda ennast mitte. Nad polnud sõbrad, aga nad olid kuratlikult hea team ja seda juba rohkem kui kolm aastat.

      Praegu keskendus ta peremeheta palvemajale enda ees.

      “Kuidas sa kavatsed seda teha? Sa loodad silla koos kahe hoonega nähtamatuks muuta ja nii, et isegi büroos keegi seda ei märkaks? Ega sa juhuslikult silmamoondajaks pole õppinud,” küsis Reneé. Küsimus oli aus, ometi kostis selles kaaslaste jaoks liigagi tuttavat argust. Ta oli nii ettevaatlik, et enne tehingut poleks ta isegi vales kohas teed ületanud. Selline verevaene käitumine oli muidu hagija reputatsiooniga maaklerite seas üldiseks pilaks Reneé aadressil. Ometi oli just see toonud ta kadestamisväärsele järjele noorte tegijamate maaklerite seas ja kadestajaid jätkus. Seetõttu ei pannud Reneé lõõpi enda kulul, millest ta ise hästi teadlik oli, millekski.

      “Büroo teab seda, mida meie talle räägime. Meie oleme nende kõrv ja silm, “ vastas Raimond.

      “… Ja nina,” ei saand Reneé jätta torkamata viidates teiselt poolt kraavi tulvavatele lehkadele.

      Raimond jätkas.

      ”Kümne aasta jooksul pole keegi neile plaanidele pilku peale visanud. Piisab vaid sellest, kui linnavalitsuse arhiivist üks lääts selles kvadraadis kaob. Üks leht,” selgitas Raimond kavalalt häält madaldades nagu lisaks mahe tämber argumentidele veenvust. Ta oligi silmamoondaja, omal moel. Vestluskaaslasele sügavalt silma vaadates jätkas ta pilkaval muigel: ”See ei saa olema kerge ja läheb meile üht-teist maksma, aga oletame, et kui linnaplaneerimisvalitsuses oleks keegi tuttav, kes haldab andmepanka ja see keegi soovib rannaäärset karpi vaatega saarestikule, aga sahtlihinnaga, siis mina isiklikult oleks valmis selle nimel vahe omast taskust katma ja kahjumisse kirjutama. See oleks seda valu väärt.”

      Kui Raimond rääkis kellestki hüpoteetilisest, kes teab kedagi, kes on kellegi sõber jne, siis oli tegemist isikuga, kellel oli tegelikkuses ka reaalne nimi ja isikukood ning tal endal oli teada vähemalt tolle isiku pangakonto number. Seda teadsid mõlemad tema kaaslased hästi. Raimondil oli selliseid sidemeid varnast võtta ja nüüd rääkis ta juba kindlaks kujunenud plaanist. Kui ka vahel tundus, et ta heidab mõne kondi lausa hüppelt, siis spontaansest teost oli see kaugel – ta ei tulnud kunagi pooliku plaaniga välja. Ta ei teinud midagi mõtlematult. Ta lihtsalt püüdis lennult ja heitis lennult. Just see oli ühtlasi Kareni silmis Raimondi võlu, mille tõttu ta mehe kohati mannetuid komplimendinääpse talus – tema tööalane efektiivsus ja analüüsi kiirus kompenseeris selle kõige.

      Meestele lähenedes sekkus ta taas vestlusse.

      “Olgu,