Loovus ja inspiratsioon. Peatükke minu bakalaureusetööst. Siiri Pärkson

      SIIRI PÄRKSON (PhD.)

      LOOVUS JA INSPIRATSIOON

      Peatükke minu bakalaureusetööst

      Loovus ja inspiratsioon

      Peatükke minu bakalaureusetööst (2005)

      Tartu, 2021

      Autoriõigus: Siiri Pärkson, 2021

      Kirjastaja: Siiri Pärkson

      ISBN 978-9916-9518-4-2 (pdf)

      ISBN 978-9916-9518-5-9 (epub)

      Loovusest üldiselt

      Loovus eksisteerib inimese mõtteilmas, materiaalset märkab vaid tulemusest, valminud tekstist. Inimene on läbi ajaloo omanud seda erilist seisundit, ometi arusaamatuses, võib olla isegi hirmus, omistanud seda välistele (müütilistele ja religioossetele) jõududele.

      Uurides loomisvõimet (mis praktilise suunitlusena – elushoidmise vajadusena leidub orientatsioonina igas inimeses) jaotatakse see sageli osadeks, et niisugust vajalikku terminit mõista. Taoline primitiivne uurimisstiil peitub juba lastes. Mõistmaks, kuidas asjad töötavad, purustavad nad eseme. Sisemusest otsitakse vastust. [Miks on inimesele omane uskumus nagu peituksid vastused sisemuses ehk tõde on varjatud ja peidetud ning välisel vaatlemisel mitte mõistetav, jäägu psühholoogiliste tööde uurimisalaks. Sellel küsimusele vastuse andmine ei ole antud kirjutise ülesanne.] Ebamateriaalse vormina eksisteeriva loovuse sisemusse pole võimalik kiigata, küll aga võib tekkeprotsessi (nii on seda peetud õigeks nimetada) osadeks jaotada ning neid osiseid uurida.

      Tüüpiliselt on täiskasvanu loomuses huvituda tulemusest. Kirjanduse korral köidab seega eelkõige ilukirjanduslik tekst, olgu siis tegemist lüürika, eepika või draamaga. Kirjandusteose lugemine ei paku enamasti täpseid andmeid selle tekke kohta. Ehkki teksti tekkemehhanisme ja loomise seaduspärasusest enam teavet omades peaks lõpptulemuse mõistmine olema kergem.

      Üheks võimaluseks asjade olemusest aimu saamiseks, on jälgida ilminguid muutumises. Ajalooline perspektiiv annab pildi nähtuste muutuise kohta ajas. Iga epohh on liitnud loovuse tunnuseid, nimetanud ümber, vorminud uueks. Kord nähti loovuses üleloomulikku, teisel ajal mõistuslikku. Vastavalt sellele on ka meisterlikkuse, harjutamise, vormi täiuslikkuse küsimus esi- või tagaplaanil. Järgnevat ajaloolist periodiseerimist jälgides tasub meeles pidada et piirid ajastute ja tõekspidamiste vahel ei ole jäigad. Samuti võivad mitmed iseloomulikud jooned esineda üheskoos.

      Filmikunstis eksisteerivad terminid üldplaan, keskplaan ja suurplaan (põhiplaane on muidugi teisigi). Asju kaugemalt, ka ajas tagasivaateliselt uurides avaneb üks pilt. Sündmusi lähemalt või lausa pealt vaadates teine, otseselt osaledes kolmas mulje.

      Kas teos on kirjutatud inspiratsiooni ajel või nõndanimetatult käsitööna, ei saa mõista järelevaates või ajaloolises perspektiivis. Loeb vaid autori enda sõna, kinnitus.

      Küllalt tüüpiliseks on inspiratsiooni tekkimine teiste kunstiteoste alusel. Seejuures tuleb selget vahet teha niinimetatud sekundaarse või teisase inspiratsiooni ja matkimise vahel.

      Miks on vaja uurida loovuse mõiste muutumist läbi ajaloo? Erinevatel aegadel on ühiskond erinev, seega on huvitav näha, kuidas keskkond mõjutab suhtumist ja hoiakuid loovusesse.

      Ülesandelihtsustamiseks kasutatakse töös kahte põhilist, omavahel vastanduvat, levinud seisukohta: loovus, kui inimese sees esinev seisund versus loovus, mis antakse inimesele välispidiste jõudude poolt.

      Ja teiseks traditsiooniliseks vastandpaariks on: loomine kui inspiratsioon versus loomine kui käsitöö.

      Inspiratsioon ja teised terminid

      Vaistlikult adutakse, et inspiratsiooni olemuseni ei jõuta läbi ühe definitsiooni. Peab tutvuma, kuidas erinevad kirjanikud ning teoreetikud sama tunnet ja loomingulist tegevust lahti seletavad.

      Inspiratsioon (lad inspiratio ’sisse või peale puhumine, sisendamine’) on loominguline sisendus, vaimustus, intensiivne ja õnnestav loomeseisund (Neithal 1999). Terminit seostatakse õhu või hingeõhu, hinge ja vaimuga. Õhu ja vaimu samastamist esines juba Antiik-Kreekas. Nii tähistab sõna ‘pneuma’ (hinge)õhku ja (Jumala) vaimu. Samuti nagu sõna ‘spiritus’ (’vaim’) on seotud hingamisega.

