Mõrv mõisahotellis. Betty Rowlands

ion>

      Originaali tiitel:

       Murder at the Manor Hotel

       Betty Rowlands

       Bookouture

       Toimetanud Mari Tuuling

       Kujundanud Piia Stranberg

       Kaanefotod: Shutterstock / / dvoevnore / Richard Semik / JeniFoto;

       Adobe Stock / Laura

       Copyright © Betty Rowlands 1993, 2018

       Originally published as Exhaustive Enquiries by Hodder & Stoughton Ltd. in 1993

       First published by Bookouture, Storyfire Ltd., in 2019

       Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2021

       ISBN 978-9916-12-138-2

       ISBN 978-9916-12-139-9 (epub)

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

      Tegemist on ilukirjandusega. Nimed, tegelaskujud, ettevõtted, organisatsioonid, kohad ja sündmused, välja arvatud üldkasutatavad, on kas autori kujutlusvõime vili või leiavad kasutamist väljamõeldud kontekstis. Igasugune sarnasus tegelike elavate või surnud inimeste, sündmuste või kohtadega on täiesti juhuslik.

      AUTORI MÄRKUS

      Ülem- ja Alam-Benbury külasid te üheltki Cotswoldi kaardilt ei leia. Nii külad, nende asukad kui ka kõik teised selles raamatus mainitud tegelaskujud ja paigad on kujutlusvõime vili.

      ESIMENE PEATÜKK

      Umbes augusti keskel helistas Melissa Craigile Joe Martin.

      „Mõtlesin küsida, kuidas uus romaan ka edeneb,“ ütles mees petlikult ükskõikse häälega. „Kui palju hetkeseisuga laipu on?“

      „Kolm. Värskeim on mõneks ajaks külma pandud.“

      „Ta on siis surnukambris?“

      „Ei, ooteseisundis. Ma tegelen parasjagu muude asjadega.“

      Järgnes paus, mille vältel Melissa kahjurõõmsalt oma agendi pahakspanevalt kipras kulmu vaimusilma ette manas. Kui naine ei teinud vähimatki katset teda toimuvast täpsemalt valgustada, jätkas mees pisut pingutatult: „Kas mulle seda ka öeldakse, mida need „muud asjad“ endast kujutavad?“

      „Otse loomulikult, see ei ole saladus. Ma kirjutan siin kohaliku näiteringi jaoks ühte väikest tükki. Nende lavastaja on õppejõud kohalikus kolledžis, kus ma loovkirjutamist õpetan.“

      „Mis tükki?“ küsis Joe kahtlustava häälega.

      „Komejanti,“ teatas Melissa, soovides, et ta näeks seejuures mehe nägu.

       „Misasja?“

      „Ehk oleks õigem öelda „krimijanti“.“ Melissa lausa kuulis, kuidas väiksemat sorti pahameelelaengud liinil praksusid, kui ta suure vaevaga naeru alla surudes asja selgitas. „Mõrvaplaanid ja kahtlased ettevõtmised, kõik värsivormis.“

      „Tule taevas appi, kellel peaks sellist asja tarvis minema?“ ahmis Joe õhku. „Ei, ära ütle midagi. See tuleb ettekandmisele Cotswoldi pensionäride iga-aastasel jõuluüritusel. Või mingi uue programmi, näiteks „Meelelahutust vaimust vaestele“ raames.“

      „Sa ei tohiks eakate ega puuetega inimeste üle nalja visata,“ noomis Melissa. „Sa võid vabalt ise kunagi ühel päeval nende sekka sattuda.“

      „Tänan, et meelde tuletasid. Aga vahepeal ehk tohin sulle meelde tuletada, et sul on tähtaeg kukkumas.“

      „Ma pole seda unustanud. Sellele asjale kulub vaid nädal või paar ja see on tohutult lõbus. Pärast seda võtan „Tantsud surmaga“ jälle värske innuga ette.“

      „Oleks palunud küll.“ Taas paus. „Noh, kas sa kavatsedki oma krimijandi osas nii kidakeelseks jääda?“

      „Eks ma siis räägin, kui sa nii väga tahad, aga ma hoiatan sind, et sinu jaoks ei pudene siit midagi.“

      „Seda ma arvasingi.“

      „Joe, unusta kordki raha ära. Chloe toob selle lavale Stowbridge Playersi trupi jaoks ja kutsus mind nende lugemisproovi vaatama. Mingi rikas veidrik tahab oma sünnipäevapeol külaliste meelt lahutada ja kuna see langeb juhtumisi kokku halloween’iga, siis nad mõtlesid, et võiks sellest kõhedust tekitava mõrvaloo teha.“

      „Ja edasi?“

      „Nad valisid ühe teksti amatööridele mõeldud kogumikust, aga see oli võrdlemisi punnitatud. Chloe küsis, kas ma oskaksin neile selle parandamiseks mõned soovitused anda.“

      „Kui nad soovisid vaid sinu nõuandeid kuulda …“ alustas Joe, kuid Melissa polnud veel lõpetanud.

