Sina maga, mina pesen nõud. Stig Claesson

      STIG CLAESSON

      Sina maga, mina pesen nõud

      Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe

      „Loomingu Raamatukogu kuldsari“

      SA Kultuurileht

      Tõlgitud väljaandest:

      Stig Claesson

      Sov du så diskar jag

      En bok för alla

      Stockholm, 2006

      Esitrükk:

      Stig Claesson, „Sina maga, mina pesen nõud“

      Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe

      Loomingu Raamatukogu, 2009, nr 28–30

      Tallinn, SA Kultuurileht

      Toimetanud Anu Saluäär-Kall

      Korrektuuri lugenud Lauri Eesmaa

      Kujundanud Maris Kaskmann

      © Stig Claesson, 2004

      Esitrükk: Alfred Bonniers Förlag, Stockholm, Rootsi

      Eesti tõlke kirjastamise loa on andnud Bonnier Rights, Stockholm, Rootsi ja kirjandusagentuur Banke, Goumen & Smirnova

      © Tõlge eesti keelde. Ülev Aaloe pärijad ja Loomingu Raamatukogu, 2021

      © Saatesõna. Anu Saluäär-Kall ja Loomingu Raamatukogu, 2021

      © Kaanefoto. Dan Hansson, 1991

      E-raamat OÜ Flagella

      ISSN 2674-4678 (trükis)

      ISSN 2674-4686 (epub)

      ISBN 978-9916-616-31-4 (trükis)

      ISBN 978-9916-616-32-1 (epub)

      Armas Jumal, tee nii, et kaks korda kaks ei oleks neli.

      Ivan Turgenev

I

      Gertrude Stein on kusagil öelnud, et pole mingit mõtet armastada väikesi poisse, kui niikuinii on teada, et nad kavatsevad sirguda meesteks. Umbes samamoodi mõtlen mina, kui näen kaheksat läbipaistvat roosat vastsündinud hiirt. Pole mingit mõtet neid armastada, sest niikuinii kavatsevad nad sirguda täiskasvanud hiirteks ja närida asju, mis pole närimiseks mõeldud. Igal juhul mitte hiirtele. Ja nii ma lõingi nad külmavereliselt maha, ematud, nagu nad olid. Ema olin ma päev varem kätte saanud Norras valmistatud plastlõksuga, mis oli tehtud just hiirtel pea maha raiumiseks. Sellega ei taha ma öelda, et Gertrude Steinil oleks olnud mõni efektiivselt tappev lõks väikestele poistele, aga kes teab.

      Nojah. Emahiir, kes need kaheksa süütut hiirepoega sünnitas, valis nende ilmaletoomiseks lihtsalt täiesti vale koha, nimelt minu punase kirjutusmasina, mille ma olin ettevaatamatult pööningutrepile jätnud. Punane kirjutusmasin, nüüd juba väärtuse kaotanud, on olnud minu kaaslaseks üpris kaua. Peale selle on mul üks väike tuhkrukarva reisikirjutusmasin. Unustatud ja pööningutrepile pandud kirjutusmasin on emahiirele suurepärane koht, kuhu mõne rohukõrre ja paberitupsu abil poegimiseks pesa ehitada, aga kirjutusmasin muutub kasutuks ja hiirepere peab karistuseks eluga hüvasti jätma. Apokalüpsise punase kirjutusmasinaga on juba kord nii, et see, kes seda kasutab, on määratud kaotama rahu maa pealt, nii et me võime kõik üksteist maha nottida. Inimesi ja hiiri, hiiri ja inimesi. See, kes on sunnitud tuhkrukarva kirjutusmasinat kasutama ja tunneb mingilgi määral Piiblit, teab, et ta peab rääkima surmast. Surmast suure S-iga, jätan lisamata.

      Umbes seda rääkisin ma oma matusekõnes, kui matsin hiirepojad kuivanud kirsipuu alla, mis oli suve esimeste nappide piksekärgatuste ajal välgule ette jäänud. Emahiire olin ma lihtsalt minema visanud. Kass leidis ta muidugi üles ja tassis ilma peata korjuse tuppa, et näidata, kui osav hiirepüüdja ta on. Muide, tegemist on emakassiga, kes on tüütult seltsilembene ja läheb kohati oma vingumisega liiale. Näuguda ta ei oska, ja kui ta üritab seda teha, siis kõlab see nagu õlitamata ukse kriiksumine. Tema viis poega, kelle ta puukuuris pappkastis ilmale tõi, olin ma samuti sunnitud julmalt maha nottima. Poegade isaks oli emakassi enda isa, hirmunud ja räsitud hulkurkass. Vahel ilmub ta välja, teda on hale vaadata ja ma annan talle süüa.

