Alumiiniumist kurgid. Margus Haav

      Mida venelased kätte sattunud elanikega tegid, oli era-kordselt kohutav. Allikate andmed lähevad siinkohal lahku, kuid venelaste meelevalda jäi eri andmetel siiski 200 000 – 500 000 elanikku. Paari aasta pärast oli neist alles ainult 23 000. Vere maitse suhu saanud Nõukogude sõdurid tapsid ja vägistasid, lõid lastel püssipäradega päid sisse, süütasid linnu ja külasid. Põgenikevooridesse sõideti tankidega sisse, inimesi kütiti kuulipildujavalangutega.

      1945. aasta veebruaris arreteeriti Preisimaal Nõukogude armee sõdur Aleksandr Solženitsõn, kes oli erakirjades oma sõbrale seltsimees Stalinit halvustanud. Tulevane Nobeli kir-janduspreemia laureaat viibis eri laagrites kuni 1953. aastani ning pani hiljem kõik kirja.

      „Göringstrasse kakskümmend kaks.

      Veel ei põle, aga lage, rüüstatud.

      Läbi seina – summutatud – oigamine.

      Pereema on veel elus.

      Kas paljud on üle käinud?

      Rood? Rühm?

      Ah, mis sellest!

      Tütar, laps, tapeti kohe.

      Kõik oli lihtne:

      Midagi ei unustata! Midagi ei andestata!

      Veri vere eest! – Ja hammas hamba vastu!

      Kes on neitsi, saab naiseks

      ja naine varsti laibaks.

      Kooljate rajad 21

      Sonib, silmad verel,

      palub: „Tapa mind, sõdur!““1

      Ellu jäänud saksa laste saatus on eriti südantlõhestav. Osal õnnestus põgeneda Leetu, kus nad varjusid metsades ning püüdsid endil kuidagi hinge sees hoida. Neid õnnetuid hakati kutsuma hundilasteks. Kui palju neid olla võis, ei tea tänaseni keegi, aga arvatakse, et tuhandeid.

      1 Aleksandr Solženitsõn, poeem „Preisi ööd“ („Прусские ночи“).

      22 ALUMIINIUMIST KURGID

      Rahulik koht

      Baltiiski autoroodust polnud kerge minema saada. Eriti veel omal jalal ning enam-vähem tervete luude ja mõistusega. Aga ära saama sealt pidi. Mina kui „tüüpiline Eesti fašist“ tundsin ennast seal ülimalt halvasti. Elu sees ei ole nii palju peksa saa-nud kui nende paari kuu jooksul. Seal valitses dedovštšina1 üks arenenumaid vorme ning minu kui duhhi elu tegi topelt-põrguks Eesti päritolu. Eestlased olid automaatselt fašistid in corpore2. Polnud mingit mõtet seletada, et ma isiklikult jälestasin natsionaalsotsialismi ja kõiki selle väljendusvorme mis tahes ajal või kujul. Sellel polnud vähimatki mõju, mitte keegi ei kuulanud niikuinii.

      Teisi noori eestlasi seal ei olnud, välja arvatud üks minu aastakäigu mees, kelle käsi käis veelgi kehvemini. Nimelt arvati, et ta on koputaja. See on kohutav ning sageli letaalne

      1 Дедовщина (vene k) – nn vanakeste ülemvõim, määrustikuvälised suhted.

      2 Kõik koos (ladina k).

      Rahulik koht 23

      diagnoos, koputajatel polnud mingeid šansse ei vanglas ega kroonus oma aja lõpuni, kui nad üldse sinna lõpuni kuidagi välja vedasid. Loomulikult ei olnud tegemist mingi kopu-tajaga, ta lihtsalt jäi mingile ülemusele vahele, kui pärast tavapärast peksasaamist oma verist nägu loputas. Ta ei andnud kedagi välja, ta ei rääkinud midagi. Aga ikkagi peeti koputajaks. Ja kui see silt on juba küljes, siis võrdus see põhi-mõtteliselt rasvases kirjas tätoveeringuga otsa ees, see tuli sinuga igale poole kaasa, saatis sind kõikjal ja lahti sellest ei saanud. Koputajatel polnud mingeid õigusi ja ka oma aasta-käigu mehed võisid neid karistamatult käsutada ja peksta. Koputajatel polnud mingit lootust oma elujärje paranemisele ka pärast pooleaastast või isegi aastast teenistust. Nad olid lindpriid.