      „Mina tegin ettepaneku, et kuna see tuleb ettekandmisele peol ja etenduse ajaks on nagunii kõik juba kenasti jommis, siis pole mõtet asjale liiga tõsiselt läheneda,“ jätkas naine selgitamist. „Mõtlesin, et oleks tore mõnda asja muuta – tead küll, vinti juurde keerata –, aga Chloe hakkas autoriõiguste pärast muretsema, niisiis …“

      „… niisiis lubasid sina neile uue tüki valmis kirjutada, mis? Päriselt, Mel, sa võiksid enne oma väärtusliku aja sellistele labasustele kulutamist natuke oma nälgiva agendi peale mõelda!“

      „Mis nälgimisejuttu sa ajad! Kui me viimati kohtusime, paistsid sa väga heas toitumuses olevat. Ja üldse, mulle see asi meeldib.“

      „Aga ikkagi, kui see tüüp on nii rikas, siis mina küll ei taipa, miks ta meelelahutuse eest maksta ei võiks.“

      „No maksabki. Ta köhis Stowbridge’i rahvamaja valgustus- ja helitehnika jaoks päris mitu tonni välja.“

      „Kõva sõna. Kes ta selline üldse on?“

      „Mingi Mitchelli-nimeline tüüp. Kuulu järgi kipub kõigiga kangesti semutsema. Talle meeldib, kui teda Mitchiks kutsutakse.“

      „Ega ometi Richard Mitchell?“ Äkiline muutus mehe hääletoonis maalis pildi Joest, kes korraga pead kergitades ja kõrvu kikitades ninasõõrmete võbinal õhku nuhutab. „Rikkur Mitch – see, keda kõmulehed nimetavad „harjuskist miljonäriks“?“

      „Milline labane viis kellegi kirjeldamiseks …“

      „Figureerib pidevalt finantsuudiste pealkirjades, tal on mitu firmat, umbes aasta eest hakkas tegelema ka hotellindusega?“

      „Võib küll tema olla. Chloe mainis, et talle kuulub Heyshilli mõisahotell, kus kogu see üritus aset leiab. Taevake, äkki see ongi tema!“ Melissa, kes ei suutnud iialgi jätta kasutamata võimalust Joed natuke tögada, jätkas juttu kirest väriseva hääletooniga. „Kui põnev, ma olen alati mõne miljonäriga tutvuda tahtnud. Ehk õnnestub mul ta endaga kokku saama meelitada. Räägitakse, et ta on täitsa kena mees ja pealegi vallaline … mmm!“

      „Eks sa ise tea. Ei usu, et ta sinu tüüp oleks.“ Seekord praksus liinil jääkoorik.

      „No miks sa seda arvad? Võimalik, et ta on igati võluv – ja lisaks veel suurepärane saak. Kui ma ta ära kraban, ei pea ma enam elatise teenimiseks kriminaalromaane kirjutama.“ See oli küll pisut julm, oletas Melissa, teades, mis tunded Joel tema suhtes olid, aga aeg-ajalt oli igati kasulik mehele meelde tuletada, et Melissa ei näinud temas võimalikku austajat.

      „Ole parem ettevaatlik,“ ütles Joe koolipapaliku häälega. „Kui selline raha mängus on, siis pole ka kurikaelad kaugel.“

      Melissa pahvatas naerma. „Oi, Joe, hakka või arvama, et ta kuulub maffiasse!“

      „Kust sa tead, et ei kuulu? See sinu niinimetatud krimijant võib olla varjuks mingile petuskeemile.“

      „Oh, ole vait!“ Muidugi oli see täiesti mõistusevastane, kuid sõna „petuskeem“ kuuldes tundis Melissa külmavärinat mööda selgroogu jooksmas. „Sa tead, et mulle ei meeldi sellised naljad.“

      „Kes ütles,