Iiris. Sarah Crossan

et Kelly-Anne’il on veel minu jaoks ruumi oma elus. Asfalt ja asfalt ja asfalt. See peab olema kõige pikem maantee kogu universumis.

      BUDE

      Panged ja labidad

       ripuvad varikatuse küljes.

      Titaanvalged kajakad kisavad pea kohal.

      Lärmakas plikadekamp luristab vahvlitorbikutest jäätist

      mõningasest tilkumisest hoolimata.

       Üks tüdruk seisatab

      ja tormab siis järsku teistele järele:

       Oodake mind ka! Lohistan koti enda järel bussiastmetest alla ja kõnniteele jõudes hingan sisse soolakat õhku. Mul on paberitükile kirjutatud aadress ja telefonis kaart. Kelly-Anne’i juurde on kaks miili.

      IGAVESTI

      Ruudulises jalgpallisärgis mees

      avab ukse. Jah? Ta vahib piinlikkust tundmata mu põske. Kas Kelly-Anne on kodus? Mu õlad tulitavad. Panen seljakoti maha. Kels? Eip. Ma ei usu, et me teda rohkem näeme. Ta tegi vehkat, eks ole? Mees võtab uksematilt reklaamlehe, lappab seda, astub uksest välja ja lennutab rämpsposti prügikasti. Ta on Aberdeenis. Sai müügivaldkonnas tööd. On mulle üüri võlgu. Ta urgitseb kõrva, vahib seejärel oma sõrme, nagu võiks sellelt midagi põnevat avastada. Proovi talle helistada. Mitte et ta kõnesid vastu võtaks. Ma proovin. Ma ei ütle mehele, et Kelly-Anne pole viimasel ajal ka minu sõnumitele vastanud ja et mu tulek Cornwalli paistab mõttetu, kui tema on Aberdeenis. Meie vahel on terve riik. On sinuga kõik korras? Mees silmitseb mu seljakotti. Ma hakkan parem minema, vastan. On sul üldse kuhugi minna? Ta näoilme on nüüd leebem. Kass müksib peaga ta jooksukingi. Ma ei tea. Igatahes mitte koju. Seda tean ma kindlalt.

      JÄLG

      Katsun

      oma põske

      sõrmeotstega.

      See kuumab ikka veel.

      KUUR

      Õhk on haavatud järjekordsest ilutulestikuraketist

      ja videvik lõhnab pisut püssirohu järele,

      ehkki Guy Fawkesi päevani on veel mitu nädalat aega.

      Otse mu ees

       eraldab kruusatee

      kaht aedade rida

      ja ehkki Google Maps soovitab mul

       paremale pöörata,

      lähen otse, tagasi linna,

      alla mere poole.

      Ühes aias

       on roheliseks läppunud klaasidega kasvuhoone.

      Teises

       püramiidiks kuhjatud mänguasjad.

      Järgmises

       virna laotud aiatoolid ja kokkupandavad lauad.

      Kuid peaaegu tänava lõpus

       on lagunenud kuur,

       mille uks on paokil,

      sellele langeb mahajäetud maja vari –

      sees ei põle ainsatki tuld,

      luuderohi ripub akende ees nagu pitskardin.

      Poen aiaaugust sisse,

      nügin kuuriukse valla,

       lipsan kuuri.

      Selles on laiali roostes värvipurgid,

       ja lõhkine tsemendikott.

      Konksude otsas ripuvad rasked tööriistad,

      ainus tilluke aken avaneb tänava poole,

      rebenenud kampsun kardinaks ette riputatud.

      Ma võin džempri pea alla padjaks võtta.

      Ma võin pikali heites jalad vastu ust toetada.

       On hullemaidki ööbimispaiku.

      EI MIDAGI

      Uurin oma telefoni,

      ehkki ei lülitanud heli välja,

      oleksin signaali kergesti kuulnud,

      kuid Kelly-Anne’ilt pole ikka veel mingit sõnumit.

      Issilt samuti mitte.

      Püüan pikali olla,

      kujutlen homse hommiku päikest

      ja anun und, et ta mind kaissu võtaks,

      enne kui öö täie jõuga peale lendab

      ja hirmunupu sisse lülitab –

       mitte hirmu rottide ja hiirte ees,

      kes võivad tulla öösel

      mu põletust näkitsema,

      nagu oleks see grillitud liha,

      pehme ja nende jaoks serveeritud,

       vaid hirmu inimeste ees

      ja selle ees, kui väga nad võivad haiget teha

      juba niigi vigastatud tüdrukule,

       kes kössitab

       üksinda

       pimeduses.

      Sirutan käe roostes mutrivõtme järele,

      kaalun käes selle raskust,

      seejärel

       aga virutan sellega kõigest jõust

      nähtamatu võõra pihta,

      tulevase ohu pihta.

       Mu nägu kipitab.

      Pillan mutrivõtme käest ja sulgen silmad.

      Mu telefon jääbki vaikima.

      ÖÖSEL

       Lohisevad, krudisevad helid kuuri juures

       nagu saapasammud killustikul.

       Tõusen istuli, üllatudes, et üldse magasin.

      Uks kriiksatab,

      mina viiksatan

      ja kuuri libiseb

      nagu siidkangas

       üks hall kass,

       silmad hiilgamas kui tillukesed kuukettad.

      Ks-ks-ks-ks-ks, sosistan, surun sõrmed kausiks kokku, pakkudes tühja kätt. Kass nuusib õhku, pöördub siis, saba püsti, näitab mulle tagumikku ega võta mu sõbrakutset vastu.

      PLAKSUMAIS

      Ta pakkus

      filmiõhtut,

      ütles, et vaatame, mis iganes mulle meeldib,

       kui ta on kähku

       duši all ära käinud.

      Talle meeldis väga

       „Püksid maha”,

      see pani ta valjusti naerma,

      nii et valisin selle filmi

       meie mõlema jaoks,

       panin teleka valmis ja puha.

      Talle meeldis ka soolakas plaksumais,

      värske,

      nii