      Tegelikult oli seal veel üks eestlane. Nagu tüüpiline eest-lase edumudel sõjaväes, nii oli ka tema komandöri autojuht, vanake peale selle. See kombinatsioon tegi temast meiega võrreldes pooljumala. Põhimõtteliselt oleks olnud tema võimuses kaasmaalaste heaks suhteliselt vähese vaevaga nii mõndagi ette võtta, aga seda ta ei teinud. Kas lihtsalt ei viitsi-nud või ei riskinud, igaks juhuks, paljugi mis.

      Siinkohal tuleb murendada üht rahvusmüüti eestlaste kokkuhoidmisvõimest üle ilma. See on müüt. Võrdlemisi sitt tõdemus, tuleb nentida. Võimalik muidugi, et kusagil ongi nii, et eestlased hoiavad kokku ja astuvad üksteise eest välja, kuid minul ei õnnestunud seda oma silmaga tunnistada. Kui juhtus minema rahvustevaheliseks kakluseks – ja seda juhtus ikka –, siis armeenlased tulid armeenlasele alati appi. Usbekid astusid reeglina kaasmaalase kaitseks välja. Grusiin

      24 ALUMIINIUMIST KURGID

      seisis teise grusiini eest kas või kümne mehe vastu. Kasah-hid ei jätnud omi mitte kunagi üksi. Tšetšeenid läksid päris hulluks, kui kaasmaalastele liiga tehti. Venelaste vahel oli kokkuhoiuliin mõnevõrra lõdvem, aga siiski olemas. Vana-kesest eestlane oli seevastu täiesti võimeline tuima kivinäoga mööda jalutama kambast, kes peksis tema noorema aasta-käigu kaasmaalast. Tõsi, siingi on erandeid ja ühte nendest kohtasin ma ka.

      Baltiiskist minemasaamine eeldas hakatuseks ei rohkemat ega vähemat kui vanemate külaskäiku. Isa ja ema laadisid Žiguli 01 pagasniku Vana Tallinna ja kuivainete hoidmiseks mõeldud kandilisi mummulisi plekkpurke täis ning asusid teele. Mõlemad kaubaartiklid olid venelaste seas absoluutsed hitid ja ülikõva valuuta. Ka polkovnik Abramovi jaoks, kellele need külakostiks olid mõeldud. Tema juurde oli kohutavalt keeruline pääseda, aga kuidagi see õnnestus. Polkovnik elas polkovniku kohta väga tagasihoidlikes tingimustes, räpases sõdurilinnakus pisikeses umbses korteris, mis oli täis kirjusid Kesk-Aasia vaipu ja pruune sektsioonkappe. Vana Tallinn ja kuivainekarbid olid talle väga meeltmööda ja üldse paistis olevat tegu arusaaja ja mõistliku mehega. Vastutasuks kinkis ta tükikese lihvitud merevaiku, mille otsa oli kleebitud üks väiksem merevaigutükk. See peaks mul siiani kusagil alles olema. Aga tühja sest merevaigust. Selle inimese võimuses oli mind sellest tegevsadistidega asustatud hullumajast ära saata ja seda ta sõnapidaja mehena tõepoolest ka tegi. Juba paari nädala pärast pakkisin oma vähesed asjad seljakotti ning asusin teele Romanovo-nimelise külakese poole, mis sai mu koduks järgnevaks poolteiseks aastaks.