Mõrv mõisahotellis. Betty Rowlands

et seda kirjutuslaua taga istudes raisku lasta, ja nii oli naine igal hommikul kell kümme õues, kus ta varaste septembripäevadega kaasas käivat sinitaevast ja mõnusat soojust nautis, tänades end mõttes selle eest, et tal oli olnud õnne ja taipu London seljataha jätta ja end tüünes Cotswoldi külas sisse seada.

      „Ei kujuta ette, kuidas ma linnaelu üldse taluda suutsin,“ tähendas ta ühel hommikul möödaminnes kõrvalmajas elavale kunstnikust naabrile. Melissa silmitses rahuloleva ohkega oma väikest köögiviljaaeda ümbritsevatel püsilillepeenardel õilmitsevat värviküllast lillemerd, küpseid vilju õunapuus ja veripunaseid marju tulvil viirpuuhekki. „Kes tahaks selle kõik vahetada heitgaaside ja aknast mööda kihutavate busside mürina vastu?“

      Iris Ash, vilajas nagu sarapuuvõsu ja pähkelpruuni jumega, katkestas hetkeks kartulivõtu ja lonkis kahte aeda eraldava tara juurde.

      „Sina eelistad niisiis kombainide kolinat ja sõnnikuhaisu!“ Naine osutas mõrkja naeratuse saatel oma lühikeseks lõigatud kartulikoorekarva juustega kaetud peaga kaugemas külaservas ühel põllul tolmupilves edasi-tagasi müriseva ja koliseva masina suunas.

      „No sa saad aru küll, mida ma silmas pean,“ ütles Melissa. „Maaelu hääled ja lõhnad pole pooltki nii hullud. Ja enda tarbeks köögiviljade kasvatamine on puhas rõõm,“ lisas ta rahuloleval ilmel värskelt nopitud oakaunu korvi toppides.

      „Sul on seal korralik saak,“ nentis Iris pikkade roheliste kaunade kuhja silmitsedes. „Paned sügavkülma?“

      „Mitte kõiki. Lubasin natuke Chloele ka anda.“

      „Oma näitlejannast semule? Kuidas lavastusega sujub?“

      „Täna õhtul on esimene proov. Ta kutsus mind samuti kaasa ja mis sa arvad, kes seal veel on? Rikkur Mitch isiklikult.“

      „Veab sul. Nägin mõni päev tagasi Gazette’is ta fotot, andis mingi ülla eesmärgi toetuseks tšekki üle.“

      „Jah, ma olen kuulnud, et ta kisub sinna filantroobi kanti. Tögasin vaest vana Joed natuke ja andsin mõista, et mul on kavas hakata temaga plaani pidama.“

      „Vaata ette!“ Irise silmad särasid üleannetult. „Ma olen kuulnud, et kõrgeauline Penelope de Lavier on talle juba käpa peale pannud.“

      „Iris! Ma ei teadnudki, et sa kõmuveergusid loed!“

      „Ühe kliendi käest kuulsin.“ Iris, kes maalis majadest ja aedadest akvarelle, oli kohalike maaomanike seas väga populaarne.

      „Kuulsid veel midagi põnevat?“

      Iris kergitas kulmu. „Millest selline huvi? Ega sa ometi kavatse teda tõsimeeli jahtima hakata?“

      „Ära ole tobe, Iris, muidugi mitte.Ta on alles kolmekümnendates, niisiis kahjuks meie mõlema jaoks liiga noor. Kurb küll.“ Melissa ohkas teeseldud kahetsusega. „Ehk pakub küps krimikirjanik talle siiski rohkem huvi kui mõni lõuani ulatuvate jalgade ja tühja peaga debütant.“

      „Penelope de Lavier ei ole tühja peaga,“ teatas Iris, keda, nagu selgus, oli pruutis piiga ambitsioonikas, kuid selles küsimuses pisut pettunud ema ligi tund aega oma pajatustega tüüdanud. „Peab koos leedi Charlotte Heightoniga Dizzy Heightsi nimelisi butiike. Vajab rahastamist – kavatseb vajaliku summa koos pulmatordiga kätte saada.“

      „Nüüd hakkab midagi meenuma. Äkki ma lugesin selle kohta midagi The Timesi ärilehest? Nad kavatsevad veel poode avada ja otsivad toetajat.“

      „Leedi Vowdeni sõnul enam mitte,“ kuulutas Iris ulaka muigega. „Ja tema sõnul järgivad Penny ja Charlotte motot „mis hundi käes, see hundi kõhus“, niisiis ära parem hakka seda noort Midast meelitama, muidu saad noa selga.“

      „Ära nüüd sina ka hakka! Joe juba hoiatas mind ohtude eest, mida toovad kaasa kahtlased sidemed allilmaga.“

