Mängud ajas. Sari "Orpheuse Raamatukogu". Clifford D. Simak

jõekaldal lamavate mustaks tõmbunud surnukehade ja puutüve vastu lömastunud masina üle.

      Seal olid surnud kolm inimest… kolm inimest ja kaks androidi. Ja need androidid olid peaaegu inimesed. Ja inimesed ei peaks surema vägivaldset surma, kui just teine inimene neid ei tapa. Isegi siis jäi see aumõistete valdkonda, arvestades duellikoodeksi kõiki formaalsusi ja pisiasju ning vähem viimistletud kättemaksu- või hukkamistegevusi.

      Sest inimese elu oli püha… pidi olema, või muidu inimelu ei olekski. Inimesed olid arvuliselt nii haletsusväärses vähemuses.

      Kas vägivald või õnnetus?

      Ja õnnetust oletada oli naeruväärne.

      Õnnetusi oli nii vähe, peaaegu üldse mitte. Mehhaaniliste vahendite perfektsuselähedus, masinate peaaegu inimlik intellekt ja reaktsioonid mistahes teadaolevatele ohtudele olid juba ammu kärpinud õnnetusjuhtumite arvu peaaegu olematuks.

      Ükski masin poleks piisavalt julm, et kihutada vastu puud. Võib-olla midagi peenemat, vähem ilmselgemalt ohtlikku. Kuid mitte kunagi vastu puud.

      Nii et see pidi olema vägivald.

      Ja see ei saaks olla inimlik vägivald, sest inimlik vägivald oleks seda fakti valjusti kuulutanud. Inimlikul vägivallal poleks olnud midagi karta… polnud ühtki seadusesätet, veel vähem moraalikoodeksit, mille kohaselt inimesest mõrtsukas oleks vastutusele võetud.

      Kolm inimest surnud.

      Kolm inimest olid viiekümne valgusaasta kaugusel surnud ja sellest oli saanud väga tähtis asi mehe jaoks, kes istus Maa peal oma terrassil. Esmatähtis asi, sest ükski inimene ei tohi surra kellegi teise kui inimese käe läbi, selle eest tuleb veriselt kätte maksta. Inimesi ei tohi keegi kusagil galaktikas tappa ilma kohutavat hinda maksmata või muidu kaob inimliik igaveseks ning suur galaktiline vennaskond vajub tagasi pimedusse ja kaugustesse, mis olid neid varem üksteisest eraldanud.

      Adams vajus oma tugitoolis sügavamale, sundides end lõdvestuma, mõtlemise pärast iseenda peale maruvihane… sest oli tema reegel, et sel hämarikutunnil ei mõelnud ta mitte millestki… või sellisel määral mitte millestki, kui tema mõistus saavutada suutis.

      Võõra hääl paistis temani jõudvat kuskilt kaugelt, kuigi Adams teadis, et mees istub tema kõrval.

      «Kena õhtu,» ütles võõras.

      Adams muigas. «Õhtud on alati kenad. Ilmastikupoisid ei lase sadama hakata enne hilisõhtut, kui kõik juba magavad.»

      Tihnikus künkajalamil alustas ööbik oma õhtulaulu ja voolavad noodid tõmbasid justkui rahustava käega üle uinuva maailma. Teisel pool oja katsetasid paar konna oma kõrisid. Kuskil kaugel, mingis hämaras muus maailmas alustas öösorr oma puhkivate küsimustega.

      «See on päeva parim osa,» lausus Adams.

      Ta pistis käe taskusse ning tõi lagedale tubakakoti ja piibu.

      «Suitsu?» küsis ta.

      Võõras raputas pead.

      «Tegelikult olen siin asja pärast.»

      Adamsi hääl muutus karmiks. «Siis kohtume hommikul. Pärast tööaega ma ametiasjadega ei tegele.»

      Võõras lausus leebelt: «Asi on Asher Suttonis.»

      Adamsi keha tõmbus pingule ja sõrmed hakkasid nii kõvasti värisema, et piibu toppimine ei tahtnud hästi õnnestuda. Tal oli hea meel, et on pime ja võõras ei näe seda.

      «Sutton tuleb tagasi,» ütles võõras.

      Adams raputas pead. «Kahtlen selles. Ta läks ära kakskümmend aastat tagasi.»