      Siin Põlvesilmavoorel on vähe maju, kus sees elatakse. Aga nii nagu ma ei taha oma pööningule hiiri, ei taha ma ka puukuuri kassifarmi, seega pean olema veidi südametu. Aga ka südametusel on piir. Loomasõbrad leiavad muidugi, et hulkurkassile vahel süüa andmisest ei piisa, et saaksin andeks vastsündinud hiirte tapmise või viie pimeda kassipoja külmaverelise mahanottimise, kuivõrd ma ei saa öelda, et tegemist oli ettekavatsemata mõrvaga. Liiga vähe teatakse kadunud talupojaühiskonnast, mis minu põlvkonna üles kasvatas, aga selle võib inimestele andeks anda, sest ega minagi taipa suurt midagi sellest, kuidas peaks suhtuma ühiskonda praegusel kahekümne esimese sajandi kolmandal aastal, ei suurtes ega väikestes asjades. Nii mõneski mõttes on minust saanud võõras, ja ma jään selleks seni, kuni kord sarkofaagis lõpetan. Varem või hiljem, kes seda teab. Igal juhul neid viit kassipoega mattes ma mingit kõnet ei pidanud; siin Põlvesilmavoorel nimetatakse neid kiisideks. Õigemini nimetati, siis kui veel murret räägiti. Seda ma mäletan küll. Minu isa oli siit kandist pärit ja lapsena olin ma tihti siin ja õppisin maha nottima nii hiiri, kassipoegi kui ka vanu lösutajaid kanu. Siis olid nad kõik veel elus, vanaisa ja vanaema ja sõtsed ja vanemad ja õed-vennad. Nüüd pole neist enam kedagi, mina üksi olen veel elus.

      Maja, milles ma elan, pole kuigi suur, aga on punane – nagu see on alati olnud. Peaukse ees on klaasveranda, selle veranda pärast oleks isegi Rainer Maria Rilke mind kadestanud. Ta on kirjutanud, et tahaks meeleldi endale klaasverandat, kus võiks korvtoolis istuda ja karvast koeranässi kõrva tagant sügada, ise samal ajal täis veendumust, et teab naistest kõike. Minu teada ta sellist verandat kunagi ei saanud. Aga minul on see olemas. Korvtooli ja koera mul küll pole, aga naistest tean ma siiski nii palju, kui pean paslikuks teada. Aga samas olen ma ka kakskümmend viis aastat vanem, kui Rilke üldse elas.

      Sellest on nüüd nelikümmend aastat, kui ma Põlvesilmavoore küla ääremaal metsaserval maja päranduseks sain, ja algul ma ei teadnud, mida sellega õieti peale hakata, aga kuna ma pärisin ka veidi raha, siis lasin ühel suvel sisse panna kõik tänapäevased mugavused, nagu elektrikütte ja muu sellise. Siis avastasin ühel päeval kümme aastat tagasi, et ma olen pensionil, ja siis kolisingi enam-vähem siia. Algul vähem, siis üha enam. Stockholm oli minu jaoks kasvanud liiga suureks ja liiga inetuks, aga oma sealse väikese korteri jätsin ma alles. Ma arvasin, et hakkangi metsa ja suurlinna vahet pendeldama, et mulle on seda vaja – mets vaikuse ja üksinduse jaoks ning suurlinn intelligentsete kõrtsivestluste jaoks mõne õlle juures. Aga minu põlvkonnakaaslased kolisid samuti päritud majadesse ja osmikutesse inimtühjadele metsaaladele ja meenutavad seal ringi käies vanu aegu, ise samal ajal nuputades, kus hiirtekäigud võiksid olla, et hiirelõks ikka õigesse kohta paigutada, ning võib-olla on paljudel neist klaasveranda, kus nad istuvad nagisevas korvtoolis ja põrnitsevad ärahellitatud kassi, kes ilmselt on pojad saanud, ja nüüd on neil tähtis teada saada, kuhu kass on nad peitnud, ja meelelahutuseks ei mõtle nad niivõrd sellest, mida kõike nad naistest teavad, vaid just sellest, kuhu kõik need naised on jäänud. Või juurdlevad nad selle üle, kust võtta jõudu, et autot pesta ‒ seda muret minul kahjuks ei ole.

      Ma tean umbkaudu, kus paar minu sõpra elavad, aga enamik neist on surnud. Sama kehtib suuresti ka minu naissõprade kohta. Mõned neist, kes on veel elus, on samuti metsa kolinud ja elavad päranduseks saadud majades, kus on klaasveranda, ja seal nad siis kiiguvad tasakesi oma mustaks värvitud kiiktoolides ja arvavad, et teavad meestest kõike, ja nad teavadki meestest kõike. Ja mina oma klaasverandal küsin, nagu Rilke küsis Marina Tsvetajevalt: Kuidas näeb välja see tuba, kus me kunagi kohtume?

      Nad ei kohtunud iialgi.

      Aga umbes sama küsimuse esitasin ma kassipoegadele, kui olin nad maha nottinud: Kuidas näeb välja see taevas, kus me kunagi kohtume?

      Me ei kohtu iial. Nii lihtne see ongi.

      Ma saan väita vaid seda, et üksindus ja vaikus siin metsarohke kihelkonna