Alumiiniumist kurgid. Margus Haav

oli külm, kõle ja suur, kuid mitte piisavalt suur, et kõik korraga sööma mahuksid. Sestap toimus toitumine vahetustega. Ehmunud siilipäised noorsõdurid seisid pikka-des võbelevates rivides toidulettide ees, mille taga vanemad, enesega rahulolevad köögisõdurid jagasid hiiglaslikest kast-rulitest seda, mida parasjagu jagada oli. Need toidujagajad olid oma olemuselt midagi mõne Lõuna-Ameerika diktaa-torikooli vilistlase ja marutõbise šaakali vahepealset. Jagatav

      1 Прапорщик (vene k) – sõjaväeline auaste, Eesti armee mõistes lipnik.

      Diskoteek 15

      toit polnud, kuidas nüüd öeldagi, juba iseenesest eriti hea. Jälgisin alati üht oma rühma võrdlemisi tugevalt lühinäge-likku pikakasvulist vistrikulist vibalikku, kes enne sööma asu-mist võttis oma paksude klaasidega prillid eest. See oli reegel. Ma sain temast suurepäraselt aru. Korra tahtsin temalt prille laenata, et kohe kindlasti mitte midagi näha, aga lihtsam oli silmad kinni pigistada. Esimestel nädalatel oli üldse väga kee-ruline sööklatoitu alla neelata. Kurat teab, kuidas see tehtud oli. Peamiselt olid toiduks arusaamatut päritolu pudrud, kas põhja kõrbenud või pooltoored, nii et selles mõttes oli vahel-dus olemas. Liha jõudis noorsõdurite taldrikutesse juhusli-kult, kala sagedamini, aga kala puhul oli tegemist peamiselt sabade ja peadega. Tont teab, kuhu see ülejäänud söödav osa sai. Päris kindlasti keetis Eestis iga endast vähegi lugupidav talumees oma sigadele paremat toitu.

      Kord kamandati köögitoimkond äsja saabunud seakeresid tassima. Jooksime kuumast ja niiskest ruumist otse paukuva pakase kätte. Autokastis külitavad lihakehad olid korralikult poolitatud, rasvased ja libedad. Sellist libedat poolikut siga oli uskumatult keeruline tassida, see hakkas vastu. Tassida tuli pealegi järskudest treppidest üles. Raudtrepid olid aga jäätunud, mis tegi asja veel keerulisemaks. Napi valguse kätte jõudes langes mu pilk ühe looma kintsul täiesti selgelt näha olevale templile. Seal oli aasta 1978 ja Moskva 1980. aasta olümpiamängude logo. Siga oli oma ajalikust elust lahkunud seega kümmekond aastat tagasi ja veetnud vahepealsed rahu-tud ajad turvaliselt sügavkülmas. Vähemalt loodan, et sügav-külmas. Nii et ma parem ei tahagi teada, millistest ladudest tooraine tuli ja kuidas meile toitu keedeti.

      16 ALUMIINIUMIST KURGID

      Aga seegi oli vaja ju kätte saada. Kui nägu ei juhtunud toidujagajale meeldima, siis võis ta su plekktaldrikusse ainult mingit vedelikku lärtsatada ja kui keegi juhtus selle üle kobisema, siis võis ta kogu kupatuse sulle näkku visata. Üle leti võis vabalt lennata ka rusikas. Utšebka1 toidujagaja oli kuningas.

      Söödi alumiiniumtaldrikutelt. Siit jõuamegi selle sala-pärase diskoteegini. Diskoteek oli nõudepesula ja oma õela hüüdnime täiesti õigustatult ära teeninud. Sajad ja tuhanded taldrikud pöörlesid seal palavikulises tempos. Neid oli nii täpselt, et diskoteek ei tohtinud hetkekski seisma jääda, see tähendanuks automaatselt nõudepuudust sööklajärjekorras ning seega seisakut. Seda aga ei tohtinud juhtuda. Diskoteegis rabeles viis meest, kes seisid, kirsad poolenisti vees, alussär-kide väel nende metallkünade ees, kuhu loobiti mustad nõud. Mingil põhjusel polnud diskoteegis peaaegu kunagi kuuma vett. Põrandas olevatest aukudest tulvas see-eest kuuma auru. Köögitoimkond oli vööni auru sees. See oli palav ja niiske, välisuks tuli lahti teha. Väljas oli aga umbes paarkümmend miinuskraadi. Vahetuse lõpuks oli kõigil vähemalt nohu.

      Mingist nõudepesuvahendist polnud juttugi, lappide rollis olid vanad kaltsud, kõigi eelduste kohaselt talvine aluspesu, mis oli kümneid ihusid katnuna oma aja lootusetult ära elanud. Mis juhtub rasvase alumiiniumnõuga külmas vees? Põhimõtteliselt ei juhtu midagi peale selle, et külm vesi fik-seerib rasvakihi ja hea, kui silmaga nähtavad toidujäänused õnnestub kuidagi ära kraapida. Lusikad-kahvlid plärtsatasid kõik kokku ühte suurde vannilaadsesse anumasse, kus neid

      1 Учебка (vene k) – väljaõppekeskus.

