Iiris. Sarah Crossan

ction>

      Sarah Crossan

       Iiris

      Originaali tiitel:

      Sarah Crossan

      Toffee

      Bloomsbury

      2019

      Raamatu tõlkimist on toetanud Literature Ireland

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ivi Vinkler

      Kujundanud Liis Karu

      Kaaneillustratsioon: Eike Malva

      Copyright © Sarah Crossan, 2019

      © Tõlge eesti keelde. Kristina Uluots, 2021

      ISBN 978-9985-3-5104-8

      e-ISBN 9789985351994

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2021

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Aoife’le

       Inimesed võivad unustada, mida sa ütlesid, kuid nad ei unusta kunagi, mis tunde sa neis tekitasid.

       – Carl W. Buehner

      TEMA NIMI ON MARLA

      Tema nimi on Marla

      ja tema jaoks olen ma Iiris,

      ehkki vanemad panid mulle Allison nimeks.

       Tegelikult

      tegi selle otsuse ema üksinda;

      isa ei huvitanud ei röökiv titt

      ega tema nimi,

      päeval, mil ma sündisin.

       Tal oli tähtsamaid asju mõttes.

      Ja nüüd

      magab Marla mu kõrvaltoas,

      kus meelespealilled

       ronivad mööda tapeeti üles,

      norskab

       selili, huuled

       paokil.

      Mõnikord öösiti

      ärkab ta üles,

      halab,

      vehkleb ja anub tühjalt õhult,

       et see ta rahule jätaks, rahule jätaks.

       Mina ruttan tuppa,

       silitan sõrmeotstega ta käsivart.

       Ma olen siin. Kõik on korras. Sa nägid vaid halba und. See rahustab ta tavaliselt maha. Ta vaatab mulle otsa, nagu oleksin ma just see inimene, keda ta näha ootas, paneb silmad kinni ja suigub uuesti unne. Mu voodi madrats on nii pehme, et vajun sellesse. Puuvillased linad on ohtrast pesemisest paberõhukeseks kulunud. Mu akna ees on tüllkardin, ei midagi paksemat, tänavalaternad paiskavad eredat valgust tuppa. See pole minu kodu. See pole minu tuba. See pole minu voodi. Ma pole see, kelle ütlen end olevat. Marla pole see, kelleks ta end peab. Mina olen tüdruk, kes püüab unustada. Marla on naine, kes püüab meenutada. Mõnikord olen ma kurb. Mõnikord on tema vihane. Ja ometi. Siin, selles majas olen ma palju õnnelikum, kui iial olnud olen.

      BUSSIPEATUSES

      Habemik mees istub

       bussipeatuses

       mu kõrval pingil.

      Ta küüned on murdunud ja räpased.

       Ta botaste taldades on augud.

      Pringle’it tahad? Ta õngitseb khakivärvi kuue põuest punase topsi. Nihkun eemale, keskendun seljakotile oma jalgade ees, mis on täis topitud riideid ja leivakesi. Ma ei jaksanud suurt koormat tassida – ja ega mul nagunii eriti midagi kaasa võtta olnud. Mis pagan su näoga juhtus? Mees vidutab silmi, krõmpsutab Pringle’it, nihkub mulle lähemale. Ta kuuel on krõpsupuru, habemes samuti. Paistab, et keegi andis sulle kõvasti kolakat. Pöördun eemale, lootes, et ta arvab, et ma ei saa temast aru, et ta peab mind võõramaalaseks. Just sellena ma end täna tunnengi, kodust kaugele sattunud tulnukana vaid mürast ja mõttetusest koosnevas maailmas. Buss sõidab ette. Ulatan bussijuhile pileti, kollase ruudukese, mis viib Kuhugi Mujale ja mille eest maksin issi viipekaardiga. Jooksik. Valetaja. Varas. Oma istmel bussi tagaosas surun lauba vastu külma udust akent. Suundun läände, Kelly-Anne’i juurde, kes ei tahtnud üldse lahkuda, igatahes mitte ilma minuta. Buss müriseb ja raputab. Ma lähen siit ära.

      RUBIINSÕRMUS

      Ta kohver on keskelt punnis,

      nagu oleks liialt puginud.

      Ta pidi selle juba eile kokku pakkima – plaanitult.

      Anna andeks, Allie, ma pean siit minema saama. Ta läheb üha hullemaks. Kelly-Anne võttis sõrmest tuhmi rubiiniga sõrmuse, mille ta issilt oli saanud. Ta nägu oli paistes ja kahvatu. Naeratuseta juba mitu nädalat. Ikkagi. Ära mine. Sikutasin teda jakist. Tule minuga kaasa. Ta pilk oli seinakellal kinni, jalad juba saabastes. Otsime mingi odava koha ja mõtleme, mida edasi teha, eks ole? Mine ja paki endale midagi kaasa. Tee kähku. Kuuled. Kähku! Ma lasksin lahti. Kas sa ei armasta teda? Allie, ta on tõbras. Ta käsivarrel kinnitas sõnu tumelilla sinikas. Kas sa mind ka ei armasta? Ma ei saa siia jääda. Ja ma ei saa selgitada. Ta silmitses sõrmust. Sina ju mõistad, paremini kui keegi teine. Ma mõistan, aga… Mu laup hakkas kuumama. Mu põlved nõtkusid. Ta pole ju nii halb, eks ole? Ta teeb nii palju tööd. Ta on väsinud. Allie… Me saaksime koos ta õnnelikumaks teha. Kahekesi. Me võiksime uuesti proovida. Mina ei suuda enam proovida, nähvas ta. Ta väänas mu rannet. Ta polnud iial varem mulle haiget teinud, aga ennäe, nüüd tegi ta seda. Sa ei pea siia jääma. Ta viipas tahtmatult peegli poole – iseenda poole. Peegelpilt silmitses teda vastu, kõhklev ja murdunud. Tegelikult ta ei saanud aru, et mul polnud mingit valikuvõimalust. Mina pidin jääma. Ta oli mu isa, mitte peika. Sa ei saa oma vanemate juurest lihtsalt minema kõndida. Kas mul on kedagi peale tema? Kas temal on kedagi peale minu? Nuuksusin esikus. Kelly-Anne võttis kotist käkrus kümneka, mille sisse oli pakitud naelane nagu kingitus. Näe, ütles ta, nagu saaks rahaga kõike heaks teha. Ma sean end sisse ja helistan sulle. Ole tugev ja ära talle närvidele käi. Ütle, et sa ei näinud, kuidas ma ära läksin. Pane ta uskuma, et ma tulen tagasi, et ta ei hakkaks mind otsima. Ja siis oligi kõik. Jälgisin teda aknast, muretsedes, mis juhtub, kui issi jõuab koju ja avastab, et ta kihlatu on läinud, kihlasõrmus esikulaual, seesama rubiinsõrmus, mis kunagi kuulus mu emale, siis, kui isa teda südamest armastas.

      M5

      See maantee peab olema kõige pikem tee universumis.

       Asfalt ja asfalt ja asfalt.

      Näpin oma telefoni,

       jälgin käänulist sinist joont liikumas

       Bude’i¹ poole. Mõni kuu varem oleksin sisustanud reisiaega Jacq’ile totakaid emotikone saates ja klõpsides naljakaid pilte bussiga