      «Te pole teda maha kriipsutanud?»

      «Ei,» vastas Adams aegamisi. «Ta on endiselt palgalehel, kui te seda silmas peate.»

      «Miks?» uuris mees. «Miks te teda edasi hoiate?»

      Adams surus tubaka piibukahas kinni ja mõtles. «Sentimentaalsusest, ma arvan,» ütles ta. «Sentimentaalsusest ja usust. Usust Asher Suttonisse. Kuigi see usk hakkab nüüd otsa saama.»

      «Kõigest viie päeva pärast,» teatas võõras, «tuleb Sutton tagasi.»

      Ta vaikis hetke, siis lisas: «Vara hommikul.»

      «Pole võimalik,» sõnas Adams jäigalt, «et te võiksite sellist asja teada.»

      «Aga ma tean. See on registreeritud fakt.»

      Adams norsatas. «Seda pole ju veel juhtunud.»

      «Minu ajas on.»

      Adams võpatas oma toolil sirgu. «Teie ajas!»

      «Jah,» lausus võõras vaikselt. «Vaadake, härra Adams, ma olen teie järglane.»

      «Kuulge, noormees…»

      «Mitte noormees,» sõnas võõras. «Ma olen mõnevõrra vanem kui teie. Hakkan vanaks jääma.»

      «Mul pole järglast,» teatas Adams külmalt. «Temast pole juttugi olnud. Kõlban veel sajaks aastaks. Võib-olla kauemakski.»

      «Jah,» kinnitas võõras, «rohkem kui sajaks aastaks. Palju kauemaks.»

      Adams naaldus vaikides oma tooli seljatoele. Ta pistis piibu suhu ja süütas käega, mis oli kindel nagu kalju.

      «Võtame seda rahulikult,» ütles ta. «Ütlete, et olete mu järglane… et võtate mu töö üle pärast seda, kui olen selle katkestanud või surnud. See tähendab, et tulite siia tulevikust. Mitte et ma teid hetkekski usuksin muidugi. Kuid lihtsalt väitluse mõttes…»

      «Mõne päeva eest räägiti uudistes mehest nimega Michaelson,» lausus võõras, «kes kinnitas, et ta läks tulevikku.»

      Adams norsatas. «Lugesin seda. Ühe sekundi kaugusele! Kuidas saaks inimene teada, et ta läks ajas ühe sekundi võrra edasi? Kuidas ta saaks seda mõõta ja teada? Mis vahet seal oleks?»

      «Mitte mingit,» nõustus võõras. «Esimesel korral muidugi mitte. Kuid järgmine kord läheb ta viie sekundi kaugusele tulevikku. Viis sekundit, härra Adams. Viis kellatiksu. Ühe lühikese hingetõmbe võrra. Kõigi asjade jaoks peab olema mingi alguspunkt.»

      «Ajarännak?»

      Võõras noogutas.

      «Ma ei usu seda,» ütles Adams.

      «Ma kartsingi, et ei usu.»

      «Viimase viie tuhande aasta jooksul,» ütles Adams, «oleme vallutanud galaktika…»

      «Vallutanud pole õige sõna, härra Adams.»

      «Noh, siis üle võtnud. Sisse kolinud. Kuidas soovite seda nimetada. Ja me oleme leidnud veidraid asju. Veidramaid, kui oleksime kunagi arvata osanud. Aga mitte kunagi ajarännakut.»

      Ta viipas käega tähtede poole.

      «Kogu selles kosmoses seal,» ütles ta, «pole keegi ajas rännanud. Mitte keegi.»

      «Nüüd on,» sõnas võõras. «Juba kaks nädalat. Michaelson läks ajas edasi, ühe sekundi võrra edasi. Algus. See on kõik, mida tarvis.»

      «Hea küll siis,» lausus Adams. «Ütleme, et teie olete see mees, kes umbes saja aasta pärast mu koha üle võtab. Teeskleme, et olete ajas tagasi rännanud. Milleks?»

      «Teile ütlema, et Sutton tuleb tagasi.»

      «Saaksin sellest teada, kui ta on saabunud,» ütles Adams. «Miks ma pean seda praegu teadma?»

      «Kui Sutton saabub,» ütles võõras, «tuleb ta tappa.»

      II

      Tilluke räsitud laev laskus aeglaselt nagu hõljuv udusulg,