Sina maga, mina pesen nõud. Stig Claesson

jõudmiseks pean ma ületama tiheda liiklusega tänava. Ootasin siis ülekäiguraja ääres rohelist tuld ja üks naine hurjutas mind, sest ma suitsetasin. Ma olin sedavõrd jahmunud, et mulle ei tulnud pähegi teda põrgusse saata. See, et ta mind hurjutas, ei teinud mulle tuhkagi, mind jahmatas see, et keegi üldse minuga rääkima hakkas.

      Meie tänapäeva ühiskonnas pole sünnis suitsetada ei õues ega toas. Selle asemel tuleb süüa aedvilju või järada õuna. Vanasti anti üks niisugune õun jõuluõhtul, ülejäänud aasta jooksul võisid aga suitsetada, niipalju kui tahtsid või endale lubada võisid. Isegi selles suures õllesaalis, suures isegi Stockholmi kohta, oli vaid mõni üksik laud suitsetajaile reserveeritud. Meid oli vähe, kes me nende laudade taga istusime, kaks-kolm naist ja mõned mehed. Kõik olid minuvanused ja küllap nägime kõik välja, nagu oleksime mõnest vanadekodust jalga lasknud. Ülejäänud nooremate külaliste silmis olime kõige vanemad kogu maamuna peal. Ja nii me ka ilmselt end tundsime: hallipäised, kortsulised suitsutõmbajad.

      Oli külm kevadtalvine nädal, kui ma Stockholmis olin. Märtsi keskpaik, ja küllap just siis emahiir minu punasesse kirjutusmasinasse oma pesa tegigi. Ma tahan nii arvata ja sellepärast ma nii arvangi.

      Igal juhul valis ta õige värvi, et mul oleks võimalik teda koos poegadega maha nottida.

      Miks ma kirjutusmasina pööningutrepile panin, seda ma õieti ei tea, ja ma ei tea, miks ma selle sinna vedelema jätsin, nagu oleks see armas mänguasi unustatud. Unustama kipun ma küll, aga see pole just eriti uus häda. Võib-olla tõstsin ma selle sinna mõtlematult, ja nii see siis ununeski. Ega mul pööningule kuigi tihti asja pole. Ühesõnaga, kirjutusmasin on tuksis, ja enam pole ainsatki kohta, kuhu rikkis kirjutusmasinat parandusse viia. Aga nagu ma juba mainisin, on mul ka reisikirjutusmasin, niisama sõbralikult meelestatud, nagu oli see punanegi, kuid tuhkjaskollane, tuhkrukarva. Surma värvi. Surmariigi värvi.

      Võib tunduda, et kui inimene on nii vanamoeline, et kasutab kirjutus-masinat, siis on tal ka silmanägemine sedavõrd töntsiks jäänud, et kirjutusmasina värvil pole mingisugust tähtsust.

Aga jätame selle praegu kõrvale. Ma pole oma viimase Stockholmis-käiguga veel lõpetanud. Ma ei sõitnud ju Stockholmi selleks, et end mingis õllesaalis suitsetamiskeelu pärast üles ärritada. Ma olin ette kujutanud, et mul on seal tähtsaid asju ajada, mis osutuski lihtsalt ettekujutuseks. Asju saab ajada telefoni või kirja teel. Õllesaalis käisin ma esimesel õhtul, pärast enam mitte. Ma käisin teistes kõrtsides, kus minul ja mu sõpradel oli kombeks käia. Ma ei tundnud seal mitte kedagi. Küsisin endalt, kas meie, sünnilt stockholmlased, aga üles kasvanud talupojaühiskonnas, olemegi tagasi kutsutud metsadesse, et seal vahipostil olla. Aga mille vastu? Hiirte vastu? Hulkurkasside vastu? Vanu põllusiile ja maalappe me ei saa ju hoida kinni kasvamast, mets ronib üle kiviaedade ja selle vastu ei saa me suurt midagi teha. Aga nagu Carl August Ehrensvärd ütleb: „Kes tohiks öelda, et Rootsimaa Taewas on ülekohtune, kui tema saadab walgust ja wihma Männile ja Kuusele.“1

      Kõik on nii, nagu ta on ja on välja kujunenud.

      Kuidas näeb välja see heinamaa, kus me kõik ükskord kohtume?

      Igal juhul seal Stockholmis ostsin ma ühel päeval endale tumeda ülikonna ja ilusa sinakasmusta raglaanlõikega mantli. Vaatasin end seal meeste valmisriiete kaupluses peeglist, et näha, kas ülikond ja mantel mulle ikka hästi istuvad. Seda ma ei näinud. Ma nägin iseennast, pea hall ja jume pärast pikka talve kahvatukollane. Müüja, pikk teksade ja Havai särgiga nooruk, ütles, et riided istuvad mulle nagu valatud, aga lisas siis midagi sellist, et ma peaksin enne surma juukseid lõikama. Ta ütles seda nii, nagu oleks minu poolt ebaviisakas surra pikajuukselisena. Minu tuju läks sellest igal juhul heaks ning naeratus näol ja ostukott käe otsas, seadsin ma sammud juuksurisalongi poole, kus ma tavaliselt käin. See asub õllesaali kõrval, millest ma rääkisin. Mõtlesin lasta mitte ainult juukseid lõigata, vaid ka habet ajada.