      Diskoteek 17

      käsikaudu paar tiiru ringi aeti ja siis peoga välja võeti. Või-malik, et mustemana kui enne. Aeg oli kallis. Loomulikult ei jõudnud nõud ära kuivada. Aukus silmadega soldat haaras ropendades sülle juba järgmise värskelt pestud ligase tald-rikuhunniku ja vaarus söökla poole, et sealt mõne minuti pärast naasta uue sületäie kasutatud nõudega.

      Diskoteegi nõrk koht oli ka see, et kuigi see asus otse köögi kõrval, pääses sealt sööma pärast vahetuse lõppu ehk alles siis, kui tegelikult enam midagi süüa ei olnud. Kuivanud leivakannikas, mingeid kraapeid kuskilt katlapõhjast. Kõht oli aga hullupööra tühi. Jäätmekatel, kust turritasid näritud saiatükid, võis sisaldada siiski ka täiesti korralikke lihatükke. Tont teab, kuidas need sinna sattusid, aga hea, et sattusid. Korisevate kõhtudega ja neli tundi jutti jalgel olnud köögi-toimkond sobras seal paljaste kätega ja toppis paremaid palasid suhu. Pärast seda vältisime üksteise pilke ja andsime tundide viisi jäises rasvases vees solberdamisest tundetuks muutunud sõrmede vahelt edasi paberossi. Lõunasöök algas juba tunni aja pärast. Köögitoimkonnas olemist ei igatsenud keegi.

      18 ALUMIINIUMIST KURGID

      Kooljate rajad

      Poolkinnine ja sõjaväeliste objektidega ülekülvatud kunagine uhke Preisimaa, nüüdne Kaliningradi oblast, laius endise Saksamaa territooriumil. Sovettide sissetungist möö-dunud ligi poole sajandi jooksul olid sakslastest jäänud jäljed veel selgesti märgatavad. Paljud maanteed pärinesid sakslaste ajast ning olid ikka veel kaetud mitte asfaldi, vaid betoon-plaatidega. Need plaadid olid ajale hämmastavalt hästi vastu pidanud, vaid paiguti oli neid asfaldiga parandatud. Huvitav oli see, et kust oli juba parandatud, sealt hakkas taas lagu-nema. Kohati võis silm eristada kolme-nelja asfaldikihti.

      Sealsed maanteed olid kohutavalt kitsad ning piiratud lisaks veel alleedega, mille massiivsed puud kasvasid sõna tõsises mõttes otse teeservades, osalt isegi asfaldis. Kahel suurel sõjaväeveokil oli võrdlemisi keeruline üksteisest mööda pääseda. Kord, kui sõidutasin parasjagu GAZ-66 taha ehitatud plekk-kuudis trobikonda ohvitsere ja nende lärma-

      Kooljate rajad 19

      kaid peresid, sõitis kurvist ootamatult vastu kihutanud soo-mustransportöör BTR1 puruks juhipoolse peegli ja kraapis ohvitseride putkat. BTR ei jäänud isegi seisma, vaid kihutas peatumatult edasi. Kahtlane, kas selle juht üldse märkaski otsasõitu. Mul aga värisesid käed-jalad veel mõnda aega päris korralikult.

      Paljude teepervel seisvate puude külge oli kinnitatud värs-keid pärgi ja juba veidi vanemaid mälestustahvleid. Nähta-vuse huvides olid puude tüved maapinnast poolteise meetri kõrguseni valgeks lubjatud, nii et eriti öiste laternate valguses kihutasid seal nagu mingil kooljate surmarajal.

      Selle maalapikese ajalugu on väga sünge. Õigupoolest ei olnud preislased enam sajandeid midagi muud kui sakslased. Saksa ordu vallutussõjad, mis tõid ristirüütlid ka Eestisse, ei jätnud XIII sajandi hakul preisi hõimudest midagi järele, kuigi muinaspreisi keel pidas veel mõne sajandi vastu. Osa ellujäänud preislasi saksastus, osa lahustus leedulaste seas. Enne Teise maailmasõja algust elas piirkonnas kuni kolm miljonit inimest, enamik nendest sakslased.

      See oli Preisimaa, kust armeegrupp Nord alustas rün-nakut Nõukogude Liidu vastu läbi Baltimaade Leningradi peale. Sõjaõnn aga pöördus ning oktoobrikuus 1944 tun-gis Punaarmee esimest korda Preisimaale. Sakslased panid meeleheitlikult vastu, et peatada venelaste sissetung Saksa-maa