      Algselt kasutati inspiratsiooni mõistet teoloogias, tähistamaks jumalikku mõjujõudu kõige elava ja maise üle. See mõjujõud ilmneb juba inimese loomise narratiivis. Andis ju Jumal inimesele elu hinge sisse puhumisega. Samuti kui inspiratsiooni ajel autor justkui annab oma hingejõu teosele.

      Olgu öeldud, et inspiratsiooni tõlgitakse sageli kreeka enthusiasmos’eks. Enthusiasmos tuleneb sõnaosadest en-theos. Seega on tõlkevasteks jumala-sisene-olek. Timothy Clarki arvates on entusiasmi ja inspiratsiooni kasutamine sünonüümidena väär ja seesugune ekslik kasutus pärineb varakristlikust perioodist (Clark 2000: 63).

      Saksakeelne vaste inspiratsioonile on Begeisterung. See tähendab vaimustust, etümoloogiliselt täpne tõlge kõlab ’vaimust-ära-vallatud-saamine’.

      Käesolevas kirjutises kasutatakse eelmainitutest üksnes terminit inspiratsioon.

      Läbi inimajaloo esineb kaks väljapaistvat vaatepunkti inspiratsiooni allika kohta. Ühe järgi on inspiratsiooni lätteks välismaailm, teise järgi looja sisemaailm.

      Inspiratsiooni tähendust uurides hakkab silma selle käsitlemine seoses õhuga: kerge, läbipaistev, gaasiline aine vastandina raske, maise, materiaalsusega.

      Pole juhus, et metafooriline keel seob rusuvad seisundid raskuse, pimeduse ja maadligi olemisega. Aga vabadust ja õnne seostatakse õhulise ja kergega. Kui inimene on õnnelik, siis öeldakse, et ta „meel on kerge“, ta suudab end „maast lahti rebida“ ja lasta „mõtetel lennata“. Lendamist peetakse õnnelikuks seisundiks. Seisundiks, millest on läbi aegade unistatud. Mõttelennust räägitakse inspiratsiooni puhul.

      Eelnevast lähtudes ei üllata sugugi, et positiivsete müütiliste tegelaste elupaigaks on erinevates kultuurides ikka ja jälle taevas, kosmos, pilved, samas kui deemonid, kurivaimud, kuradid, ja muud pahad jõud pesitsevad pimedas maasügavuses. See kõik on väga kõnekas, sest keel määrab meie hoiakud, ja vastupidi: hoiakud kajastuvad meie keeles. Just seetõttu ei maksa loovust uurides keele iseärasusi taunida. Kuradit kujutatakse lonkavana, haavatuna (psühhoanalüüsi järgi võrdub see kohitsemisega), mis tagab tema võimetuse ülemistesse sfääridesse jõudmisel.

      Võib vastu vaielda ja leida, et enamus kirjanikke, poeete on niinimetatult haige hingega, valutavad südant, on murtud, traagilise elusaatuse või õnnetu armastuse ohvrid. Samuti kannatavad paljud puuduse all. Seesuguses ettekujutuses ei leidu justkui kohta õnneseisundile. Siiski, kui autori meel ei ole kerge, sest temas on palju valu, ei tähenda see, nagu ei võiks inspiratsioonihetkedel õnnelaadne seisund vallanduda. Inimene, kes loobub materiaalsetest sihtidest ja vabaneb füüsilise keha toitmisest naudingutega, väldib oma mõtete kahestumist. Tema keskendusvõime võib suureneda ja vaimsus kasvada.

      Sõna inspiratsioon kasutatakse kahes tähenduse: protsessi passiivset ja aktiivset osa tähistades. Teisiti väljendudes, inspiratsiooni all mõistetakse nii psüühilist protsessi kui teksti kirjapanekut.

      Termin geenius tuleb ladinakeelsest sõnast gignĕre, mille tõlge on ’sigitama, tekitama, sünnitama’. Algselt tähistas sõna vaimu, kes valvas ja kaitses inimest tema tegevuses. Geeniuse all on aga mõistma hakatud erakordse intellektuaalsuse, rikkaliku kujutlusvõime ja loovuse jõudu (Scott 1979).

      Edaspidi kordub läbivalt loominguprotsessi mõiste.

      Mida nimetan loominguprotsessiks?

      Loominguprotsessi moodustavad kõik loomingulist tööd ja tulemust mõjutavad tegurid: kirjutamise aeg autori taust, meeleolu, majanduslik olukord, staatus ühiskonnas ja palju muud. Loominguprotsess kitsamas tähenduses on loominguline akt, mis lõppeb teksti kirjutamisega.

      Loovuse iseloomustamiseks toon sisse ja eristan järgmisi enda poolt loodud mõisteid: staatiline ja dünaamiline loomeperiood.

      Staatiline loomeperiood – aeg, mil autor väliselt justkui loova tööga ei tegele. Näiteks kogub materjali, kontrollib fakte, uurib probleeme.

      Dünaamilise