      Minu juuksur polnud ükskõik kes, tal oli seljataga kahekümne viie aastane juuksuritöö kogemus Chicagos. Ta oli Rootsimaa viimane habemeajaja, kes oli võimeline habemenoaga habet ajama. „Dagens Nyheter“ tegi mõne aasta eest selle kohta uuringu. Tollal leidus Umeåst põhja pool vaid kaks juuksurit, kes ajasid habet habemenoaga, ja siis veel minu juuksur. Mõni neist seal teisel pool polaarjoont on ehk praegu veel elus, aga Stockholmis on minu juuksur kindla peale ainuke, kes noaga habet ajab. Ja on väga meeldiv, kui sul noaga habet aetakse.

      Väikeses juuksurisalongis oli kõik endine, aga minu juuksurit, kelle nimi oli Sven, seal ei olnud. Tema asemel oli seal üks üpris kena kehaga naine, kes pühkis pärast äsjase kliendi teenindamist põrandalt juukseid kokku.

      Kus Sven on? küsisin mina.

      Haiglas, ütles tema.

      Millal ta tagasi tuleb? küsisin mina.

      Ta ei tule enam tagasi, ütles tema.

      Ta osutas ühele kolmest juuksuritoolist ja andis mulle märku istet võtta, öeldes: Sinu juuksed vajavad lõikamist ja mina lõikan.

      Ja mu juuksed said lõigatud ja pealegi hästi. Sel ajal kui naine mu juukseid lõikas, vaatasin end peeglist ja leidsin, et kevadine jahedus oli mu põsed kergelt õhetama pannud.

      Habet sa mul muidugi ei aja, ütlesin mina, ja selle peale ütles naine ei, aga lubas mul kasutada patareidel töötavat pardlit, kui ma tahan.

      Habemenoaga sa siis habet ei aja? küsisin mina.

      Ei, ütles tema. Ma tean, et Sven oskas. Mõned sisserändajatest juuksurid oskavad ajada küll. Aga kuidas neil klientidega on, seda ma ei tea. Praegu on moes ajamata habemega ringi käia.

      Luba mul siis pardlit kasutada, ütlesin mina. Juuksed on ju lõigatud. Ma ostsin äsja tumeda ülikonna ja mantli, sellepärast mul ka see suur kott. Müüja vihjas, et ma ei tohiks enne otsi anda, kui olen juukseid lõiganud. Minu hõreda habemetüüka kohta ei lausunud ta sõnagi.

      Ei kulunud kuigi palju aega, kui mu habe sai aetud, niivõrd kui patareidel töötava pardli puhul üldse saab korralikult aetud habemest rääkida.

      Miks Sven siis tagasi ei tule? küsisin. Ma olen palju aastaid tema juures juukseid lõiganud ja habet ajanud. Ma olen elanud siin lähedal, niikaua kui ma mäletan. Nüüd elan ma suurema osa ajast oma maamajas. Sellest ajast saadik, kui pensionile jäin. Umbes. Ma sõitsin Stockholmi vahet enamasti just selleks, et Sveni juures juukseid lõigata. Kui Sven tagasi ei tule, siis ehk tohiksin sõita siia sinu pärast.

      Kui lihtsalt see kõlas. Autoga võtab mul lennuväljale sõit alla tunni, umbes tunni aja pärast olen Arlanda lennujaamas, ja sealt Stockholmi ja oma korterini jõudmine on juba käkitegu.

      Ja juuksur Svenini ja õllesaali suminani.

      Ma olen väitnud, et mul on naiste suhtes samasugune äratundmismeel nagu haigel kassil teatud rohukõrte suhtes.

      Ma küsisin naiselt, kes mu juukseid lõikas, mis ta nimi on. Tema nimi oli Katarina, aga ta tahtis, et ma kutsuksin teda Kittyks.

      Kitty, ütlesin ma siis, lähme korraks õllesaali. Pane oma salong kinni. Õllesaal on praegu tühi. Kitty ütles muiates ei.

      Siis ta kahetses, et oli muianud, ja süütas sigareti. Paistis, et ta kahetses nii oma ei-d kui ka muiet.

      Miks sa endale mantli ostsid? küsis ta. Kas sa kevadesse ei usu?

      Ma ostsin tumeda ülikonna, ütlesin mina, juhuks kui ma peaksin siit ilmast lahkuma. Ja sellepärast lasin ma ka juukseid lõigata. Nüüd ma võin minna. Mantlit ei saanud ma ostmata jätta. See on raglaanlõikega. Tähendab – käised on pikendatud kaelaääriseni. Ma olen kaua aega niisugust otsinud. Ma tahan välja näha nagu lord Raglan.

      Ja kes on lord Raglan? küsis tema.

      Teda ei ole enam, ütlesin mina. Ta oli. Ta oli üks kuuesajast vaprast britist, kes ratsutas surmale vastu Balaklava lahingus. Venelaste vastu. Üks Prantsuse ohvitser, kes oli kõige selle