      „Sa oled selle kena mehe vastu julm.“ Iris oli korduvalt väljendanud seisukohta, mille kohaselt pidanuks Melissa Joed rohkem julgustama. „Muide,“ lisas ta teeseldult ükskõikse tooniga, mis mõistagi kedagi ära ei petnud, „kui teil, näitekunsti kummardajatel, peaks lavakujunduse juures abi vaja olema, siis võite julgelt minu poole pöörduda.“

      „Ja nii saaksid sinagi võimaluse Rikkur Mitchiga tutvuda? Iris! Mõelda vaid, sinu vanuses veel kullakaevajaks hakata!“

      Iris ei lasknud end loksutada. „Päriselt. Äkki ta tellib minult oma kummituslossi maali.“

      „Seal kummitab või? Chloe pole seda küll maininud.“

      „Peab kummitama. See rajati keskaegse kloostri varemetele. Noh, ma ei saa siin kauem keelt peksta. Pean enne lõunat töö tehtud saama.“ Iris haakis end tara küljest lahti ja sirutas käe hargi järele. „Muide, sa kirjutasid oma teatritükki nagunii mingi vaimu ka sisse, mis?“ Ta kõkutas naerda. „Loodetavasti ei hakka päris tondid arvama, et te nende üle nalja viskate. Muidu võivad asjad käest ära minna!“

      TEINE PEATÜKK

      „See Mitchell on väheke imelik,“ ütles Chloe oma vanavõitu Fiestat Heyshilli mõishotelli parkimisplatsi täitvate Range Roverite, Porschede ja Mercedeste vahele parkides. „Nõuab, et me kõik proovid siin korraldaksime, kavatseb alati ka ise kohal viibida, ise proloogi ette kanda, ja toob mingi oma isa vana joodikust semu politseiniku rolli mängima.“

      „Saab oma soovid täide viia – äkki on ta terve elu tahtnud lavalaudadele astuda?“ pakkus Melissa.

      Chloe kehitas õlgu. „Eks see ole muidugi võimalik. Ma ainult loodan, et emmal-kummal kübekegi annet on. Mina arvasin, et magnaadid jagavad käske ja jätavad muu oma käsilaste hooleks.“

      „Kindlasti mõnega see nii ongi, aga küllap tahavad paljud teada, mis nende firmades toimub. Ma olen kuulnud korporatsioonijuhtidest, kes käivad salaja ringi ja helistavad oma ettevõtetesse, et kontrollida, kas sekretär ikka käitub kundedega viisakalt.“

      Chloe mühatas. „See on loogiline siis, kui inimene asjast midagi jagab. Mulle on mulje jäänud, et see sell ei tee isegi lavatornil ja eeslava kaarel vahet.“

      „Mis sa selle pärast ikka muretsed,“ kõhistas Melissa naerda. „Vähe usutav, et sul nii väikses ruumis emba-kumba olema hakkab.“

      „Oh, sa saad aru küll, mida ma silmas pean. Muide, ta on su käsikirjast tohutus vaimustuses.“

      „See on tore.“

      Chloe vinnas oma aukartustäratava kogu autost välja ja hakkas midagi istme tagant kobama. „Saadanas!“ pomises naine. „Ma unustasin rekvisiitide koti maha.“

      „Mis rekvisiidid?“

      „Asjad proloogi jaoks, tead küll: nuga, revolver, pudel sildiga „KIHVT“ …“

      Melissa puhkes laginal naerma. „Juba esimene ülesanne läks metsa, ma kardan, et nüüd saad sa küll kinga.“

      Chloe priskel näolapil peegeldus üksainus suur masendus. „Ta hakkab arvama, et ma olen lootusetu juhtum,“ halas naine.

      „Ära ütle, et sa unustasid – ütle, et rekvisiitor pole neid veel ette valmistanud, ja ta peab nende kasutamist matkima. Nii tunneb ta end tõelise profina. Lähme nüüd, kell on peaaegu seitse. Hilinemise eest võetakse veel punkte maha.“

      „Ma loodan, et kõik teised on kohal.“ Chloe vaatas kiirustades kruusaga kaetud platsil ringi. „Oi, tore, seal on Dittany auto – mitu inimest pidi temaga tulema.“

      „Kelle?“

      „Dittany^[1.] Blairi. Ebaharilik nimi, eks? Vist mingi lille oma.“

      „Väga ilus. See koht meeldib mulle.“ Melissa oli juttu ajades imetleva pilguga vana häärberi fassaadi silmitsenud, selle meekarva Cotswoldi kivist müürid särasid õhtuvalguses kuldsetena. „Iris mainis, et sel on muljet avaldav ajalugu.“

      „Nii