Head naabrid. Mattias Edvardsson

kohe.“

      Tõmbasin T-särgi selga ja läksin koos lastega perekond Selanderi aia poole. Fabian oli juba batuudil ning varsti olid ka William ja Bella endal sandaalid jalast saanud, valmis üles ronima. See oli tõesti kõige väiksem batuut, mis ma kunagi olin näinud. Nad pidid kordamööda hüppama, sest muidu ei oleks see õnnestunud.

      „No tere!“

      Jacqueline tuli rõduuksest välja ja oleks mulle peaaegu otsa kõndinud. Ta pikad juuksed olid krunni pandud, silmad peidetud mustade päikeseprillide taha. Seljas polnud muud kui erepunased bikiinid.

      „Tere,“ ütlesin ma ja mu pilk eksles ringi.

      Igal pool nii palju ihu.

      „Kui tore, et te läbi astusite. Kas tahad klaasikest?“

      Ilma igasuguse märgita ebakindlusest tõstis Jacqueline päikeseprillid kahe käega pea peale, paljastades nii veelgi rohkem täiuslikult päevitunud ihu.

      Ma ei teadnud, kuhu oma silmi panna.

      „Aitäh, aga ma pean edasi värvima,“ ütlesin ma ja näitasin värvilaike oma kätel.

      Jacqueline naeratas ja silmitses mind.

      „Vaesekesed. Te muudkui rabate.“

      „Kas sobib, et jätan lapsed siia?“ küsisin ma.

      Ta naeris ja noogutas.

      „Värvi aga. Küll me hakkama saame.“

      Ta möödus minust nii lähedalt, et kookosõli lõhn kõditas mu ninasõõrmeid. Murul lamamistooli kõrval astus ta oma plätudest välja ja sirutas oma sisseõlitatud keha pikaks, käed pea taga. Ma ei oleks tohtinud vaadata, aga raske oli järele jätta.

      „Ma tulen teile tunni aja pärast järele,“ ütlesin Williamile ja Bellale. „Muidugi oskate ise ka koju tulla.“

      Neil polnud aega vastata.

      Kui ma üle õue tagasi läksin, rippus päike madalal katuste kohal nagu hiiglaslik tulekera, mis läbi taeva tungis. Higi voolas mu laubalt ning ma nägin punaseid ja kollaseid tähti ja pilvi. Pidin pimestuse vältimiseks pilgu ära pöörama ja juhuslikult maandus mu pilk vasakul asuvale majale. Number neliteist, kus elas Ola Nilsson, mees, kes oli väärkohtlemise eest süüdi mõistetud.

      See käis väga kähku, kestis sekundi või kaks. Ma pilgutasin silmi ja kissitasin katuseviilu poole silmi. Ta vaatas praokil aknast alla minu poolt. Terava, intensiivse pilguga.

      Niipea kui ta sai aru, et ma teda nägin, oli ta kadunud.